mina nt käin poes tõesti 3-4 korda kuus ja seda just sellepärast, et kuidagi järgmise invapensi päevani välja tulla. tegelikult käin ma ainult 1 korra suures poes ja see on lisaks siis kogu mu kuu meelelahutusüritus. kuskil kaugemal ma ringi ei liigu, kuskil söömakohas ei söö, kuskil putka taga ei joo.
õnneks on üle tee väike toidupoeke veel hinges ja sealt ostan siis leiva, saia ja muu hädavajaliku lisaks jooksvalt, nii paar-kolm korda kuus.
maksan maksud ja tele-net-telefon kolmikpaketi, mis on kogu mu seltsielu, suhtlus ja sõprussuhted koos.
ja ikka tuleb välja nii, et 5-7 päeva enne uut rahasaamist pole rahakotis ainsat sentigi.
olen proovinud nii ja naa, aga miski ei muutu.
kui aga jälle ja jälle loen netist mõnd vaeste ja invaliidide ja vanade paikapanemise ja halvustamise teemat, siis saan peaaegu alati shoki, kaob viimanegi jaks ja lootus ja usk homsesse päeva ja kõigesse.
sedasi aina "mutta" tambitud saada, sealt kogu jaksu kokku võttes end uuesti püsti ajada, et jälle sind mutta tagasi virutatakse, ajad jälle püsti, edasi taas mutta ..jne. jne. - uskuge, see on rohkem aeglane piinav suremine, kui elamine.
olin minagi kunagi terve ja noor ja reibas. mu aju tõrkus ette kujutamast ennast väeti ja abituna, sest see tundus liiga ebareaalne, seda ei saanud juhtuda, minuga vähemalt..
aga ometi juhtus.
kahjuks me keegi ei tea, mis võib tulla homme ja millised elukäänakud meist kellelegi on ette nähtud.
seepärast, kui keegi liiga uljalt kedagi paika hakkab panema, võiks enne pisutki mõelda, pisutki tagasi tõmmata.... pole iial teada, kuhu su enda teekond võib üsna ootamatu pöörde teha.
hoidkem lootus alles. armastusega K.