Mida te teeksite oma lapsega, keda olete 9kuud kandnud ja arst ütleb et lapsel on püsiv rasket sorti ajukahjustus. Ta ei õpi kunagi käima, rääkima ja ei pane ümbritsevat maailma tähele vaid elab omas mullis. Kas jätaksite selle lapse endale?

see on väga raske küsimus... seda ei saagi teised sulle ette ütelda- pead toimima nagu su süda ütleb...:(

Ma ilmselt loobuks lapsest. Ma ei suudaks seda valu terve elu kanda ja ennast lõpmatult süüdistada.
Olen jah nõrk ja kes tugev on, see sõimaku nüüd.

Kõigepealt - mul on südamest kahju! Kuigi ma sind ei tunne, on seda väga kurb lugeda...
Soovitan koos mehega maha istuda ja rääkida. Südamest südamesse. Mida sina tunned, mida tema tunneb. AUSALT! Mitte mõeldes ühiskonna arvamusele või sellele kuidas teie ostsus teistele välja paistab.
Selline asi muudab teie mõlema elu jäädavalt. Kas olete selleks valmis? Kui arsti diagnoos ongi selline kui kirjutasid, siis saab sinust 24/7/365 hoidja, õde, hooldaja.
Samas võib ju olla, et arsti diagnoos ei pea lõplikult paika ja asi ei olegi tegelikult nii hull.
Mõelge, kas olete valmis oma elu 180 kraadi muutma.

Jõudu teile mõlemale! Südamest!

Kuidas arst seda sulle siis diagnoosis? Ma sünnitaks ära ja siis otsustaks, näeksid oma lapse ära ja siis tunned mida süda ütleb kas tahad teda või ei. Minu pisikesel tütrel diagnoositi ka et on puusadega mingi jama ja kui ei osta mingit asja mis hoiab puusad paigal ei hakka laps kunagi kõndima. Aga teine arst(perearstja õppinud lastearst) ütles, et tema ei usu neid arste, kes haiglas töötavad ja ei soovitanud seda asja lapse puusadele, nii tegingi laps hakkas 10 kuuselt ilusti kõndima. Aga sinul muidugi asi raskem, siiski soovitan konsulteerida ka teiste arstidega.

preili eifi, kas seda valu on kergem taluda, et jätad selle omasünnitatud abitu olendi teiste kantseldada ja seega ilmselt ei käituta temaga hästi (igal pool maailmas on see nii, et võõra abitu invaliidi eest ei hoolitseta hästi - kui KEEGI EI NÄE!)

ja ennast siis milles süüdistada? meelega sünnitad siis invaliidi või? päris imelik mõtlemine. Sul pole väärtused küll paigas, ära palun kunagi paljune.

need ei ole võrreldavad.
Kuid siinkohal tuletaks meelde selle Pärnu juhtumi, kus arstide süül sündis raske ajukahjustusega laps. See ema on oma lapsele pühendunud 24/7 ja teinud uskumatuna tundunud asju. Ka temal soovitati laps ära anda. Tänaseks on ta oma lapsele palju õpetanud. Tõsi, sellest lapsest ei saa kunagi tavalist last ning hoolt ja vaeva nõuab ta kuni oma elupäevade lõpuni.
Sinu puhul ei oska ma hinnata, millega on tegu ja mis võis põhjustada arenguhäire ning ka seda, missugune võiks tulevik olla.

Kui sa oled valmis oma lapsele pühenduma, siis ära lapsest loobu. Kui kahjustus on tõesti väga suur ja rasedust on võimalik esile kutsuda ning laps sünnib surnuna, siis tee seda. Kui laps sünnib elusana, siis mina teda ilmselt lastekodusse anda ei suudaks.

Loobuksin.

Ühiskondliku surve tõttu vist ei loobuks kuigi tegelikult 24/7 hooldaja olla ei tahaks. Olen nõrk. Leian, et valiku tegemine nii, et sa ise oleksid hiljem rahul, on võimatu. Peab vast mõtlema tõsiselt, milleks sa võimeline oled ja vastavalt tegutssema.

kahjuks vist loobuksin...

Loobuks küll. Ma ei salli selliseid väärakaid. Igasugu muu puue on toime tuldav, aga selline, kes ikka ainult tuimalt vahib ja mumumu teeb 60+x aastat, sööks mu närvinatukesed täiesti läbi. Ausalt. Võite mu maatasa materdada, aga parem olgu nad silma alt ära ja absoluutselt ei huvita kellegi surve. Kui ise selliseks muutuksin, et omas mullis ja tatt tilgub, siis loodan ka, et keegi lahke inimene mulle kuuli pähe kihutaks ega jätaks mind ilmarahva naeruks ilatsema.

Sellised kahjustused avastatakse ju tunduvalt varem, kui 9 kuud.

Vb olen ma julm, aga mina ei sünnitaks sellist last. Ja ma ei mõtle mitte enda peale, vaid selle sündimata lapse peale...milline saab olema tema tulevik. Paluksin arstil sünnituse esile kutsuda nii, et laps ei sünniks elusana....

kogu oma ülejäänud elu hooldaksid seda last, muud elu polekski. Kas kujutad seda ette? Mina ei kujutaks. Ja karta on, et see laps ei oskaks sinu hoolitsust hinnata niikuinii.
Olen jah jõhkard ja paha ema, aga annaks ära. Selle asemel saaks uue lapse - kuna sellise ajukahjustuse põhjus pole teada, võib üsna kindlalt väita, et tõenäosusteooria järgi saab järgmine laps olema normaalne, kellega sul meeldivam elu.

mina ei suudaks loobuda. kuidas elaksin edasi teadmisega, et minu laps on kuskil hädas ja mina teda ei aita? sellist koormat oleks veel hullem kanda.

ärge sünnitage lapsi, kui pole valmis nende eest hoolitsema. Muuhulgas olen töötanud ka lastekodus, kus oli rühm selliste laste jaoks. Ausalt öeldes oma last ma sinna ei paneks. Ei, midagi hirmsat ei toimunud, lapsed olid hooldatud, toidetud ja kasitud, kuid mingit arendavat tegevust nendega ei toimunud. Tõsi, ega nad ise ju aru ei saanud, kui õnnetud nad tegelikult on.
Aga arvan, et hoolitsev armastav perekond suudab ka väga raske vääraarenguga last arendada ja talle paremat elukvaliteeti pakkuda. Potentsiaal arenguks on oluliselt suurem.
See on väga raske teema ja keegi ei saagi teemaalgatajale öelda, mida ta täpselt tegema peab. Kõik sõltub inimesest endast: tema soovist, tahtest, suutlikkusest, valmisolekust, psüühikast jne.

Kusagil on ikkagi piir, mõistlikkuse piir. Olgu tunded ja emotsioonid millised tahes.
Loomariik (ja ka sealhulgas inimkond mitte üldse väga ammu) on järginud oma evolutsioonis ikka praktilist mudelit, mille nimeks looduslik valik.

Mina annaks küll ära. Täielik juurvili ei saa nagunii midagi aru, arenda ja õpeta sa teda siis niipalju kui tahad.

Kindlasti on minu vaade paljudele natuke liiga radikaalne, aga minumeelest peaks sellistele lastele kohe pärast sündimist eutanaasia tegema. Mina küll ei tahaks sellist last kasvatada, annaksin lapse kindlasti ära, aga kes tahaks sellist last endale? Selline laps ei saa endaga ise hakkama, tema eest jääd sa terve elu hoolt kandama, mitte keegi ei tahaks endale sellist elu.

Mina mõtlen nii, et maailmas on niigi igasugu vildakaid olendeid ja kui minu laps kuuluks nende hulka, siis ma mitte ei annaks ära, vaid hoolitseksin, et teda ei oleks enam. Ei ole normaalset elu normaalsetelgi inimestel, miks peaks raiskama ressursse ebaõnnestunule.
See pole julm, see on looduslik valik. Inimene ainult püüab jumalat mängida, endale arugi andmata, kui vale see tegelikult on.

Loomariigis ei jäta ema oma väärastunud poega ellu, miks inimene seda peaks siis tegema.
Kui minul lapsed sündisid, siis olin selleks valmis. Mõtlesin, et olgu kui valus tahes, mina neid ei jäta alles ja ei anna ka kuhugi virelema, lihtsalt niisama uurimisobjektiks, et keegi saaks nende õnnetute läbi doktorikraadi. Vot see on julm hoopis mu meelest.

piiale
huvitav, kuidas sa siis seda looduslikku valikut ellu viiksid? Suruksid padja näole ja pärast poetaksid prügikasti? Või pistaksid vastsündinu lihtsalt nahka nagu vahel loomariigis juhtub.
Looduslik valik on natuke midagi muud: ellu ei jää need, kes on eluks kõlbmatud - surevad kas emaüsas, sünnitusel või kohe peale sündi.
Siinkohal paluge arste, et nad ei tegeleks vastsündinute elustamisega.

Sellise probleemi puhul on üks väga oluline punkt ka materiaalne toimetulek. Kas pere tuleks toime kui ema ei käiks tööl ja pühendaks end 100% puudega lapsele? Ma ei pea silmas seda, et puudega lapse tõttu ei saa uut autot ja uhket soojamaa reisi vaid elementaarseid eluks vajalikke asju- toit, peavari, riided jms. Eriti kui peres on veel lapsi, keda vaja toita.
Peale seda kui nägin dokfilmi autistist lapsest, kelle ema õpetas ta välismaailmaga suhtlema, olen muutnud oma suhtumist juurviljadena vegeteerivatesse lastesse. Seal oli üks ema, kelle poeg ei jaganud pealtnäha ööd ega mütsi, mis tema ümber toimub. Ema kaudu õppis ta välismaailmaga suhtlema. Rääkima ta ei õppinud, küll aga kirjutama.. Peale vaadates ei oleks öeldnud, et ta üldse on võimeline mingit ajutegevust ilmutama, aga näe, õppis kirjutama.
Veel on üks lugu, mis juhtus mu vanatädiga. Vene ajal pandi puudega lapsed lastekodusse, kus nad siis aedikutes vegeteerisid, keegi nendega ei rääkinud, neid ei õpetatud jne. Miskipärast sattus vanatädi ühte sellisesse lastekodusse ja talle hakkas üks algkooliealine tüdruk silma. Kuna last ei oldud õpetatud, temaga poldud suheldud, oli ta tugevalt arengust maas. Veidi oskas rääkida, muud midagi. Vanatädi õpetas ta pildikaartide abil alguses rääkima, siis juba lugema-kirjutama. Päris "normaalseks" see laps muidugi ei saanud, aga vähemalt sai ta lõpuks kõrvalise abita elementaarsete igapäevaste asjadega hakkama. Laps, kelle kohta arvati, et ta jääb imiku arengutasemele, oli tegelikult arenguvõimeline.
Selliste lugude pärast ei suudaks mina oma last ära anda. Arstid ka eksivad ja iial ei või teada, kas lapsest saab asja või mitte. Kes seda teab, kas lapsest tulekski "juurvili" või on temaga lihtsalt rohkem vaeva vaja näha, et tast asja saaks? No ja kust ma tean, et nad seal lastekodus tema eest hästi hoolitsevad? Mis siis, et omas mullis, ikka elusolend, kes ei saa enda kaitseks midagi ära teha.

Olgem ausad, sellise lapse juures ootab sind kogu elu peale üks rõõmuhetk - pärast 50 aastat 24h kasimist, pesemist, puhastamist, hooldamist, ohverdamist ja vaevlemist teeb mõni naitsejakiri sinust lõpuks loo kui "vaprast emast". Kogu lugu.
See ei ole elu mite kellegile.

Ahjaa, lisaks veel. Kui selguks raseduse ajal, et laps on sügava puudega, siis ma katkestaks raseduse.

pedagoogile

See on ema isiklik asi, kuidas ta otsustab. Elujõus laps jääb ellu nii või naa, aga hälvik ei jää. Loodus valib, meeldib see inimestele või mitte.
Kui kõik need totulotud oleksid õigel ajal aidatud looduse juurde tagasi, siis poleks ilmas niipalju pooletoobiseid. Nüüd korralik, terve naine ei soovogi last ja need pooletoobised ei jaga matsu, aina toodavad endasarnaseid.
Kes kelle välja suretab? Ikka see, kes rohkem sigib.
Selge, et toimub mandumine.
Igasugu edasi antavad haigused hakkavad veelgi hullemini inimesi mõjutama, totundus lokkab.
Lõpuks pole inimest ollagi ja kõik on "puu otsas" tagasi.
Kas selline variant on parem siis?

Mina olen ka seda meelt, et looduses sellised loomalapsed ellu ei jääks ja väär on inimestel loodusseaduste vastu tegutseda.
Üks asi on vigastatud looma/inimese abistamine, et teda tarumast terveks ravida, aga teine on selliste, kes mitte kunagi ise hakkama ei hakka saama või on väga raske haigusega, elus hoidmine.

Miks on inimsugu nii nõrgaks jäänud? Igasugu pärilikud haigused kallal? Sest inimesed on loodusseadustele vastu toiminud ja kehvi geene kandvaid inimesi elul hoidnud, kuigi looduses oleks nad surmale määratud. Nii aga need kehvad geenid päranduvadki edasi ja sedasi teeme tervele inimkonnale karuteene.

Kui tugeva puudega laps sünniks, annaks ära. Loomulikult aga teeks endast oleneva, et selline puue juba varakut oleks avastatud ja siis valiks raseduse katkestuse meetodi.

piiale
jutt käis siin praegu ikka raskest ajukahjustusest. Sina aga tood näiteks inimesed, kellel on vbl kerge arengus mahajäämus. Ja seda me ei tea, kas mahajäämus on sotsiaalne või tingitud ajukahjustusest. Sellised inimesed on täiesti elujõulised ja -võimelised. Nad jäävad sünnitusel kindlalt ellu. Ära aja asju segamini.
Sa oled ikka veel sellel tasemel, et erivajadustega ja väärarengutega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu puudelistel.
Pean sind kahjuks kurvastama, ka täiesti tervetel ning kõrge intelligentsiga vanematel võib järeltulija olla mingi hälbega.

Ma ei tea, mida ma praegu teeksin, aga üle 20 aasta tagasi oli mul selline laps ja ma tegelesin temaga jõudumööda niikaua, kuni sain- see oli ligi 9 aastat ja siis said inglid vist aru kuskil ja võtsid ta enda juurde tagasi. Nii ei olnud, et ta üldse midagii ei mõistnud, jäi sellise 3- 4 kuuse lapse tasemele. Natuke aega oli lasteabikeskuses ka vahepeal, niisugune võimalus on olemas, et saaksid endale puhkust võtta.
Aga tunnistan ausalt- ei usu, et oleksin aastakümneid niimoodi hakkama saanud. Kuigi mõned inimesed on uskumatult tugevad. Kunagi oli juttu perest, kus peres neli last ja kõigil pärilik süvenev lihasdüstroofia, mis avalduma hakkab alles kümnenda eluaasta paiku, ja elavadki niimoodi...

Redis:

mis geenide edasikandumisest sa räägid?

Tugeva puudega (raske ajukahjustusega)sündinud inimest ei võta ju keegi endale meheks/naiseks ega tee temaga last. Elavad oma elu vanamatekodus või hooldekodus lõpuni ja ei lähe mingid geenid edasi.

Õnnetus on selles, et "juurvilju" sünnib täiesti tervetel ja normaalselt arenenud inimestel. Nende sündi ei saa kunagi 0%-ni viia.

ilmselt kui see avastataks, siis ma katkestaks raseduse ja prooviks uuesti. kui katkestada ei saa, siis ma ei teagi.. ennast tundes, ma lihtsalt ei peaks vastu sellisele elule. ja ka lapse enda pärast - ta ei hakka kunagi elust rõõmu tundma, ta ei saa kunagi õnnelikuks (minu eesmärk emana on õnnelikud lapsed) ja kindlasti tema kõrval ei julgeks ega oleks mul jõudu veel lapsi saada.

Kurb teema ja küsimus, aga ilmselt tuleks loobuda. Mitte et ma isekas oleksin või soovitaksin olla, aga mõtle sellele, et tugeva puudega laps vajab 24h hoolt ja sa lihtsalt loobud ühe hingava lihatüki nimel ( vabandan väljenduse pärast) kogu oma tulevasest elust ja võimalustest, saad kõvasti stressi ja pisaraid tunda, võimalusest ka edaspidi lapsi saada sest see laps võtab sult ilmselt aja teiste lastega tegelemiseks, võimalik et peaksid töölt ära tulema sest vaevalt sa hooldajat jaksad palgata, ei tunne küll Su meest aga väike pole tõonäosus et mees ei tule selle stressiga toime ja loob uue õnnelikuma perekonna jne.
Vabandan kui liiga otsekohene tuli.