nii et seda siis võibki kohtus ütelda: "lasin vigasesse kehasse sündinud kinge vabaks" ja tunda end igapidi õige inimesena?

aga mida sa siis teed, kui see ajukahjustusega sündiv laps sünnitusel ei sure? Teatavasti tegelevad meie arstid elustamisega iga hinna eest, vaevalt et näiteks narkoosis emmelt tema arvamust küsitaks ja kui adekvaatne see ka olla saaks.
Seega jääb mulle ikka küsimus, kuidas te kavatsete seda eutanaasiat teostada. Padi peale ja pärast prügikasti???

Piia, ikkagi kipud sa segi ajama lihtsat vaimset alaarengut sügavaga. Ära too siia näitena mingeid kergeid debiilikuid, kes süüdimatult paljunevad ja toimetulekuabi lunivad. Sinu seisukohad on mulle kuidagi väga vastukarva, kuigi nii mõnigi esines siin kordades räigema sõnavõtuga. Sry, aga ma siiski olen eripedagoog ja kogu mu elu on möödunud justnimelt erivajadustega laste keskel, olgu siis lastekodus või koolis.

Mulle isiklikult tundub, et kergemini loobuvad oma lapsest just vähemharitud vanemad. Paistab, et haridustase/intelligents ja vastutustunne oma järglaste eest hoolitsemisel on omavahel korrelatsioonis.

Esiteks - imikute tapmine ehk siis peenema nimega eutanaasia ei ole tänapäeva Euroopas lubatud. Abort on teine asi ja sedagi teatud nädalateni.
Piia jutt ajas südame pahaks. Medharidusest on asi ikka väga kaugel, pakun, et oled sanitar, kui sedagi.

Jah, olin siis 20 ja see oli nii ammu. Olin noor ja ei uuritud sel ajal ultraheliga ega miskit veel. Lapse sugu oli ka üllstus, mis selgus alles peale sündi.
Sünnitus oli pikk ja keeruline. Lõpuks näidati mulle last vaid korraks. Ta oli mu meelest kehaliselt täiesti normaalne. Aga nagu tol ajal oli, võeti laps ja viidi imikute ruumi, sind ennast palatisse ja siis ootasid, mis räägib sulle arst ja millal tuuakse laps...
Ootasin siis last, aga ei toodud mulle teda üldse. Arst rääkis, et tal on südamekahjustus ja ta ei jää elama. Samas küsis, kas ma tahaksin kasvatada sellist last, kes on praktiliselt invaliid. Olin nii õnnetu, et ei osanud midagi arvatagi. Alles nüüd tagantjärele mõtlen, kui kaitsetu ma tegelikult olin - mehed sel ajal haiglasse ei pääsenud, vaid aknast saime lehvitada. Laps viidi kohe eraldi palatisse ja sind teise. Ainult see jutt, mida arst sulle rääkis, oli kogu info lapse kohta...
Ikka väga kaua uskusin, et mu laps lihtsalt oli mingi nende poolse ebaõnnestumise ohver. Või otsustati tema saatus niisama kohe sealsamas haiglas. Ma ei tea seda ja ei saagi kunagi teada enam...
Kurvastasin pikalt.
Aga oma teise raseduse ajal hakkasin kohe alguses teadma, et see on seesama laps, kes tookord meil olemata jäi.

Ma ei tea, kas oli see lihtsalt kokkusattumus, et ta samal päeval sündis, kui siis, või oli see lihtsalt mu hinge ja aju omavaheline kokkulepe, et mind päästa sellest valust, mis nii kaua mind vaevanud oli?! Ei tea.
Kuid kindel on see, et peale seda sai mu hing rahu lõpuks. Kogu hingepiin oli korraga kadunud, nii imelik, kui see ka polnud...

On asju, mida inimene ei suuda kunagi mõista, olgu ta kui palju õppinud ja uurinud tahes. Looduse saladused jäävad meie jaoks ikkagi saladusteks. Vahel harva ainult, annavad nad endast märku, siis peame selle lihtsalt ära tabama.

Ah, ärge ajage juttu.
Meil on kõik absoluutselt võimalik!!!
Olin ise rase ja ei teadnud, kas tahan või ei taha seda last, sest käisin veel koolis ja olin noor loll, lapsearuga, mõtlematu titt.
Abort justkui oli vastumeelt, sest kuskil oma sees tahtsin seda last ja samas ka mitte.
Arstile läksin ka viimases lõpus alles ja sain peatäie sõimata.
Haiglasse pandi mind hoopis, sest tervisel oli miski valesti.
No ja siis haiglas arst kohe ütles nelja silma all, et KUI SA EI SOOVI SEDA LAST; SIIS ME VÕIME TEHA; ET TEDA EI OLE: Jokk.
Edasi mõelge ise. Mina neile EI öelnud, et ei soovi last, aga ometi ma last ei saanud. Ta sündis, liigutas ja häälitses, aga lõpuks oli kõik vaikne ja kohe muide.

kuule, 23.15, ilmselt oli see arst tark ja mitte ei tapnud last, nagu sina arvasid, vaid andis ta vaikselt lapsendamiseks!

ma küll pole teab mis religioosne inimene, aga sellegipoolest mind hämmastab, kui paljude meelest võib otsustada TEISE INIMESE elu ja elukvaliteedi üle! Minu meelest inimesel sellist voli pole, ja on ikka lausa imelik mitte tunda AUKARTUST ELU EES, kui Albert Schweitzeri terminit kasutada...!
Kaugele näha, et mõeldakse ainult endale ja mitte siia ilma tulnud olendile, kellest vahel mitte midagi ei teata.

Just niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid suhtumisi ja arusaamu.

Aukartus elu ees??
Sellisel juhul ON IGA,inimese poolt, vaheleastutud samm - mõrv ja mitteaukartus elu ees.
Ka abort sellisel juhul.
Mis sellest, et see laps pole veel siin maailmas. Ta on juba teel siia, ja kust võtab siis inimene õiguse läbi lõigata tema tulemise tee???
Mis muudab abordi aukartuseks elu ees? Eriti veel, kui seal areneb terve ja normaalne tulevane inimene.
Mis muudab, küll sündinud, kuid väga äpardunud olendi, MITTE turgutamine ja abistamine, selle teo mitteaukartuseks elu ees?

Midagi on ju sassis meie suhtumisTes sellisel juhul!

Kas see on aukartus siis, kui inimene saab endale ja maailmale tõestada märterlikkust oma sigitatud väärastuse elus hoidmisega? Samas kannatades ise, pannes kannatama selle sigitise ja ilmselt veel paljud teised. Kasvõi oma pere ja selle teised lapsed. Samas koormates ühiskonda nii materiaalselt kui vaimselt.

Inimene EI OLE jumal. Just, ta ei ole, ja seepärast peakski ta rahulikult alluma looduse korraldustele.

See on teema, milles mitte iialgi ei saa olla ühest otsust ja üksmeelt.

alluma looduse korraldustele? aga sellisel juhul on ju igasugune progress, teaduse edukäik ja meditsiini areng ealhulgas, täiesti mõttetu! mina siiski meditsiini arengut üle parda ei tahaks visata, - alati on nii suur rõõm kuulda, et näiteks vastsündinule tehti kohe südameoperatsioon ja päästeti ta elu - mis veel mõnekümne aasta eest olnuks mõeldamatu - või et keegi saigi vähist. Ei, mina küll loodan, et meditsiin veelgi areneb ja et paljudest haigustest saadakse jagu - kõigi viletsate teise ilma saatmine jäägu siiski barbaarsesse minevikku!

alluma looduse korraldustele? aga sellisel juhul on ju igasugune progress, teaduse edukäik ja meditsiini areng ealhulgas, täiesti mõttetu! mina siiski meditsiini arengut üle parda ei tahaks visata, - alati on nii suur rõõm kuulda, et näiteks vastsündinule tehti kohe südameoperatsioon ja päästeti ta elu - mis veel mõnekümne aasta eest olnuks mõeldamatu - või et keegi saigi vähist jagu. Ei, mina küll loodan, et meditsiin veelgi areneb ja et paljudest haigustest saadakse jagu - kõigi viletsate teise ilma saatmine jäägu siiski barbaarsesse minevikku!

Praegu ma ise mõtlen küll, et kui ma peaks ise täielik voodihaige olema jagamata maast ja ilmast või pidevates valudes, siis minu lähedased teavad, et minu soov on sel juhul surra. Samamoodi loodan arvan, et ükski inimene ei taha sellisena üles kasvada ja terve elu elada. Ma pole küll kursis kas eutanaasia on seaduslik kuid see on ju piinamine kui ei lubata!

Teisalt meditsiin areneb pidevalt ja laps võib sündida täiesti arenemisvõimelisena kui mitte tervena. On ju olnud rohkem kui küll juhtumeid kui inimesed paranevad paranematutest haigustest. Lootus peab jääma!

Aga olgem ausad: niinimetatud juurviljana sündinu me tahaksime siiski ära tappa selleks, et ta MEILE tüli ei teeks ega rikuks meie elu, mitte sellepärast, et me midagi teaksime tema elust endamisi, tema mõtetest või tunnetest... tema elul puudub väärtus nimelt MEIE jaoks, meie ühiskonnas ja nii edasi!

Teema algataja peaks mitme arsti juures ara kaima ja nende arvamust kysima.

On juhtumeid olnud piisavalt kus soovitatakse abort teha hilises raseduses kuna arstid on oelnud naisele, et laps on vigane aga lopuks on syndinud taiesti terve laps.

Kui koik arstid kinnitavad, et laps on haige... ei saa keegi muu sulle oelda,mis teha,kui sa ise ja su syda.

olen sellele mõelnud aga ennem kui see ei ole minu elus juhtunud on väga raske öelda .tahaksin ilmselt ära anda kuna ei suuda ega oska kasvatada.aga ei tea sest mul on elu andnud 2 tervet last.aga neid kes lapse ära annavad kindlasti hukka ei mõista.

teadmiseks, et selliseks võib teie laps muutuda mis tahes eluetapil! teil on terve ja tubli laps ja kukub talle jääpurikas pähe vms ja on teil hetkega abi vajav invaliid või nn juurvili kodus!
sama võib juhtuda ka teie abikaasaga. mind siiralt huvitab, mida siis piia ja teised temasugused teeksid? kas kiirelt padi näole või mis moodi te likvideeriksite selle lapse kes näiteks 10 aastat oli teil täiesti norm aga ühe jääpurika tõttu äkki vaimupuudega ja ratastoolis?!
see võib meist igaühega juhtuda, igaühe lapsega ja igas vanuses! mõelge sellele.
sa, piia, oled oma mõtlemiselt nii primitiivsel tasemel, et lihtsalt piinlik.

Rahune maha. See on juba hoopis teine teema ju.

See on tõesti ema isiklik otsus, millega ta pärast edasi elama peab. Aga kas ikka on õige oma last, olgu ta terve või haige, niimoodi raisakotkastele nokkida visata? Mul võõra inimesena tekib kange tahtmine teda kaitsta. Sest siinseid kommentaare lugedes tuleb ikka päris paha tunne keresse. Loomulikult on ülimalt lihtne kirjutada: looduslik valik või eutanaasia, aga et olen näinud niivõrd haruldasi ja lahedaid inimesi, kes oma puudest hoolimata teinekord ühiskonnale tunduvalt rohkem kasu toovad kui nende tervena sündinud liigikaaslased.
Ja veel: kui looduslik valik, siis võikski ju otsuse jätta looduse teha, aga siin käib ju rohkem nagu keskaegne avalik hukkamine. Tolle aja inimestel ei olnud ehk paremat meelelahutust kusagilt võtta, praegu justkui oleks?

Mina isiklikult ei pea neid isegi inimesteks, kes oma lapse ära annavad. Muud polegi öelda. Lihtsalt inimrämps.

Olen üks neist, kelle ümber siin jutt käib.
Tahan teile öelda, et teie, terved, ilusad ja õnnestunud, ei TEA MITTE IIAL JA MITTE KA KÕIGE PAREMA TAHTMISE JUURES, kui valus on elada sellisena.
Juba alates hetkest, mil suudad end teadvustada, algab valus teadmine oma ebardlikkusest.
Kes usub, et see on õnn, kui pead TERVE ELU sellises vaevas ära elama, see ei suudagi mõista muud, kui vaid uskuda OMAENESE "suurt ja halastavat ja õiget" tegu. Tegelikult aqa määras ta kasvõi minusuguse normikaldelise juba eos kannatama.
MINA ei ole tänulik selle eest, et ma tookord ellu jäin. Paljud minu samasugused tuttavad pole ka tänulikud. Oleme omavahel seda rääkinud. Paljud meist vajavad rohkemal, vähemal määral psüühilist toetust väga erineval moel.
Osa meist on ise vabal tahtel lahkunud.
Paljud meist kulutavad terve elu selleks, et selle teadmisega üldse hakkama saada ja siis ikka vaid soovivad, et parem, kui neid poleks sellisena olnudki.
Mis õigusega siis vaiedlevad need, kes mitte iial ei saagi mõista MEID? Vaidlevad siin ja mõistavad halvaks neid, kes pooldavad meie elu ja olemise äraotsustamist juba esimesel eluhetkel.
Kui sa ei mõista, mida on võimalik tunda, elades erinevana ja pilkupüüdvana ja haletsusväärsena, siis ära kipu otsustama ja valjult hüüdma, et oled teinud õige otsuse meile iga hinna eest elu kinkides.
EI OLE sa olnud õigel teel. SA oled mõelnud vaid endale, aga mitte minusugusele.
SA EI SAA IIAL TEADA, milline piin on elada ebardina ja kui palju on olnud hetki, kus oled palunud "luba lahkuda".

Kõige halastamatum elu on neil, kel keha moondunud, aga vaim samas ülima tundlikkuseni kompenseerimas keha puudujääke.
Selline olemine on kui pidev teekond zhiletiteral.

Suurem osa kommenteerijaid tegeleb eneseimetlemisega, mõtlemata üldse, mida teemaalgata kirjutas - ta ei õpi kunagi käima, rääkima ja ei pane ümbritsevat maailma tähele vaid elab omas mullis. Teiseks, nagu aru saan, on rasedus lõpuni pmst kantud, mis abordist siin soiutakse?
Mitu kommenteerijat on sellises, pmst vegetatiivses seisundis, inimest üldse näinud? Mina näiteks olen - kunagi nõukaaja viimases otsas sai käidud kahes lastekodus, kus elasid imbetsilli ja idioodi tasemel lapsed, sh need, kellel "torustik" ei pidanud... Voodi voodi kõrval, igasühes suurte füüsiliste ja vaimsete väärarengutega olendid.

Andsin oma lapse lastekodusse. Alguses ma olin vihane arstide peale, kes mu hapnikupuuduses lapse elustasid(!) pärast sünnitust. Õigupoolest elustati teda esimestel eluaastatel korduvalt :S
Õhtuti vahel nutan patja. Vahel mõtlen eksistentsiaalsetel teemadel, hingede rändamisest jms.
Kindlasti pean oma loobumisotsust õigeks. Kasvõi sellepärast, et mul pole oskusi niisuguse lapsega hakkama saada, nt pidi teda 3 esimest eluaastat sondiga toitma. Teiseks, tema ise lihtsalt on, tema jaoks ei ole tõesti vahet, kus, kellega või miks. Arvan, et las tema eest hoolitsevad hooldajad, kes on muidu oma isikliku eluga rahul, puhanud ja loodetavasti ka õnnelikud. Kui et hoolitsejaks on närviline, väsinud, kõigest loobuma pidanud ema. Ja ma käin teda vaatamas, otse loomulikult :)
Tänu sellest lapsest "loobumisele" on mul normaalsel määral aega oma teistele lastele - neil ei ole kõrval igavest imikut, kes röövib emalt kogu jaksu ja tähelepanu. Ning lõppeks pole tähtsusetu ka see, et saan käia tööl. See töö on, muide, ühiskonnale väga vajalik ja selle tegijaid pole just palju.
Emotsionaalselt on vahel kohutavalt raske, aga siis tuleb mõistus appi ja on ju ometi selge, et ühe, tegelikult eluvõimetu pärast ei pea kannatama paljud teised, kes suudavad kunagi ka elu edasi viia.
Mitte kunagi pole ma end tundnud seetõttu halva ema või halva inimesena, pole ka häbenenud rääkida, et mul on seesugune laps lastekodus (pigem ei taha rääkida noortele naistele, kel veel lapsi pole, et mitte hirmutada), kuigi nii mõnigi mõistab hukka. Aga neil hukkamõistjatel pole endal sellist reaalset kogemust olnud ja targutada on alati lihtne. Enamasti ei jõua neile kohale, et see laps ... ei oska mõelda. Enamik hukkamõistjaid ei vaevu teadvustama, et ta pole mitte lihtsalt kehalise puudega inimene, kes tunneb, mõistab ja armastab, vaid et tal tõesti ajutegevus praktiliselt puudub!

Võib-olla olnuks mu otsused teistsugused, kui Eestis oleks võimalik koju käima palgata haritud hooldajaid normaalse summa eest, kui oleks tugigruppe jne.
Võib-olla just teemaalgataja on organisaatori võimetega inimene, kes niisuguste perede abistamiseks miskit ette otsustab võtta :)

Hea on lugeda, et on olemas sinusugusid emasid, kes ei naudi märtriks olemist. Kuigi kui jutt oleks hilisemas eas juhtunud õnnetusega, kus laps oleks samas seisus, siis...ei taha isegi ette kujutada ...

Sina med haridusega 'olend' võid v...tu minna, sinusugust värdjat ei ole maailma välja

oeh 30. märts 2010, kl 19.12-le
Su isa on nüüdseks ammu kindlasti kõigelihateed läinud ja otsustaski ilmselt loodus nagu ta tahtis, nii et polnuks vaja tema kiiremat minekut oodata! Pooled inimesed mõtlevad sinu isa moodi siin maailma, aga pole "poliitiliselt korrektne" seda tunnistada.