Lapsed peavad aru saama, et meelelahutuse vormi määrab vastav keskkond: joostakse õues, tubastes oludes veedetakse aega raamatute, televiisori ning arvuti seltsis. Keegi ei käse neile vatte jalgade külge siduda, kuid miks on vaja siseruumides (eriti korteris) harrastada takistusjooksu, diivanit batuudina kasutada või palli vastu seina taguda? Naabrite segamine pole ainus probleem, samavõrd oluline on ohutus. Kas teie lõite tõesti koju haiglainterjööri ühe voodi ning kapikesega ning seinad katsite pehme materjaliga, nii et sisse astudes tekib tunne, nagu oleks jõudnud hullumaja rahunemistuppa? Niisugusele käitumisega heakskiitu andes ei maksa hiljem imestada, miks lapsed end koolis vigaseks tormavad: kellel läheb ukselink kätte, kes libiseb, pea ees, läbi suure klaasi, kes kõnnib uksega saadud obaduse tagajärjel mitu nädalat ükssarvikuna ringi.
Olen elu jooksul mitmes kortermajas elanud (praegu oma maja) ja mäletan, et ühe naabri laps harjutas vist alalõpmata marsisammu, sest niisuguste mütakate saatel käimine pole muudmoodi võimalik. Ah, kes teab, ehk ründasid nende korterit pidevalt prussakate hordid, keda oli vaja igal sammul laiaks litsuda. Ülakorrusel alustas peretütar klaveriõpinguid. Ta oli väga põhjalik, harjutas kolm aastat ühte pala...kaugemale ta ei jõudnud.
Naabrite vestuskäimised kostuvad tõenäoliselt ikka siis, kui ise samas ruumis istutakse, magamistoa uks tuleks enne uinumist ka sulgeda. Või et kella 22-st alates ei tohigi tualetti minna? Hmm, kas peab kannatama hommikuni, panema endale mähkmed alla või kasutama siibrit?