ma 50+ vanuses, jõuludest tundsin rõõmu siis kui neist veel rääkidagi ei tohtinud ja siis kui oma laps veel väike oli, sai "punaseid" lasteaednikke ärritada- et õige on ikka jõulud ja mitte näärid jne.
Paar korda käisin salaja kirikus ka- no miks seda keelatakse, oli ju vaja teada, aga aru ei saanudki. Hiljem pole pühade ajal sinna enam läinud- pole vaja poosetada, kui ikka ise ei usu, siis las see pidu jääb usklikele.
pereinimesena ma vahel ikkagi tundsin jõulude ajal mingit igatsust ja üksindust- pigem igatsesin taga lapsepõlve jõule.
Nüüd olen juba aastaid üksi elanud, mees surnud, laps elab välismaal. Uskude mind, see on parim asi- käin enne jõule mööda suuri kaubakeskusi, vaatan hulle ostlejaid ja naudin, et ise ei pea isegi mõtlema mingitele kinkidele. ma ei tee kellelegi ühtegi kinki (no endale ikka teen) ja ise neid ei saa ja ei oota ka. Ma ei vaarita mingeid pühadepraade, teen seda mida ise heaks arvan. Ma oskan endale üksi oma kodus olles ikka tegevust leida.
minu elukogemus ütleb- üksiku inimese jõuluaeg on väga mõnus, ei mingit stressi ega liigset priiskamist kinkide ja söögiga. Nautige seda vaba aega ja ärge laske ennast häirida sellest ühiskondlikust plämast, et jõulud on perepühad ja koos olemise aeg.