Ma ei usu, et vankritega ülbitsemise põhjus on vankrites, see on pigem eestlasi vaevav üleüldine probleem, et liigeldes teistega ei arvestata (eriti kui need on võõrad). Eestlase tüüpiline liikumisstiil on selline, et kui just müür ette ei tule, siis lähen sealt kust ise tahan ja teised hüpaku kahte lehte laiali. Seda on igal pool näha. Autojuhid jalakäijatele teed ei anna, jalakäijad marsivad otsejoones teele ja neid ei huvita, kas autod pidama ka saavad. Kõnniteel marsitakse kambakesi äärmiselt enesekindlalt keset teed, vahet pole, kas keegi mööda ka pääseb. Koerad on 5-meetrise rihma otsas ja kui emmed jalutama lähevad, siis ikka nii palju vankreid kõrvuti kui kõnniteele mahub.
Mul oli lapsega vankriga jalutama käies teinekord tõsine probleem, mida teha kui vastu tuleb 3 mammast koosnev jõuk ja mul pole kuskile minna, sest kogu kõnnitee on hõivatud. Kui keset teed seisma jäin, sest muda sisse ei hakka ju ronima, sain veel mõrvarlike pilkude osaliseks ka, et ees passin.
Poes on tüüpiline käitumine selline, et käru (olgu see siis lapse- või ostukäru) paigutatakse pikkupidi leti ette, hoitakse ühe sirge käega sellest kinni ja teise käega upitatakse veel kaugemale kaupa näppima. Kui hästi upitada, saab hõivata lausa 2 meetrit letti, et jumala eest keegi teine letile ligi ei pääseks.

enda ülbamist teistele kallata on äärmiselt madal.
seda enam kui ise oma rohelist tatti söövat vankris istuvat röökivat last lükkad raevus teistele lausa otsa.
kaupluses murelikastides peadpidi tuhnimist nii et teistele ostjatele on juurdepääs takistatud. kohvikus lärmavad poisikesed nii et isegi baarmanil oli hea meel kui lyydi lahkus oma keeniustega. küsid ta käest inffi. märatsemine on kindlustatud.
su hingesugulased on samasuguse lärmaka, agressiivse, robustse mustlaslaagri käitumisega igas avalikus kohas nagu sa isegi. nemad ja maailm.

Selline ongi teie arvamus lastest:rohelist tatti söövat vankris istuvat röökivat last ....

Samas on sulgude kommentaar kellegile kohe väga isiklikult suunatud, kuid kahjuks ei selgu, kes teda kõikjal jälitab oma tittedega ja niimooodi ahistab.
Õnneks ise ei söö mureleid, sest paistab, et kui nendest veel ilma jääda, muutud ikka täielikuks......

toimus enda järjekordne äratundmine, ülbik

MAGAVA LAPSE VANKRIS VÕIB JÄTTA UKSE JUURDE AGA SISSEPOOLE VANKRIGA STANGEDE VAHEL SÕITMINE ON ISEGI EBAVIISAKAS.

Muidugi on otsasõitmine ebaviisakas ja seda mitte vaid lapsevankriga, vaid ka ostukäruga ja loomulikult ka oma pampudega otsa joosta pea laiali ja kael õieli. Kahjuks juhtub seda pidevalt. Peale seda, kui leidsin oma vankrisse loobitud õllepurgi, mina oma vankrit enam ukse taha ei jäta! Mitte kordagi. Aga õnneks käin ma väga harva ja vaid nendes poodides, kus on lubatud ja kus on ruumi.

Enne loe ja siis küsi lolle küsimusi.
Pean ennast siis sulle tsiteerima: "Kes nüüd seost käruga otsib, siis pole mõtet edasi lugeda."

jutt oli sellest, et lapse ema oli ülbe ja mitte mina. Pressis end meelega mulle lähemale, vahtis vihaselt ja müksas, kui möödusime. Tol hetkel ma küll vihane polnud, lihtsalt siiralt üllatunud. Nii üllatunud, et tahtsin teiega siin jagada seda. Igal ühel oma arvamus.

Äkki üritaks vahelduseks mõistlikud olla? Muidugi toimub otsa jooksmisi/koperdamisi, müksamisi, varba peale astumisi, kärudega otsa sõitmist jne. Üldjuhul on ikka tegemist normaalse inimesega, kes ka vabandab, olgem ausad. Mõni tilk tõrva meepotis rikub maitse, aga mõnest juhmist võib ka mööda vaadata. Targem annab järele ja ega valikut ka väga ei ole. Seni, kui pole keelumärke, kärutab kes soovib ja imetamine toimub samamoodi vastavalt soovile avalikuse tähelepanu all :) Vaadakem mööda ja üritagem pühi nautida- ikkagi 3 vaba päeva :D

aga abi pakkumine oleks küll eneseväärikust kõvasti kahandanud! No ja mis siis, et mamma ülbe tundus, paku abi ja ise tead, et oled üritanud. Enamus on ka väga tänulikud ja ei keeldu abist. Üldse tundub, et lapsed on mingi haiglaslik aksessuaar, mida paljud põhimõtteliselt endale ei soeta.

Töötan väikeses keldripoes, kus lubatud nii lapsekärud kui ka lemmikloomad. Omaniku soov, sest nii olevat ka välismaal. Ja nii ongi iga päev kitsast treppi mööda alla ukerdamas mõni emme, kes nõuab, et müüja aitaks tal vankrit poodi ja poest välja saada. Pood ei asu suure tänava ääres, aknad on piisavalt suured, et neist oma maimukestel silm peal hoida. Minu erapooletu tähelepanek näitab, et endaga kaasa taritakse just eriti koledaid lapsi, ehk emad häbenevad neid peletisi? Ilus lapseke tudub rahulikult vankris ja on rõõmuks kogu ilmale ning möödujatele.
Omaette tegelased on koeraomanikud, kes leiavad, et nende kutsu ei pea olema rihmastatud ja suukorvistatud. Nagu üks ülbitses, "et missa ise tunneksid, kui sulle suukorv pähe pandaks". See, et mõni poodi sisnev laps võiks koera karta ilmseslt koeraomanikule pähe ei mahu. Nagu ka väikesesse poodi vankriga trügivale kanaemale, et ta ei ole ainus klient, aga tekitab tüli mitme eest.

siit tekibki küsimus, nendele "keniaalsetele" kanemadele: miks te ronite sellistesse kohtadesse oma vankriga? on väga tublisid ja toredaid lapsevanemaid ja mul ei ole nende kohta midagi halba öelda, ka ei ole mul selle vastu midagi kui kärutatakse ringi suurtes avarates poodides. aga on teatud seltskond, kes näeb väikest keldripoodi, kitsa trepiga ja mõtleb mul on NÜÜD JA PRAEGU sinna VAJA minna! iga inimene kellel on vähegi loogilist mõistust peas vaatab oma lapsekäru ja mõtleb, et täna jääb kahjuks selline poeskäik ära...tahes tahtmata seab (peaks vähemalt) suur lapsevanker inimese käikudele piirangud. kui ma tšello või reiskohvritega ringi käiks, siis jätaks teatud käigud lihtsalt mõneks teiseks korraks. nii palju vabadust pole ka neil mammadel endale vaja nõuda!

mina neid trepist alla ja üles ei aitaks. ise tahtsid lapsi saada ja ise ka vaadaku, kuidas hakkama saavad. see pole teiste asi neile igal sammul abiks olla. oma elu tuleb ikka kujundada nii, et see teisi ei häiriks. selge ju see, et emadel on mõneks ajaks käimised-tegemised piiratud, aga SEE ONGI NII mõni aeg. ja kui ei taheta leppida piiratud eluga, siis tõesti - otsitagu lapsehoidja, kasvõi igaks päevaks poes käimiseks. see hala siin mõnede mammade poolt on lihtsalt nõme ja hoidku parem oma nokk kinni.

to kuri ema
sina kindlasti ema ei ole
sellised väljendeid emaks olnud naised ei kasuta:
"leppida piiratud eluga"

piiratud ei ole siin midagi, aga seda teavad ainult lastega vanemad
neid on siin teemas vähe võitu nokka paotamas

Sa pole ka just musterisa. Ropendad nii, et vähe pole.

see suurte tähtedega ropendaja ei olnud mina
mehi on rohkem kui 1

olen jah ema, kolme täiskasvanud lapse ema. sain kõik vankriga ja vankrita headeks lasteks kasvatatud ja lihtsalt imestan neid pikaküünelisi tibisid siin säutsumas. ja kui neil ka pole pikki küüsi, sis hädaldada ei maksaks ikkagi. piiratud elu - jah, osadest käikudest tuli looobuda kui lapsed olid väiksed, kuid see oli ainult mingiks ajaks. poes sai käidud, trennis sai käidud, sõbrannatatud sai ... kuhu ei pääsenud vankriga, siis laps sülle ja asjad said aetud.

miks need tibid ette jäävad?
mõni varastas sinu mehe ära?
ajad on muutunud - küsi oma hästi kasvatatud täiskasvanud laste käest
avavad sinu silmad ja ei pea emotsionaalset eeslit mängima

Mõni emme kindlasti käitubki ülbavalt, aga see ei tule mitte lapse olemasolust, vaid see on ta loomus. Enamus vankritega emmesid ei trügi kitsastesse kohtadesse ja väikestesse poodidesse.
Minul isiklikult on päris kahju vaadata alla kuu vanuseid lapsi kaubanduskeskustes, eriti talvel, kui igasugused haigused liikvel, no mitte ei saa aru, kuidas vanemad raatsivad.

ma ei saa aru, mis sa mees säutsud. sina ole oma naise kõrval ja aita teda. aga "ma´ga" olen sama meelt.

Mõni päev tagasi otsustasid 2 lapsevankritega peret vestlust arendama ja maimukesi nunnutama ja võrdlema hakata otse saiakaeste leti ees, blokeerides juurdepääsu kaalu juurde.
Ei mahtnud neist ka kärudega mööda. Tegin tiiru poes ära ja ikka olid nad seal, vaatamata paljude vihastele pilkudele ...nad ei reageerinud isegi siis, kui neil paluti keset teed mitte oma mokalaata pidada.

vot eksole, millest me siis räägime. kasvatamatusest. aga nõuda ja tahta osatakse.

Jajah eks ikka ole hea teiste kaela ajada. Ainult sina kirjutad siin ja ropendanud oled sa ka väikeste tähtedega.

Loodetavasti sa oma laste kuuldes nii ei räägi.

et see mees siin on hoopis mingi hull eit

mind (lastetu) ei häiri lapsevankrid kauplustes. võibolla kui nad kuhugi ette jäetaks aga seda nagu ei meenu.

et jah, mind häirib pigem seisev rüblik ostukärus või need lapsed, kes turnivad kassalindi lõpus selle ääre peal, nii et ise enam ligi ei pääse, mõnikord näpivad sinu asju ka. ahjaa, ja riidepoes need lapsed, kes võõrastesse kabiinidesse trügivad (on olnud juhuseid). lapsevanker on väga süütu asi :) ei tule isegi pähe kuri olla.

vihaste pilkude ja "mokalaadas" süüdistamise asemel oleks võinud ju lihtsalt viisakalt öelda, et palun tulge natuke eest ära, ma tahan saiakesi vaadata...

see on alati veider, kui inimesel on mingi probleem ja selle asemel, et kõigepealt rahulikult viisakalt midagi öelda, hakatakse mürgiseid pilke pilduma ja lõpuks (ilmselgelt ise end juba üles kütnuna) sajatama. ja ei maksa tulla tavalise "ise oleks pidanud ju märkama nad" süüdistusega.

Ei aita matsidele, kui neid viisakalt kõnetatakse....
teiseks, neil paluti tee vabastada, aga see matsikari ei teinud sest väljagi.

Aga mõni ju märkab ise aga ikka eest ära ei tule. Ma küll liigun alati kõrvale kui näen, et minu taga keegi seisab, kes võibolla ka tahaks leti äärde pääseda.

vot ja sellised siin hädaldamas käivadki, et neid ei taheta vankritega kuskile. ei taheta jah.

Keegi juba ütles õigesti, et need vankritega ülbikud olid ülbikud ka enne laste saamist. Ja ülbikuid jätkub igale poole.
Ma ei ole lastetu, on kaks last, aga arvestada oskan enda arust küll teistega. Lapsed on just vankrieast välja kasvanud ja ma käisin ka ometi palju nendega ringi, aga pole kohanud suhtumist, et ma pole kaupluses oodatud. Kasutusel oli meil kõhukott, seni, kuni laps oskas istuda metallist kärul. Aga kohe kui jalad alla said, lasin neil ikka omal jalal kõndida, ei ole siin midagi. Teatud ostud teen siiani üksinda - nt käisin ma sel nädalal Rimis ja juhtus see, et vanker lihtsalt sõitiski mulle külje pealt sisse, ja õnnetul kombel haakus see kuidagi mu mantli külge, aga emmeke ei hakanud oma tähelepanu mulle osutama, pani aga lihtsalt edasi ja mina siis ripun seal kaasas, ise hädaldan: vabandust, vabandage, seis. Siis ta kuulis ja oli mu peale pahane: Nu što? Ma haakisin ennast lahti, tema apaatiat nähes mõtlesin, et: ärge palun hakakegi vaeva nägema. Kui ma edasi liikusin, siis juhuslikult kuulsin, et ta rääkis ikka eesti keelt puhtalt. Ei tea, milleks veel see venekeelne ühmatus...

Siin mainiti veel seda ahhetamist maimukeste juures - lihtsalt pean ütlema, et on palju vanemaid inimesi, kes ise hakkavad kõiki lapsi nähes ahhetama ja rääkima, kui armsake ta ikka on. Minu jaoks on see nii ebamugav ja lasen kähku jalga, ütlen, et on kiire, kuigi pole. Sama asi on siis, kui nähakse koerakest, kellel suukorv on...mulle heidetakse selliseid pilke nagu ma oleks loomapiinaja: oh, sa vaeseke, mis sulle pähe on tõmmatud; jumala eest, võta see ära, ta ju ei taha jne.

Ja kui ma juba kirjutan, siis trükin ka loo, mille õde rääkis, mis juhtus seal, kus ta praegu elab - Suurbrtannias väga väikses rahulikus linnas, kus midagi kunagi ei juhtu. Ema ja isa olid 3-aastase tüdrukuga poes, lapsel lasti vabalt kaasas käia, ei kästud istuda koha peal. Kui laps oli tegemas järjekordset tiiru ümber vanemate, oli just nende selja taga, vanemad ei vaadanud ja korraga oli laps kadunud. Vanemad hakkasid otsima, ei leidnud, siis ütlesid ka turvamehele ja turvamees lasi koheselt sulgeda kõik väljapääsud ja hakati last otsima, laps leiti WC-st, röövlile satuti peale - lapsele olid pandud selga juba poisi riided ja pooled juuksed oli maha aetud. See lugu lihtsalt kripeldab ja mõtlesin ära rääkida.

Välja ei julge last ammugi enam üksinda jätta. Isegi käru enam ei julge - korra riskisin ja jätsin ja siis suuremad lapsed lihtsalt jalutasid sellega eemale, üks istus peale ja lõbusõit hakkas pihta. Hea, et just hetkel juba väljusin poest, kui hõikama hakkasin nende peale, jooksid lihtsalt minema.
Teen kõik, et minu lastest kasvaks normaalsed inimesed.