Tuhanded töötud ja muud hädasolijad saavad täiskasvanu kombel käitutud ja oma abiraha-asjad aetud ja elatud, aga on teatud seltskond, kes hätta sattudes kaotavad viimsegi aruraasu ja hakkavad jonnima ja jalgu trampima nagu lapsed, tehes riigil oma aitamise võimalikult raskeks. Hüsteeritsemine näljasurma ja kuuse alla saatmise teemal on selliste lemmikjutt.
Saadet ei näinud, aga siinse kirjelduse järgi tundub "passipõletuskangelane" olema just sedakanti hüsteeritseja, kes oma asju korda ajada ei oska. Ja selleks, et seda endale tunnistada: ma ei oska asju ajada ja kelleltki targemalt (mõni sugulane, sõber - mingi tutvusringkond inimesel ju ikka on) nõu küsida, on jällegi liiga UHKUST (lolli uhkust!) täis. Selle asemel saadab korda täielikke lapsikusi! Odav tähelepanu on tal nüüd käes -kuid ärgu imestagu, kui see tähelepanu on tema tegudele ja olekule vastav.
NB! Eelnevaga ma ei tahtnud öelda, nagu põlastaksin igasugust protesti riigi vastu. Kuid tõsiseltvõetav millegi nõudmine eeldab, et nõudja esineb väärikalt ja nõudmine on konkreetne, näiteks:
- me nõuame sotsiaaltoetuse x suurendamist y% võrra
- me nõuame sotsiaaltoetuse x saamise tingimuste muutmist nii-või naasuguseks
-me nõuame x isiku (iskikute) tagasiastumist
jne. jne. Vot sellisid protestijaid on üldse võimalik vähem-rohkem tõsiselt võtta ja asja üle ARUTLEDA -pooldan või ei poolda, ühinen nendega - ei ühine.
Kui protestijad nn. vanas Euroopas midagi saavutavad, siis just seetõttu, et nad oskavad protestida nii. See tagab 1)et tekib piisav mass poolehoidjaid 2) et ollakse vastaspoole silmis tõsiseltvõetavad.
Hüsteeriline ving ja hala, umbes nagu: meil nii ette nähtud, et töötu sureb nälga ja vistakse kuuse alla (ja samas vaimus edasi)
on aga tõesti ainult väsitav.