Teemaalgatajaks on ilmselt inimene, kes veel ei ole õppinud ennast kehtestama ja kardab ei öelda. Kuid positiivne on see, et jättis lõpuks joodikust elukaaslase maha ja elab iseseisvat elu, kuigi jah, raske on, kuid elu läheb ikka edasi.
Ent selle teemaga tuli meelde üks artikkel, mis paar-kolm aastat tagasi ilmus ajakirjas Saladused. Üks abielunaine ja pereema kirjutas, kui ta oli teismeline, luges ta raamatust Tütarlapsest sirgub naine karmi tõde, et abielu toob kaasa töö, töö ja veelkord töö. Ta lisas ka veel ühe tarkuse- abielu röövib naiselt muretud ja meeldivad jõulud. Sealgi olid tõsised probleemid kingitustega, kus vennanaine nõudis, et tema lastele kingitaks kalleid mänguasju ja dvd filme, aga meheõe tütrele kinkis vaid paari põlvikuid. Pole ime, et see lapse nutma pani!
Kingitustega on üldse nii, et enne tasuks ikkagi kokku leppida, kas kingid teha ainult lastele või kõikidele. Ei ole vaja karta öelda, et mul on rasked ajad, ma ei saa teha kõikidele kingitusi. Ei ole õige oma last jõulurõõmust ilma jätta mõne pirtsaka tibi pärast ju?!
Jõulud ja aastavahetus on möödas. Õnneks. Ma usun, et igaüks õpib sellest loost. Tore, et teemaalgataja julges sellest rääkida, kindlasti on temasuguseid veelgi. Soovin talle kõike paremat uuel aastal, et ta õpiks ennast austama, õpiks ei ütlema ja saaks aru, et armastust ei ole vaja välja teenida. Teisi muuta ei saa, iseennast saab küll.