Küsimus siis selline: kas mitte nutmine ei ole tugevate tunnus? Miks nutta ei tohi, see on emotsioon mis tuli mul just teraapias välja sest esitati väga valusaid küsimusi. Ma ei uskunud seda, läksin sinna vägagi enesekindlana ja pea püsti. 2 osapoolt siis: minu mees ja terapeut kiskusid mu nn. "alasti" millegipärast, sest mees mul ei hakka nutma niimoodi kunagi ja kasutades mu kaitsetut olukorda ära, suskis mind väga teravate küsimustega juba esimesel seansil ka terapeut, kuna nägi, et ma olen niigi haavatavas olekus.
Miks te küll arvate, et nutta ei tohi?
Ma ei ole lapsik, mul on ju probleem. Miks ma peaksin oma probleemi alla neelama ja tundeid varjama ning nagu ikka kombeks - esivanemate kombel seda isegi sõpradele/naabritele/tuttavatele varjama, üksi hakkama saama, eraldi kolima salaja (mida näevad ette meie seadused)? Ma oleks kuuse alla pidanud minema, ei mingeid kohtuid jne mis määraks lapsega suhted ja varalise seisu poolitamise)? Me ei ela enam sellisel ajastul.
Nutmine on emotsioon, et inimene vajab abi ja ei oska isegi enam midagi otsustada. Ja kodus ma polnud saanud niimoodi nutta, ju seal tuli kõik plahvatades välja šokiteraapia tagajärjel.
Paraku Eestis ei oskagi kaasa keegi tunda, inimesed on suhteliselt kalgid, siin jäävadki vaid tugevamad ellu ja need nn. psühholoogid on vaid asja võimedajad. Ma ütlen ausalt - mind ei pannud see käitumine ja käimine seal isegi millegi üle järele mõtlema, meest aga vist küll.
Tänan neid kes aru said minust.... Ega ma ei oodanudki midagi aga sain vaid negatiivsuse osaliseks aga mingeid edasi käitumise mustreid ei oska keegi soovitada... kahjuks. Kõik arutavad vaid mu käitumist.
Aga ok, minu süü, ma ei palunudki, et mis te arvate, kuidas edasi käituda, aga kas keegi teab: leidub ehk mõni professionaalsem terapeut kuskil või siis on kuskil tasuta juristi abi? Ette tänades.