noh vaata.
kui inimene sureb või saab surma, siis tuleb tema maha matta tingimusteta. ja ruttu. siis võtabki meeleheitel koduperenaine või peremees kinni viimasest õlekõrrest, olgu see siis SMS või MSN laen, vahet pole. kõige muuga tegeleb ta siis hiljem. loodab tegeleda. ja see annab hädasti vajaminevat ajapikendust...
see on äärmiselt masendav, et surm on tegelikult hea ja tulus äri. kõik väljapääsmatud olukorrad on hea ja tulus äri. tore on, et keegi sellega tegeleb ja sa päris üksi kõike tegema ei pea. aga nendel abikäekestel, mis meeleheitel inimestele ulatatakse on oma hind. ja neid abikäekesi on muidugi ka erineva moraalitasemega. mitte kõik ei kasuta ära teise abitusseisundit, meeleheidet, peataolekut ning sellest tulenevat võimalust kirjutada sulle välja imearmast arvet-tšekki, kus eraldi real on ilusasti liftid, labidavarre maksumused, laudade saagimine ja hööveldamine, kirstunaelte kogus, roosi lõikamine või see mitu korda teenuse osutamise jooksul kliendi kätt tuli hoida. igal real ilusasti eurod taga. aga enamus neist on. sest äri on äri.
ja kujutage ette, et siia kirjutavad siiski tõesti inimesed, kellel ON veel internett ja arvuti ja elekter ja mingi katus pea kohal kus need asjad kõik ilusasti on. ja sellele vaatamata on foorum ahastust otsast otsani täis juba päris jupp aega. pole süüa, pole riideid, pole jalanõusid, pole tööd, pole kodu, pole raha, pole pole pole pole ....
no ma ei tea.
vanad, noored, mehed, naised, lapsed, vahet enam pole
algul tehti otsekoheseid teemasid a`la "mul ei ole seda või teist". pärast torpedeerimist kaasfoorumlaste poolt "ise oled äpu, saamatu, loll, harimatu, vinguja jne" ei juleta enam otse rääkida vaid kurdetakse oma mure ümber nurga ja halamata, "andke nõu" vormis. osad on lihtsalt vait või tassis kohalik investor juba riistvara koos kaablitega krohvi alt minema ja nad ei saagi enam häält teha.
olen siiani hoidunud kommenteerimast vastavaid teemasid.
krt mul tuleb ahastus varsti peale niimoodi, kui see ei lõpe.
eriti siis, kui meenutan oma lolli uljaspäisust baltiketis, teletorni purskkaevude juures või lauluväljakul sinimustvalgega lehvitades
ja oh neid nooruse lapselikke visioone, mis kõik olema ja tulema hakkab
ma ei tea, kirjutage kusagile üks kollektiivne kiri või midagi....