oli aasta tagasi see kurb sündmus ämmaga. ja ma polnud eluski arvanud, et see minu korraldada jääb. siiski, tegime teistmoodi kui tavaks. sel omad pohjused, aga seda ei seleta. see pere siseasi.
peale surma matusebüroo tuli järgi, viis külmkambrisse ja organiseeris tuhastamise. kokku kuskil 7 tuh eesti raha. tuhastasime kohe, sest moned ei tahtnud surnut surnuna näha ja teiseks monele lapsele see oleks liiga suur šokk olnud. ja miks ka mitte, ma arvan, et miks me peaks mäletama lahkunut laibana, pigem sellisena, nagu ta oma elu ajal koige kenam oli, selleks valisime ka sellise pildi, mille suurendasime ja raami panime. mille ette lilled. ja ei mingeid muste linte.
kui nädala pärast urni kätte saime, korraldasin 2x mälestamisohtu, ühe ämma sobrannadele ja tuttavatele, teise lähisugulastele. laua tegin ise. kogu mälestamine onnestus ääretult südamlikus ohkkonnas. valisin talle ilusad, igavikulised, aga mitte otseselt surmaga seotud luuletused. ma arvan, et ta hing oli rahul...
matsime ta urni sel suvel ta sünniaastapäeval. urni ei peagi kohe matma. mulle öeldi, et selle voib isegi jättagi ootama, et siis koos oma kallistega matta. aga ma siiski eeldaks, et mu äi piisavalt kaua veel elaks...
aga selle urni mittematmisega seoses. ühe mu klassioe ema oli kirikuopetajalt küsinud, et kas voib seda (urni oma mehe tuhaga) oma kamina peal hoida, et nagu seltsiks. kirikuopetaja vastas, et usuga see küll vastuollu ei lähe, et voib küll. nii et miks mitte, miks mitte koos minna. nii tahaks kunagi minagi, ja koos oma kalli kaasaga igavikku, mitte kuhugi hauda, vaid merre.......