Jah, selliseid inimesi on. Mul oli eelmises töökohas selline ülemus. Too läks kohe lausa särama, kui keegi õnnetu oli ja millegi suurema häda üle kurtis. Ja kui kõik olid normaalses tujus, oli tema kui äikesepilv, kuni sai kellelegi "ära panna" ja see ohver siis avalikult õnnetu oli, ükskõik, kas oli siis "ärapanemiseks" põhjust või ei.
(firma kaadrivoolavus oli umbes 60-75% aastas, mina pidasin vastu 3,5 aastat)
Energiavampiir on suht-koht õige sõna selle kohta.
Sellist inimest ei paranda, miski rääkimine siin ei aita. See pole tema poolt teadlikult ega mõistusega tehtav asi, see on suuremas osas alateadlik tegevus. Võimuiha ja enese kehtestamine. Võid seda ka õeluseks nimetada. Ei loe, et tegemist on näiteks enda vanemaga, sest sellised negatiivsed vajadused on tugevamad kui miski emaarmastus või muud positiivsed tunded.
Siin ei aita muu kui lahkuminek, eraldi elama kolimine ja edaspidi mitte suhtlemine. Loomulikult võid siis hiljem kuulda siunamist ja halamist, et "nurjatu tänamatu plika, ta ei saa aru, kui palju mina tema heaks tegin" ja muud sihukest. Seda ei maksa tähele panna. Sinu enda vaimne tervis on tähtsam kui tema oma. Sinu enda vaimne tervis peab olema sulle tähtsam kui tema oma. Sina ei pea tema õelust toitma ja tema võimuiha üleval hoidma.
Seletada ja südamlikult rääkida võid siis sugulastele, keda ta sinu kui halva ja hoolimatu inimese vastu üles ässitab. Nemad on ehk teisest puust ja saavad aru.