to: ---

Haridus ei määra midagi. Määrab tihti raha ja sellega saadud võimalused.
Kui pole raha, siis rebi ennast või lõhki, sa ei saa lubada seda, mida oleks vaja.

Need inimesed ongi õnnelikud ja naeratavad, sest neil on nende edukas elu ja üks väike äpardus, millega võib, nagu hobiga. tegelda, ei teegi neid õnnetuks. Seepärast nad ka suudavad naeratada. Nende edu ja nende raha on nende tugi.
Ainult, mis saab edasi nende lapsest, kui neid enam pole kõrval naeratamas???
Õigus, tema vanemad jätsid talle raha, mis annab talle kindluse seniks, kuni raha jätkub...Aga, kui rahagi enne otsa saab, mis siis?

Piire tõmmata polegi võimalik.
Hea, kui on inimesed, kes tahavad end teostada tegeldes haigete lastega.
Hea, kui on vanemad, kel töö ja edu ja kes naeratada selle kõige juures jaksavad...

Kõigil ei ole selliseid võimalusi.
Seepärast olekski õiglane, kui saaks otsustada, kas jätta või mitte jätta. Tundub julm, aga ikkagi õiglasem, kui jätta ta virelema, vegeteerima... lihtsalt suutmatusest olukorda reaalselt hinnata.

puhka välja

mina ära ei annaks, oma laps ikkagi ja kuskile ära visata....ei ei suudaks mitte mingil juhul!

samas arste ei saa kunagi 100% uskuda. Kuidas on võimalik, et alles 9-dal kuul leiti ajukahjustus???

Ma sünnitaks ära, loodaks, et arstid järjekordselt eksisid oma diagnoosiga. Mu tuttavale muideks pandi ka sarnane diagnoos aga laps on täiesti terve. Kusjuures arst KÄSKIS aborti teha! Naine siiamaani mõtleb, et ta oli nii lähedal oma armsa lapse tapmisele kuna mingi suva arst seda käskis!

Kui tõesti sünnib laps pöördumatu ajukahjustusega ja peaks terve elu vegeteerima, siis on eutanaasia kõige parem lahendus kõigile!

jumalauta - kui muud enam öelda ei ole, siis haridusega saab ikka teemat venitada.
mul on majanaaber, KAHE KÕRGHARIDUSEGA sotsiaaltöötaja, kes on purujoodik ja kelle lapsed käivad kordamööda teiste naabrite juures ööbimas, sest mamma magab kuskil metroojaamas ja lapsed ei pääse koju. tema lahutatud abikaasa oli körgharidusega insenöör, kes kukkus vangi..
et siis kõrgharidus on tore, kui see ka ajudeni on jõudnud, mitte ainult paberil.
tean veel mõnda kõrgharidusega inimest, kes on saamatud ja eluvõõrad inimesed.
ainult siin on inimestel sõna "kõrgharidus" nagu pääse Eurovisioonile.
saage omati oma kompleksist üle, kallid kõrgemalt haritud prouad. maailmas on muud ka ja üsna palju läheb vaja ka eluülikooli kogemusi.
kui ettemõtlev inimene annab oma vigase lapse hooldekodusse, siis on see igati arukas tegu nii sellel "tombule" kui emale. üliempaatilist inimest on koom mängida. ja siin ei mängi rolli haridus vaid loogiline ja terve mötlemine.
kõik.

Olen taolise pere vanem laps. Olin 5-aastane, kui meie perre sündis haige laps. Enne seda oli kõik väga vahva, mäletan perepuhkusi kogu Eestis, matkamisi jms. Peale õe sündi muutus kõik kardinaalselt. Minust peaaegu ei teahtud väljagi, õde vaakus pidevalt elu ja surma vahel, igal ööl käis kiirabi või oli muidu SOS olukord, perena ei teinud me koos enam peaaegu midagi, vahel vedasime lapsekäru lähedalasuvasse võssa - see oli meie pere puhkusepiknik. Nüüd on sellest paar aastakümmet möödas, isa surnud (mul ei tekkinudki isaga eelmainitu pärast õiget suhet, mäletan ainult häguselt ilusaid enne-5nda-eluaasta-aegu) ja ema küsib, miks ometi ei taha ma tema ja õega pidevalt aega veeta.
Aga aidake teie mul panna seda kõike minu eitavasse vastusesse, jäme ei tahaks kah olla, aga nad on mulle poolvõõrad!

"Elus tuleb teha valusaid, aga tarku otsuseid." - ütle parem kohe välja, et valusaid, aga egoistlikke...

tänapäeva arstiteadus ja humaansus on läinud nii kaugele, et inimene läheb oma elu säilitamisega lolliks peast. vaadake loomariiki. kes on haige ja enda eest ei suuda seista, see lihtsalt satub järgmisele ringile kõhutäieks ja see on elu seadus. nõrku pole looduses vaja, ellu jääb tugevam. sama peaks olema inimesel. kes ise eluga toime ei tule, see lihtsalt kaob. igasugune elus hoidmine kõrvalise abiga on tegelikult igasugune inimese sekkumine loodusesse. nojah, siis tulevad igasugu need küsimused ja dilemmad, et kui muidu normaalne inimene, aga süda haige, et kas siis ei peaks tegema operatsiooni, et elu päästa jne. keeruline probleem, sellisel juhul ilmselt ütleksin, et kui annab päästa, miks mitte. aga see on ainult füüsis. kui ikka vaim ei lase oma elu elada, siis see inimene ei saaks hakkama üldse ilma abita. nt südameoperatsiooni puhul suudab hiljem inimene jälle ise endaga toime tulla. aga ainult kõrvalise abiga-ei, ma ei sünnitaks sellist last. ja kui varem teada ei saa, siis ei jätaks endale.

oi, kui vahva!
Kes sa siin sihuke oled, et kamandad?
Foorumi kojamees - jah?

xx-le . Mõnikord on TARK olla egoistlik.
Aga sellisel juhul pole tegemist egoismiga. Kui ma mõtlen, kas ohverdada enda ja veel 4 inimese elu ühe mittetäisväärtusliku inimese nimel, siis pole see egoistlik.

Nõus eelmistega: õppige looduselt, elage kooskõlas loodusega.

Ei annaks ära, aga kogu koormat enda kaela ei võtaks. Müüks ilmselt maamaja, maad jm kogunenud investeeringud ära, palkaks täiskohaga hooldaja abiks ja võtaks kasutusele kõik, mis mu võimuses, et kogu lapse arengupotentsiaal maksimaalselt ära kasutada. Muidugi oleks see ülejäänud pere arvelt, aga ei kujuta ette, et annaksin oma lapse, ükskõik kui haige, võõraste kasvatada.
Loodaksin ka meditsiini arengule, eriti tüvirakkude teadusele. Ehk õnnestuks tulevikus aju vähemalt osaliselt taastada...

mismoodi see haige lapse äraandmine käib? kas riik tõesti niisama lihtsalt vabastab mu peale sünnitust igasugusest vastutusest ega hakka mult igakuiselt mingit rahasummat nõudma, et mu last kuskil hooldekodus üleval peetaks?

ka ei saa aru. Lihtsalt anda laps ära kellegi teiste hooldada? Kõik , mida ei taha viskame välja ja las riik hoolitseb. Nagu kassid ja koerdad. Siin on 3 varianti

1. Arst ei tea asjast midagi ja tegelikult sünnib normaalne laps. Probleemi pole ja kõik korras

2. Sünnib haige laps, kes ei naudi ise elu ja on teistele koormaks. Lahendus - eutanaasia

3. Ohverdada ja pühendada oma elu haige lapse kasvatamisele

Sa ei saa lähtuda ühe arsti mõtteavaldusest. Mine kuskile teise arstri juurde ja vaata, mis tema räägib.

jama on selles, et meie riigis ei ole invaliidist lapse hooldamine kuigi jätkusuutlik tegevus.
sünnib perre invaliidist laps, ema või isa pühenduvad hooldamisele. üks vanem loodetavasti käib tööl ja mingi sissetulek on olemas.
kui peres on veel lapsi, siis pole elu kuigi roosiline ei finantsilises ega vaimses mõttes (teised lapsed kannatavad, paarisuhe kannatab niikuinii).
võib juhtuda, et suhe ei pea pingele vastu ning üks või teine osapool otsustab välja astuda.
üksinda on raske puudega lapse hooldamine veel raskem ning hooldamise kõrvalt on tööl käia pea võimatu.
millest perekond siis elab? sotsiaaltoetused on meil naeruväärsed. millised on selle vanema pensioni väljavaated? muidugi, kui ta üldse elabki nii kaua.
mis saab sellest hooldatavast lapsest, kes ühel päeval niikuinii kusagil hooldekodus lõpetab, olles eelnevalt elu jooksul nii palju õnnetust põhjustanud.
karm aga tõsi.

Temast saab minister ja riigikogu liige.

Abort või vastutus. Muud varianti minu jaoks poleks. Eelistaks muidugi aborti, see oleks kõigi jaoks parim lahendus, nii lapse kui olgem ausad, ka vanema jaoks. Kui aga siiski ei saaks mingil põhjusel aborti ega eutanaasiat teha, siis kasvataksin lapse üles, olgu invaliid või mitte. Sellist asja küll ei ole, et sünnitad invaliidi, aga vastutuse viskad riigi kaela ja viskad lapse lihtsalt kuhugi lastekodusse mädanema ning ise lähed eluga edasi. See on ju ikkagi sinu laps, olgu milline invaliid tahes ja kui sa ta ellu oled jätnud, siis on ta sinu vastutusel kuni täisealiseks saamiseni. See on niimoodi nii tervete kui haigete laste puhul, ma ei saa üldse aru, kuidas sel teemal saab mingit vaidlust olla. Loomulikult on raske ja ei peagi kerge olema, iga lapse kasvatamine on raske, ega vaimselt terve lapse kantseldamine ja kasvatamine ei ole ainult lust ja lillepidu, ikka tuleb ette haigusi, probleeme, muresid, raskeid olukordi, ülevaloldud öid ja südamevalu, ka pettumust, mis seal salata. Niiet minu jaoks on asi suht mustvalge - kui sa leiad, et ei tule selle lapsega ise toime ja leiad, et see laps on liiga haige, et normaalset elu elada, siis abort või eutanaasia. Ja kui sa sellest keeldud ja siiski soovid lapse ilma tuua, siis võta oma tegude eest vastutus. See on tõsi, et lapsesaamiseks peab valmis olema, kunagi ei tea, kas sünnib haige või terve laps, lapsevanem peab valmis olema raskusteks ja peab valmis olema selleks vastutuseks, kui ta selleks valmis ei ole, siis palun, tänapäeval on väga suur valik antibeebipille ja kondoome.

Vett ka ei ole siis või?

See käib kriminaalkaristuse alla!

Piia, mul oleks sulle mõned küsimused, kui lubad.
1 - kui inimene murrab jalaluu, kas ta tuleks siis hukata? Jalaluumurruga hobune või lehm teatavasti tapetakse lasuga pähe, looduses sureb selline loom ise.
2 - kui inimene haigestub südamehaigusesse ja vajab südameoperatsiooni, kas see operatsioon tuleks teha või lasta inimesel surra? Selline loom looduses teatavasti ellu ei jää ja keegi teda elule poputama ei hakka.
3 - milleks on inimestel üldse vaja esmaabi, kiirabi, haiglaid, arste, meditsiini üleüldiselt?


Tead, mu isa on täpselt selline inimene nagu sina, tema meelest tuleks kõik tappa, ainult tugevad jäävad ellu, üleüldse peaks pool maailma rahvast maha lüüa, sest Maa on ülerahvastatud ja mingeid värdjaid ja haigeid ei ole vaja poputada. Naljakas asja juures on see, et isa on viimased kümme aastat olnud töövõimetuspensionär, kellel 80% kopsudest ei tööta, lisaks krooniline alkohoolik :) Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks ometi ta seda maailma värdjatest puhastamist siis juba iseendast alustanud pole...

See, kes väitis, et lapse annavad ära just heal järjel inimesed. Kas sellele ei mõtle, et need inimesed ongi äkki heal järjel sellepärast, et nad ei pea 24/7 hooldajad olema?

Mina olen ka suhteliselt normaalsel järjel. Söögiraha ei pea lugema, suuremateks ostudeks suudan summa mingi aja jooksul kokku koguda, liisinguauto ja laenuga korter elamiseks olemas, võlgu pole jäänud. Seda kõike tänu normaalsele palgale.
Kui ma aga peaks hakkama 24/7 hooldama, siis ei maksaks keegi mulle palka ning ma oleks kiiresti vaene ja koduta, sest oma ettevõtet ega sääste mul pole. Samas tööl käies vaataks ka kõik, et näe, nii heal järjel ise. Aga see kõik on ju nii petlik.

oeh

vastan sulle, nagu minu meelest on õige.

1) kui inimene elab ja on senini olnud terve, siis, kuna on olemas arstiabi ja ta jalaluu vajab ravi, siis paneme jala kipsi ja ta kõnnib varsti ilma kipsita edasi.

2)kuna ikkagi oleme inimesed ja meil on koolid ja arstid olemas, siis ravime ka südamehaigusi.

3)kuna me pole metsikud loomad looduses ja samamoodi pole me ka metsas onnis elavad inimesed, kes lugeda ei oska, siis on vaja meile meditsiini ja muid selliseid teenuseid. Me oleme seda õppinud ja saame aidata, sest me tahame seda ja suudame.
Kuid ka meditsiinil ja inimvõimetel on piir. Inimene ei ole kõikevõimas.
Isegi loomi aitame, kui nad haigestuvad, või traumasse satuvad.

Siin on jutt sellest, et inimalge võib saada kahjustatud oma arenguteel emaüsas. Mõni rasedus katkeb ise, mõni laps sünnibki surnult. Kuid mõni laps sünnib siiski, kuigi ta pole terve ja kuigi temas on ehk vaid 10% normaalset inimest.
Ei ole ju õige hakata teda turgutama, et terve elu seda tombukest hooldada ja on selgelt näha, et miinused kaaluvad tema suhtes kaugelt üle plussid.

Sellisel juhul olen ma selle poolt, et ema, kes ta on ilmale toonud, saaks otsustada tema saatuse üle, seega elu või surma üle. Igal emal PEAKS olema see võimalus. See ei ole võigas ja julm, vaid loogiline ja halastav.
Kui see ema tunneb, et ta ei jaksa selle lapse eest hoolt kanda või ei taha, siis on see eelkõige tema otsustada, mis ta lõpuks otsustab. Mitte kellegi kolmanda, kes arvab, et tema ongi see volitatud eludepäästja.

Kvaliteet on olulisem, kui kvantiteet. Ja ka siin ei arva ma, et vaene pole inimene ja rikas on. Ei sugugi mitte nii.
Inimene on see, kes tuleb loomulikul moel eluga toime ja ei vaja kõrvalist sekkumist. Kahjuks pole ainult invaliidid see kontingent. Me teame seda kõik.

Ma pole abortidegagi nõus ja nüüd sa küsid minult küsimusi ja kõrvutad mind oma ärajoonud isaga, no on sul aga mõtted.

See aga, et mina pole nõus, see ei loegi midagi. Eelkõige otsustab seda ikkagi naine- ema. Ja teistel pole seal midagi enam öelda.
Vaadaku igaüks kõigepealt enda tuppa, alles siis mingu naabrite õuele keksima.
Et aga meil sünniksid terved lapsed, tuleks endale aru anda, et Loodus on inimese parim sõber. Mitte keemia ja muu jura.

Loobuks, tunnistan ausalt, et ei oleks võimeline hoolitsema tema eest kogu ülejäänud elu teiste pereliikmete arvelt. Samas oleks abort see kõige parem lahendus.

"tänapäeva arstiteadus ja humaansus on läinud nii kaugele, et inimene läheb oma elu säilitamisega lolliks peast. vaadake loomariiki. kes on haige ja enda eest ei suuda seista, see lihtsalt satub järgmisele ringile kõhutäieks ja see on elu seadus. nõrku pole looduses vaja, ellu jääb tugevam"

ja see peaks siis olema ideaal ka inimkonnale? minna TAGASI?

nojah, eks selles suunas üldiselt liigutakse ka... et kõik, kes kuidagi vanad-väetid-viletsad, koristagu end tervete-reibaste edukate tee pealt eest, sest neid pole kellelegi VAJA! oli mingi jaapani film, kus vanainimesed saadeti kõik mingisse koopasse surema - eks siin riigis kahtlemata ka varsti see stsenaarium.
Jõhkrat pragmaatilisust isegi ei häbeneta.

Mina ei annaks teda mitte mingil juhul ära, vaid annaksin hoopis endast parima, et teda kasvatada ja õpetada. Oma laps on oma laps, südamele kallis, olgu milline tahes. Ja ma täiesti usun, et väikesed imed on võimalikud!

väga kurb lugu. olen sellel teemal palju mõelnud olles 18-20. mul oli suur risk saada puudega laps, kuna mehe sugavõsas on vigane geen. tol ajal mõtlesin, et tulgu mis tuleb, ta on minu laps ja ma pean selle vastutuse tema kasvatamise osas endale võtma. õnneks on mul kaks täiesti tevet last. nüüd, pea 20 aastat hiljem, poleks ma endas nii kindel:( nägin oma ämma kantseldamas terve selle aja oma füüsilise puudega last, kes oli igati tubli ja haritud. tegelikult oli see kurb. pärast oma lapse(40a) surma, jäi ämm raskelt haigeks.

Väga kurb :( jube küll aga mina loobuksin

No siin mõnigi tark eeldab, et "Sellised kahjustused avastatakse ju tunduvalt varem, kui 9 kuud." Et "mina hukkaksin sellise lapse enne sündi" jne jne.

Aga on võimalus, et laps on ilusasti arenenud kõik nee 9 kuud ja ALLES SÜNNITUSEL saab saatusliku trauma. näiteks hapnikupuudusest. ja ongi juurvili valmis nagu üks pärnu laps...

Mis te sel juhul teete? hukkate?

Jah, kui sünnitusel juhtub selline kole lugu, et laps pole võimeline üksi tulevikus hakkama saama, annaksin endale kainelt aru, et pole vaja üht õnnetut hinge siia maailma juurde. Jätaksin oma egoistliku kurbuse kõrvale ja otsustaksin tema mitteolemise kasuks. Olgu, kui kurb ja kahju tahes.
Kas hiljem oleks see, terve elu kestev piin ja enesesüüdistamine ja oma lapse õnnetuse nägemine, väiksem trauma mulle, kui kohe seda teha?
Vähemalt ma oma isiklikust egoismist ei ole määranud talle ta õnnetut elu.
Vaielge vastu - aga see oleks julm, kui jätaksin ta siia ilma vaevlema.
Samas tean, kui palju on neid igati terveidki, kes eluga ummikus ja sooviksid, et neid poleks sündinudki.
Miks peaksin siis seadma esikohale omaenese valu, süütunde ja muud tunded?
Kas need kaaluvad ikka üles tolle õnnetukese kogu edasise õnnetu elu?
...
Kui see hingeke tahab ikka olla ja tulla just mulle, meie perre, siis tuleb ta pisut hiljem ja ehk tal siis veab sündida tervena.

Aga olen üsna kindel, et ta tuleb.

Oli minul endalgi just sarnane olukord. Kurvastasin meeletult - mõtlesin, hüüdsin teda, igatsesin ja kujutasin teda ette - aastaid.
Mõtlesin tollele jubedale päevale ja lugesin aastaid, mõeldes, kui vana ta juba oleks.

Alles siis sai süda rahu, kui ta tuli. Küll aastaid hiljem, aga sündis ta just samal päeval, kui siis. Ja mina tundsin ta ära juba ajal, kui ta alles mu kõhus siputas.
Olin siis 20 ja ta oleks olnud meie esimene laps, nüüd on ta aga meie teine laps.

Olen rahul, sest NÜÜD on ta terve ja tubli ja õnnelik.

see on karmavõlg. kui ta ära annad, siis järgmises elus sünnib sulle samasugune.kui mina sünnitama hakkan, siis lasen kõik uuringud teha ja loomulikult tuleb aborti teha, kui ilmneb selline asi. ma ei saa aru miks nii kaugele lasid rasedusel minna.

"Jah, kui sünnitusel juhtub selline kole lugu, et laps pole võimeline üksi tulevikus hakkama saama, annaksin endale kainelt aru, et pole vaja üht õnnetut hinge siia maailma juurde." - heihei, aga juba sündinud lapse teise ilma saatmine läheb ju TAPMISE kirja ja on kriminaalkorras karistatav... kas ikka annaksid "selgelt aru"?

Vigasesse kehasse sattunud hinge vabaks laskmine ei ole minu meelest egoism, vaid kõige õigem tegu.
Kui aga hinge vabastada pole (enam) võimalik, siis.. siis tuleb vastutada selle eest, mida sa loonud oled. Kui last teed, pead arvestama, et sa ei saa ise valida, milline ta tuleb. Sa pead olema valmis armastama teda ka siis, kui ta pole ilus, tark ja tubli, vaid hoopis kole, rumal ja saamatu...

Koeravõtjale loetakse sõnad peale, et kas sa ikka oled arvestanud, et koer võib su kingad ära süüa ja parketi maast üles võtta jne jne ja kui koerasoovija kõigi nende jubeduste peale "jajah" ütleb, alles siis antakse kutsikas kätte.
Miks peaks lapsesaamisesse suhtuma kergekäelisemalt kui koeravõttu?