Keegi juba ütles õigesti, et need vankritega ülbikud olid ülbikud ka enne laste saamist. Ja ülbikuid jätkub igale poole.
Ma ei ole lastetu, on kaks last, aga arvestada oskan enda arust küll teistega. Lapsed on just vankrieast välja kasvanud ja ma käisin ka ometi palju nendega ringi, aga pole kohanud suhtumist, et ma pole kaupluses oodatud. Kasutusel oli meil kõhukott, seni, kuni laps oskas istuda metallist kärul. Aga kohe kui jalad alla said, lasin neil ikka omal jalal kõndida, ei ole siin midagi. Teatud ostud teen siiani üksinda - nt käisin ma sel nädalal Rimis ja juhtus see, et vanker lihtsalt sõitiski mulle külje pealt sisse, ja õnnetul kombel haakus see kuidagi mu mantli külge, aga emmeke ei hakanud oma tähelepanu mulle osutama, pani aga lihtsalt edasi ja mina siis ripun seal kaasas, ise hädaldan: vabandust, vabandage, seis. Siis ta kuulis ja oli mu peale pahane: Nu što? Ma haakisin ennast lahti, tema apaatiat nähes mõtlesin, et: ärge palun hakakegi vaeva nägema. Kui ma edasi liikusin, siis juhuslikult kuulsin, et ta rääkis ikka eesti keelt puhtalt. Ei tea, milleks veel see venekeelne ühmatus...
Siin mainiti veel seda ahhetamist maimukeste juures - lihtsalt pean ütlema, et on palju vanemaid inimesi, kes ise hakkavad kõiki lapsi nähes ahhetama ja rääkima, kui armsake ta ikka on. Minu jaoks on see nii ebamugav ja lasen kähku jalga, ütlen, et on kiire, kuigi pole. Sama asi on siis, kui nähakse koerakest, kellel suukorv on...mulle heidetakse selliseid pilke nagu ma oleks loomapiinaja: oh, sa vaeseke, mis sulle pähe on tõmmatud; jumala eest, võta see ära, ta ju ei taha jne.
Ja kui ma juba kirjutan, siis trükin ka loo, mille õde rääkis, mis juhtus seal, kus ta praegu elab - Suurbrtannias väga väikses rahulikus linnas, kus midagi kunagi ei juhtu. Ema ja isa olid 3-aastase tüdrukuga poes, lapsel lasti vabalt kaasas käia, ei kästud istuda koha peal. Kui laps oli tegemas järjekordset tiiru ümber vanemate, oli just nende selja taga, vanemad ei vaadanud ja korraga oli laps kadunud. Vanemad hakkasid otsima, ei leidnud, siis ütlesid ka turvamehele ja turvamees lasi koheselt sulgeda kõik väljapääsud ja hakati last otsima, laps leiti WC-st, röövlile satuti peale - lapsele olid pandud selga juba poisi riided ja pooled juuksed oli maha aetud. See lugu lihtsalt kripeldab ja mõtlesin ära rääkida.
Välja ei julge last ammugi enam üksinda jätta. Isegi käru enam ei julge - korra riskisin ja jätsin ja siis suuremad lapsed lihtsalt jalutasid sellega eemale, üks istus peale ja lõbusõit hakkas pihta. Hea, et just hetkel juba väljusin poest, kui hõikama hakkasin nende peale, jooksid lihtsalt minema.
Teen kõik, et minu lastest kasvaks normaalsed inimesed.