Ei saa kuidagi lapsest jagu enam.Esiteks ei allu korrale, teiseks ärgitab tema isa käituma nii nagu ei tohiks ja kolmandaks, mida siis sellisega peale hakatakse, kui lapsevanemad temaga hakkama ei saa?

Hoia võimalikult palju lasteaias ja oota, et õpetajad temast inimese teeksid.

Ok, sellest veidi inetust nähvamisest nüüd: väääääga palju nii tehakse. Sellega koos lapse närvikavale veel ekstra püürdumatu kahju (laps tajub ju, et teda lükatakse kõrvale; jm faktorid, mida hetkel loendama ei hakka). Tegele oma lapsega, vajadusel konsulteeri psühholoogiga. Võibolla vajate pereteraapiat.
Kui laps juba koolilaps, siis olete juba tähtsamad rongid mööda lasknud. Aga nõuanne jääb samaks.

Lapse isa süüdistamine on mugav, kuid annab vähe villa.

...ja nüüd on sellisel isal aeg hakata vigade parandusi tegema.Tänapäeval muud ei kuule, kui , et tegelege ja tegelege.Kes krt nendega heak nõukaajal tegeles.Enamus lapsi olid üksi kodus, kui mammad tööl käisid.Hoopis tänapäeva ühiskond soosib vabakasvatust ja karistamatust.Vastasel juhul " näidatakse näpuga".

milline kord ja kuidas see kehtestatud on? lapsele on vaja arusaamist, miks midagi teha ei või, või miks midagi teha tuleb. käskude ja keeldudega oledki seal kus praegu oled

mida head siis välja pakud ? Kõige probleem seisneb selles, et lapsel pole olnud perekonda selliselt nagu peaks ja vanemad on erinevate nõudmistega.Kui isa lubab ,siis ema mitte või vastupidi.Mehele valmistab see loomulikult nalja ja hea lollitada.Karistus mehele "kasvatagu üksi edasi ja korvaku kõik, mis lapsele olematuks jäi".

aga sa mine sõima õpetajatel või kasvatajal nägu täis - miks nad sinu kullakallikest ei kasvata....

Aga niikaua, kuni üks peres lubab ja teine keelab ja vanemad üksteisele ära panna üritavad, ei tule lapsest head nahka. Seega, alustage iseendist. Istuge mehega maha ja leppige kokku põhiseisukohtades (mida tohib, mida mitte, mis ülesanded lapsel on) ja hakake neist lähtuvalt last suunama. Ainult käsutades ei saavuta midagi, vaja on nii piitsa kui präänikut.

mahaistumisest ei tuleks midagi välja vaid on vaja ühel meist perekonnast täielikult eemalduda.Vastasel juhul on kõigi hinged lõhutud.Äkki mehe uus armuke saab lapsele heaks kasuemaks olla ja see parandaks lapse käitumist samuti.

Anna laps isale kasvatada täie vastutusega. Kui isa on nii tropp, et lõhub lapse habrast vaimset tervist siis kasvatagu ise, vähemalt ei pea laps siis olema kahe tule vahel, on koos isaga ja kasvab samasuguseks. Kunagi täiskasvanuna saab laps tõenäoliselt aru probleemist, aga siis on suur kahju juba tehtud ja laps ise peab selle probleemi enda jaoks lahendama.
Kahjuks on väga vähe tõenäoline ka väljastpoolt lapsele abi saada, tean, mida räägin, hakatakse süüdistama sind kõiges ja keegi ei usu su juttu, et lape isa ongi oht lapsele.

tasuks ikkagi otsida kvalifitseeritud abi- perenõustaja v. psühholoog vms.

tuleb vist nii käituda jah ja saabub rahu maa peale.

et mida head välja pakun? õige lapse kasvatamine käib tegelikult käsikäes enese kasvatamisega. et kui miski ei toimi, siis mõtled hoolega, miks ei toimi jne. peale lapsele kõige selgitamise tuleb talle ka eeskujuks olla oma käitumisega. antud juhul hakkab silma, et naise võimukus ei meeldi lapsele ega ka mehele, üks ei allu korraldustele ja teine tühistab need oma vastupidiste püüdlustega. lahenduseks olekski, et ema võiks mõista, mida ta antud olukorras valesti teeb ning oma tegemisi korrigeerida

kõik need spetsialistid hakkavad ema ründama, temal on probleem ja kui talle kõvasti vastu vahtimist anda siis enam ei kaeble, lihtne ju!
Pereteraapia tekkis USAs poliitikute käsuga, kui leiti, et lahutusi on liiga palju, hakati lahutajaid kohustuslikku "pereteraapiasse" suunama, mis tegelikult ju ei toimi, kui mõlemad enam koos olla ei taha.
Kui vanaemad koos last kasvatada ei suuda, ilma last hulluks ajamata siis tuleb keegi perest eemaldada, üks vanematest või laps haigest keskkonnast välja.

Siin ei olegi probleem lapses vaid mehe armukeses . Istuge maha ja arutage kuidas laps ennast tunneb teie tüli sees .

Kas saab olla üks vanematest kindel, et ühe lahkumisel pere juurest muutuks olukord lapse jaoks rahuldavaks ja stabiilseks.Kas ainult ema peab olema eeskujuks, ei! Seda peab samuti lapse isa olema.Kes koos ei taha olla, on just lapse isa.Perenõustajate juurde sellist meelitada ei ole võimalik.Korralikult paneb ta su paika ja talle jääb alati õigus.Isegi psühholoog muutus suht " oimetuks" ja ei osanud enam mingit nõu anda.

Kõige kiirema ja odavama lahendusele probleemile saad püksirihmaga. Psühholoogid, nõustajad jms udujutu puhujad võid kindlalt ära jätta, need on ainult raha peale väljas ja tulemus pigem vastupidine soovitule.

tundub, et selles suhtes on keppi vähe. see teeb mehed nagu närviliseks ja toob esile ka sitemad iseloomujooned.

no mis jutt see on, et isegi psühholoog muutus suht " oimetuks" ja ei osanud enam mingit nõu anda! Kui sa lähed psühholoogi juurde küsima, mida sa tegema peaksid, siis ei saagi sa sealt mingit abi. tuleks minna hoopis küsima, miks see probleem mul on. enne kui sa ei mõista miks see probleem sul on, ei ole sul võimalik selle või samal põhjusel tekkivate teiste probleemidega midagi ette võtta

Kui mees ei taha selles peres olla siis mida saakski terapeut teha? Sellised saadetaksegi pikema jututa ukse taha ja kõik, mingit tööd edasi teha ei ole võimalik, sest inimene ei taha selle pere jaoks midagi teha. Tahtevastaselt ei saa psühholoog kedagi midagi tegema panna, kui tahab last vaimselt terroriseerida siis seda ta teeb ja keegi ei takista, sest tõestada ei ole millegagi.
On veel võimalus isale elatis selga ja eraldi elama minna koos lapsega, isa kohtumine lapsega leppida kokku lastekaitses, nõua ametniku juuresolekut, kuna isa ei ole adekvaatne lapsega suhtlemisel.

Lapsega tuleb tegeleda ja temaga rääkida. Ennast tuleb kehtestada. Mitte lasta lapsel teha, mis pähe tuleb. Räägi lapsega, mis on õige ja mis vale.

Ok, koos olla mees ei taha.Armukesega aega veeta aga tahab.Lapse suhtes ta samuti päris ükskõikne ei ole, kõik ,mis vaja on ta alati korda ajanud, sest ema lihtsalt ei saa lapsest jagu.See lapsega manipuleerimine on kõigest vaid lapse ema ärritamiseks.Seda märki ta samuti ei ole tabanud, et naine armukese olemasolust midagi teaks.Peab puhta lolliks.Mis saab aga sel juhul, kui naine lõpuks tühjade kätega minema jalutab ja mehel pidu läbi.Tal samuti kõrini sellisest elust.

just just süüdistamine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ...ja nüüd on sellisel isal aeg hakata vigade para
> ndusi tegema.Tänapäeval muud ei kuule, kui , et te
> gelege ja tegelege.Kes krt nendega heak nõukaajal
> tegeles.Enamus lapsi olid üksi kodus, kui mammad t
> ööl käisid.Hoopis tänapäeva ühiskond soosib vabaka
> svatust ja karistamatust.Vastasel juhul " näidatak
> se näpuga".

Jälle mingi idioot jahub vabakasvatusest, kui endal pole aimugi, mida see sõna tähendab.
Vabakasvatus ei tähenda seda, et last ei kasvatata ehk kasvatamatu laps. Kindlasti ei tähenda see sellist kasvatust, kus pole karistusi.

Vabakasvatuse põhimõte on selles, et last koheldakse kui võrdset inimest. Vabakasvatus ei eelda, et laps on loll, vaid, et on võimeline ka tõsisematest teemadest aru saama. Mitte nö "see on nii, sest mina ütlen, et on nii".
Vabakasvatus eeldab palju suuremat rolli lapsevanemalt ja rohkem aega lastega tegelemiseks. Käsin-ütlen-poon kasvatuse asemel räägitakse lapsega kui inimesega. Selgitatakse mitmelt poolt asja olemust ja lastakse lapsel ise otsustada, mis on kõige õigem tema jaoks. Selle kasvatusega lastakse lapsel teha vigu ja valesid otsuseid ning lastakse võtta nende eest vastutust.
Samasugused keelud on ka vabakasvatuse lastel, mis seadus nõuab ja nende rikkumisel peab laps selle eest vastutama.

Ärge rikkuge oma teadmatusega vabakasvatuse nime. See, kui viitsimatud lapsevanemad on käest ära läinud lapse käitumist välja vabandandanud vabakasvatusega, on täiesti vale. See pole vabakasvatus, see on kasvatamatus. Tehke asjadel vahet.