Poode oli siis tunduvalt vähem, need olid palju väiksemad ja seetõttu ka ostjatest pungil. Vankriga poodi siseneda oli lihtsalt võimatu. Nii sai laps koos vankriga jäetud akna taha ja sellele pidevalt pilke heidetud. Tänapäevases suures ostukeskuses samamoodi käituda pole võimalik. Ja eks ka aeg ning inimesed on teistsugused. Mäletan välismaalaste tollast imestamist - kuidas julgete lapse nii jätta?! Nüüd enam ei julgeks.
Tänapäeval, kliendina, olen harva tundnud end pisut häirituna lapsevankrite teenindusastustes olemisest ja siis ka asjasse mõistvalt suhtunud. Sõltub see ka ajast - kas vähe või palju ostjaid. Õnneks pole kokku puutunud olukorraga, kus mitu emmet lapsevankritega nt pisikese kohviku "vallutab".
Olgem mõistvad, seda nii kõrvalseisjatena kui ka noorte emmedena! Igat olukorda tuleb eraldi hinnata ning vajalikeks käimisteks valida sobivaim aeg ning koht. Kaaskodanikega mittearvestajad on nii või naa ebameeldivad, olgu nad kes tahes.
Õnneks on enamus emmesid, teenindajaid ja kaaskliente toredad ning mõistvad.