on alati üks selline inimene nagu "to.." või "eelmisele". muudkui aga iriseb teiste kallal, kusjuures ise kardab endale isegi väljamõeldud nime panna. sihuke omapärane psühholoogiline kaitserefleks, et siis ei saa teised talle tagasi nähvata:) aga ise tahaks nähvata küll, eks ole?
kunstlille olen ka mina vannitoa jaoks mõelnud. eriti tänapäeval, kus nad on väga originaalilähedased. aga pole siiani ostnud, sest olen teisalt jälle lugenud ja kuulnud, et enrgiate mõttes võiks ikkagi päris lilled olla. samuti on mul toas oma aia kuivatatud lilled vaasides. talvel minu arust väga armas. ka kuivatatud lill ei pidanud olema hea.
ei tea. aga mulle meeldivad?
äkki peaks usaldama oma sisetunnet, et kui tunne on hea, siis olgu nad toas, kui aga tunne ütleb "ei", siis ei.