Kuidas teie suhtute kohvikus/pubis/restoranis toidu järele jätmisesse? Kas üritate vähegi kõik ära süüa, sest järgi jätta oleks ebaviisakas? Või kui mingi asi ei meeldi või lihtsalt ei jaksa suurt praadi ära süüa, siis jätate osa järgi ja sellest pole miskit (ise maksin, ise tean palju söön)?
Mul on häda, et olen üsna väikse söömisega ja lõunatades tuuakse tihti suur praad ette, see on küll maitsev, aga lihtsalt ei jaksa kõike ja aegajalt jätangi u. 1/4 alles.. see on aga jällegi ebamugav natuke.. ei teagi.

kohvikus/pubis/restoranis jätan kindlasti järgi, kodus mitte - ise tean palju omale tõstan :)

mida see elevant küll minust mõtleb...?

Mind ei huvita, mina söön alati, kuni mu kõht saab täis ja siis enam ei söö. Ongi kõik. Solvugu, kes tahab.

Võta siis pool praadi.
Mingi sundsöömine on tobe.

kui tunnen, et enam ei taha, siis lõpetan söömise. kas taldrikule jääb midagi või ei- ma ei lase end sellest häirida. kodus seda probleemi ei ole, siis tõstan niipalju, kui tean, et söön. mõnikord on ka pool praadi liiga suur, et taldrik tühjaks süüa.

Kes ütles, et järgi jätta on ebaviisakas?
Minuga juhtub seda üliharva, et söögikohas puhas taldrik järgi jääb :) Sest jah, portsud on suured ja proportsioonid ka teised kui ma ise endale tõstaks - näiteks kastet on minu jaoks alati liiga palju.


Parem jätan toidu järgi kui pärast kannatan iiveldustunnet ja näen roppu vaeva, et ülekaalust vabaneda.

Ikka jätan järele. Vahel on prae juures liiga palju kartulit, siis salati ja lihaga saan hakkama, aga osa kartuliportsust jätan taldrikule.

mina jätan enamasti alati järele, sest osta tuleb terve ports, aga minu isu pole enamasti nii suur. kui ise tõsta saan, siis söön ära. päeval käin ikka väljas lõunat söömas ja jätan tihtipeale lausa pool praadi järele. mu meelest ise maksan, ise tean.

mul jääb puudu

Käin lõunatamas toidukohas, kus saan ise taldrikule paraja portsjoni tõsta, siis jätan alles ainult siis, kui muidu isuäratav toit on kas liialt ülevürtsitatud või lihtsalt soolane.
Kui portsjon on taldrikule tõstetud, siis paljudes kohtades on ta tõesti suurem, kui suudan korraga ära süüa, siis eelistan liha või kala ja juurvilju ning salatit, alles jääb üldjuhul kartul.

ikka jätan

No kas saakski nõuda, et naised sööks ära sama suure prae kui mehed. Portsud ju tehtud nii suured, et ka suur mees kõhu täis saaks. Jätan alles, ei tunne end ebaviisakana. Erandina üritan anda enast parima kui mulle välja tehakse. Siis olen küll silmad punni söönud. Aga enne seda teadlikult terve päeva nälgas hoidnud. Pole muidugi just tervislik käitumine.

Osad ütlevad vahel, et kui raha on makstud, tuleb ära süüa. Aga mina isiklikult ei maksa raha selle eest, et liiga täis kõhu tõttu ägiseda, vaid ikka mõnusalt kõht täis süüa ja ei grammigi enam.

Ma ei saa aru suhtumisest - kindlasti jätan alles, kui maksan. Kas teie kodune toit tuleb tasuta? Minu jaoks on üliebaviisakas toitu järele jätta. Kui samas söögikohas süüa, siis peaks ju enam-vähem teadma, kui suured portsjonid on, seega, milleks tellida praadi, kui tead, et ei suuda ära süüa??? Mõistetamatu.

Mõnes riigis jällegi on selline komme ( Anne's kunagi oli, ei mäleta kahjuks, mis riigis, üks eksootiline maa oli ) et restorani ja koos üldse välja sööma minek on selline suurem sündmus , et istutakse pool päeva ja tellitakse suured praed ja asjad ette, ja järgi jätmine on just komme, absoluutselt kõik ära süüa pidavat olema jällegi ebaviisakas.

ei meeldi see järgijätmine (üldse raiskamine), aga mõnikord pole parata, haigeks ei saa ennast ju ka süüa.

Tiiu, sest ma tahan praadi süüa, sooja toitu lihaga, mitte närida mingit salatilehte kitsejuustuga näiteks, mis sulle arusaamatuks jääb? Maksan prae eest, sest tahan praadi, söön, kuni kõht täis, sest rohkem pole ju mõtet õgida, ega pekid taeva jää ja enestunne, mis ülesöömisest tekib, pole ka kiita. Kui ma telliksin seda, mida ma ei taha, jääks ju veel rohkem toitu järele. Kui kodus teen endale rohkme toitu, kui jaksan ära süüa, siis jätan ka järele, mitte ei söö kohusetundlikult kõike ära, imelik on selle peale solvuda.

tiiule: miks tellin praadi kuigi tean et ilmselt ei jaksa seda ära süüa? Aga mida ma siis tellima peaks? Jah, vahel võtan supi, see mahub kõhtu ära, aga enamasti tahaks ikka sooja toitu süüa ja poolikut portsu pole, mis siis teha? Enamasti ikka tellin siis selle suure prae ja söön palju jaksan.. kõht saab sooja toitu täis ja tuju hea, aga vot kõike ei jaksa..

ma pole selle peale tulnudki, et väljas süües toidu järelejätmine on ebaviisakas:D Sellistes kohtades, kus ise saab tõsta on muidugi ebaviisakas ahnitseda taldrik kuhjaga täis ja siis söömata jätta.

Ajast ja arust see viiakus, et kõik tuleb elu eest sisse toppida. Võibolla tekkis see komme sõja ajal. Sellega teed karuteene oma maole ja tervisele. Minu arvates tuleks välja juurida sellised viisakused, mis inimest hävitavad ja kahjustavad.

Minu ema on ka selline mulgiveri, kes kõik viimsed söögiriismed alles hoiab ja sööb kasvõi terve nädala juttu mingit ühte asja, sest kõik tuleb ikka ära süüa. Sai olgu kuitahes kõva, aga ära ka ei viska. Taldrik tuleb ägades tühjaks süüa egas sööki tohi raisata jne. Minu arvates kohutav enesehävitamine. Omas kodus viskan ära, jätan järgi ilma igasuguste hingepiinadeta söögi, mis ei maitse või rohkem sisse ei mahu. Ei pea ennast haigeks sööma.

Kui enam ei mahu, siis ei söö. Lihtne.

viisakas ära süüa. ma ka kahjuks ei mäleta, mis riigis, aga on komme, et toit jäetakse külas einestades natuke järgi, andmaks võõrustajale mõista, et kõht sai täis ja rohkem pole vaja juurde midagi otsida.

ega ikka ei piina ennast küll. kui toit ei maitse, jätan järele. mõnikord olen küll juurde öelnud, et kui toit väga hea oli aga tõesti sisse ei mahtunud, et kokka tuleb kiita.

Minul on ämm selline, et krahmab alguses suure portsu nagu oleks siiani näljas elanud ja siis jätab pool alles. Vahest on kahju tervete lõikudena liha ja/või kala minema visata.

Jägi jätmist iseenesest ebaviisakaks ei pea.

Jah, see on äärmiselt ebaviisakas. Nõus Tiiuga, ei ole vaja praadi tellida, kui ei jaksa ära süüa.

Ma olen nii pirts, et harva õnnestub taldrik päris tühjaks süüa. Enamasti on ikka osatud mingi osa praest teha niisugustest toiduainetest, mida ma ei söö. Tihtipeale on salatid ebameeldivad või kaste hirmsa maitsega, vahel pean liha järele jätma (kui on pekine või konte täis või mingis vastikus marinaadis). On ka juhtunud, et tellin prae, mis tundub menüüs isuäratav, aga tegelikult on maitse poolest nii hirmus, et suudan vaid kaks-kolm kahvlitäit (väga ebameeldivalt maitsestatud) kartulit kuidagi vägisi alla neelata. See ei ole toiduvalmistajate viga, vaid minu enda viga, et ma nii pirtsakas olen, aga sellegipoolest pean ma tobedaks ajada endale vägisi sisse vastikuid asju, nii et pärast veel pool päeva iiveldab.

Vahel on portsud lihtsalt nii suured, et ei jõua ära süüa. Et miks ma võtan prae? Loomulikult sellepärast, et see tundub menüüs kõige ahvatlevam. Eriti jabur on nõuda inimeselt, et ta mingi "viisakuse" pärast telliks supi, mis talle eriti ei maitse, kuigi ta tahaks tegelikult praadi, ainult et see on talle tervikuna ärasöömiseks liiga suur.

Ma tean enamvähem, kui suured need portsud olla võivad ja siis küsin pool praadi. Antakse küll paljudes kohtades. Ka nii võib küsida, et lähed kahekesi sööma ja palud toidu kahe taldriku vahel jagada. Paraku ei ole meie söögikohtades vist võimalust jääke kaasa pakkida, kui juhtub üle jääma (mõnel maal on). Kodus ei tee nii palju süüa, et raisku läheks. Üldiselt on toidu äraviskamine ikka väga kurjast ja seda tuleb vältida niipalju kui võimalik.

mu magu ei ole mingi tupperware konteiner, kuhu iga hinna eest kogu ülejäänud kraam sisse tuleb toppida. söön kuniks isu. sellepärast eestlased pekiseks lähevadki, et söövad kui kõht pole enam tühi.

Kelle suhtes see restoranis ebaviisakas on? Kuidas etikett tegelikult ette näeb, kui jätta kõrvale sõjaajal nälga näinud vanaema õpetussõnad, et taldrik tuleb lapsel ikka tühjaks süüa? Kas keegi teab?