Ma miskipärast ei usu, et keegi on üdini hea või keegi ei kanna endas mingit viha. Ma ei mõtle, et alati, aga ikka tuleb ju ette, et süda saab täis või pettumus on suur või on muud negatiivsed tunded.
---
Negatiivseid tundeid teiste suhtes tuleb muidugi ette, kuid oluline on, kuidas neid välja elatakse.
Kuri inimene ei hooli negatiivsete tunnete puhul, mida teised tema väljaelamispuhangute ajal tunnevad, ta leiab alati õigustuse, miks ta on õigustatud kellegi suhtes ebaausalt käituma, kedagi peksma, sõimama, mõnitama, alandama või siis ütleb lihtsalt: aga mind ei huvita, mis see või teine tundis, vat minul oli halb päev ja tegin, mis tahtsin! Samuti püüab ta viha kanda võimalikult kaua, seda viha endas õhutada, et see ei kustuks. Ta naudib kannatusi, püüab võimalusel ise algatada olukordi, kus teistel on piinik või paha. Samuti naudib paha inimene tagasitegemist, kättemaksu.
Hea inimene võib ka vihastada või pettuda, kuid siis püüab ta seda välja elada teisi säästvalt - räägib asjast, mitte ei sihi negatiivseid sõnu otse kellegi isiku pihta (näiteks arusaamatuse korral poemüüjaga ei viruta müüjale: sa oled loll l.ts, vaat mis!!!), ei kaasa negatiivsuse sisse inimesi, kes kes otseselt asjase ei puutu (näit. probleemide puhul ühe mehega, ei hakka ta kohe vihjama, et kõik mehed on... pigem püüb ta neid teisi mehi säästa ja rõhutada, et kõigiga selliseid probleeme pole), püüab vihane olla võimalikult vähe aega ja kui viha on kadunud, siis ta rõõmustab selle üle (ah, ma ei ole ta peale enam vihane). Kättemaks üldiselt ei kuulu hea inimese meetodite hulka (hea inimene klaarib tüli paremini-halvemini ära, kuid vastaspoole hiljem "keerama" ei hakka).
Osalt on "hea olemine" kindlasti ka kätte õpitud tehnika ja põhineb enesekontrollil, kuid võtame näiteks purjus oleku - üks inimene muutub purjus olles kurjaks ja vägivaldseks, irvitab, kui märkab, et ta kedagi häirib; teine aga muutub vastupidi, sõbralikuks ja õlale patsutavaks, vabandab ette ja taha, kui ta märkab, et kedagi häirib jne.
Järelikult ikka on nii, et mõni inimene on oma olemuselt pahem, mõni jällegi parem. Ja mõni ongi "poolpaha"/"poolhea", sest tal on mõlemat olemust võrdselt, kumbki selgelt ei domineeri.
Ja sisemistelt headel inimestel on ka hoopis rohkem motivatsiooni õppida tehnikaid, kuidas ennast valitseda ja vastolusid nii klaarida, et teised vähem haiget saaks. Nad näiteks õpivad, kuidas teist mitte solvata ja on väga rahul, kui seda tehnikat rakendada saavad, sest neid motiveerib oma hea põhiolemusega kooskõlas olmine.
Sisemiselt pahal inimesel on vähem motivatsiooni kontrollida, ega ta äkki kellelegi haiget ei tee või midagi solvavat suust välja ei aja; sageli on ta hea siis, kui on vaja, kui aga juskui ei oleks vaja olla hea (sest keegi temast tugevam ei näe ega karista), kaob tema "headus" kohe. Sageli ongi nii, et paha inimest paha tegemast saab takistada ainult välise kontrolli abil, sest pahategemist südamepõhjas taunida ja ennast ise takistada, nagu hea inimene teeb, sest selleks motiveerib teda tema põhiolemus - mõni paha ei jõua selleni iial.