Oma vanematest tuleb alati hoolida. Vähemalt varem oli see nii. Jah, nüüd on enamasti teine suhtumine, nagu nendest kirjutistest võib välja lugeda. Õigustatakse ainult oma teguviisi ja mittehoolimiseks leitakse igasuguseid põhjusi.

Kahjuks on see nii, et vägisi armsaks ei saa, ei aita siin sugulussuhted kah. Kui süda ei sunni kellegi juurde minema, siis ei lähe ka. Vahel tahaksin minna, sellele mõtlemine teeb mind vahel kurvaks, aga lähen nii harva kui vähegi võimalik.

Pigem on minu jaoks hämmastav just see, kuidas mõned vanemad oma lapsed vaimselt täielikult pekki keeravad ja hiljem käituvad, nagu oleks nemad täiesti süüta. See "Aga mina küll süüdi pole, mina alles jõudsin, laps kasvatas end ise selliseks"-mentaliteet ajab närvi mustaks, eriti kuna minu oma vanemad suhtuvad minu depressiooni ja ärevushäiretesse samamoodi. Lapsena "rääkisin siis, kui kana pissis" ja olin peaaegu nähtamatu. Nüüd, kui mul on raskusi enda arvamusest/muredest vanematega rääkimisega, vaatavad nad mind sellise mis-sul-viga-on-ega-sina-küll-normaalne-pole-pilguga. Siiski tunnen, et nad andsid endast parima, lihtsalt ei meeldi see, kuidas nad käituvad justkui oleks see tervenisti minu süü olnud.