arvad, et nood sinu nimetatud tüübid on olnud koolis kiusamise ohvrid? teevad siin nüüd nö isiksuse pooldumise teel tagasi ja risustavad aastakümneid foorumit?

jah mingi kannatuste rada see tähendab ju. ju annab kiusajale üleolekutunde, võimuiha täitumise, mõnu ja lõbu ja ajaviidet.

kunagi väideti, et oh, kiusaja tunneb ise ka end halvasti ja kahetseb jne jne.

Seda ei pruugi iial ilmneda.Vähesed, kes kahetsevad. enamasti lähevad elust läbi tallateksi teisi seni, kuni keegi neid tallama hakkab.

23. 43
Ei räägi ainult enda klassist. Norimine toimus ka väljaspool enda klassi.
Ei tea, kas just vihkama on päris õige sõna sul.

Kuid koolis oli kambavaim ning norimisega läksid ka teised kaasa. Mitte kõik muidugi. Ma ei tea, mida mõeldi, sest ma ise ei ole iial kedagi kiusanud.
Eks ikka põnevuse, kambavaimu või ma ei tea mille pärast kiusati.

Probleem ei olegi selles.
Lihtsalt üllatab, kui kirjutatakse, et nõukaajal kuisamist ei olnud ja õpetajad panid alati kiusajad paika.

>sest ma ise ei ole iial kedagi kiusanud.


Kamoon, ära valeta!
Mis see sinu "miks sa siis aafrikasse ei lähe" ja "palgalised! PALGALISED!!!" mula muud on kui pesuehtne räige kiusamine?

Nojah ... õpilased karjuvad solvavalt nime moonutades.....
Esiteks: ei usu iialgi, et kogu kool seda tegi nii, et koridor värises. Ju ikka mõned üksikud. Aga mida selle vastu ette võtta? Ilmselgelt ei olnud tegemist roppusega ja ka
õpetaja ei saa minna ja öelda, et seda sõna ei tohi karjuda, sest kiusatav on solvunud... Ei saa ka karistada - nad ju ei rikkunud seadust ega ka kooli kodukorda. Või on kusagil nimekiri sõnadest, mida ei tohi koridoris hüüda?

Valetad
Ära hakka jälle eestlaste halvustamise propagandaga pihta.
Meid on isegi nii vähe, targem ühte hoida.

Kui mõtlema hakata
Näiteks olin 7. klassis, vahetunnil vahetasime klassiruumi, vastu tuli näiteks 6. klass ja kooris karjusid.
Muidugi ma ei vaadanud, kui palju täpselt kisakooris osales.

Ei mõistagi õpilasi hukka, lapsed on lapsed ning ma ise olin paras tossike.

Kuna nõukaaja õpetajaid on selles suhtes kiidetud, siis ma seda küll ei näinud.

kui mõtlema hakata

Ei olnud mõned üksikud, aga see selleks.
Kui ikka karjas karjuti, siis see kõlas päris kõvasti.
Olin ise täielik mömm ning selliseid koolis ei armastata.
Tõesti ei mõista õpilasi hukka.

Küll aga paneb imestama, et õpetajad välja ei teinud.
Õpilased olid ju alles lapsed ju.

>Ära hakka jälle eestlaste halvustamise propagandaga pihta.


Soe oled peast või mis? SINA oled nende laimavate lausete autor ja see teeb sind täpselt sama vastikuks ja jõhkraks nagu koolikiusajad ikka on!!!

no see suurte tähtedega kirjutaja ju rästu. vanal naisel pole ju öösel und ka.
seotus Narvaga ei lase vabalt magada.

Käisin nõukaajal kahes koolis. Seal oli küllalt neid, kellel ei tulnud koolis sõnagi suust, aga kedagi ei mõnitatud ega kiusatud. Pee on lihtsalt sihuke frukt, kes ei saa kuskil kellegagi läbi.

Ju siis minu tossikese olek oli naljakas või häiriv.

õpilasi häirib ka see, kui saavad norida ja kiusatav ei ütle midagi vastu.
Kui vastu ei öelda, siis see ajaski teisi närvi.
Oma koolist ei tea küll mitte midagi, kes üldse midagi vastu ei öelnud.

Mina ei rääkinud kellegagi ja ei öelnud kunagi mitte midagi vastu ka.
Vaikimine ajabki lapsi vihale.

Aga kordan, see ei olegi enam probleem ja mõistan neid õpilasi.

Teema tegin, kui lugesin, kuidas nõukaaegsete õpetajate vahelesekkumist kiideti.
Õpilased on kogu aeg ühesugused, vaevalt tänapäeval hullemad on.

Kogu kooliaja kõik lapsed kooris karjusid? Algkoolist kuni keskkoolini välja? Iga päev ja iga vahetund?
Kuidas pidi õpetaja vahele segama või "välja tegema"? Ütlema, et see sõna sulle ei meeldi ja selle tõttu ei tohi nad seda sõna öelda? Oli see roppus? Kui ei olnud roppus, siis ei ole ju õigust selle sõna ütlemist keelata - kuidas seda põhjendada! Kas lapsed keelamise peale oleksid lõpetanud selle sõna ütlemise või oleks see rohkem õli tulle valanud? See ei olnud ju mingi "keelatud" sõna?

Hakkas kuskil 5. klassis.

Õpetajad loomulikult kuulsid karjumist.
Üldiselt õpetajad ütlesid esimesena mu nime imelikult ning lapsed kordasid järgi ja moonutasid veelgi.

Kui õpetajad oleksid teisiti hääldanud, siis tõenäoselt oleks hilisem kisakoor ära jäänud.

Ja siit see nime-narrimise asi alguse saab.
Vanematest.
Kui vanemad panevad oma lapsele sellise eesnime, et isegi õpetajad ei suuda seda välja öelda . . . kui vanemad peavad uhkusega sellist perekonnanime, mida õpetajad ei suuda välja öelda, ja ei selgita õpetajatele oma nime soovitud hääldust . . . kui vanemad peavad perekonnanime Anus või Auk või Mens (minu klassikaaslane, kelle nime õpetajad irvitasid) või Kriiska või Lammas ja ei muuda seda ära, no mida siis veel lastest tahta?
Enne nimepanemist tuleb läbi mõelda sellised võimalikud ebasobivad kombinatsioonid, nagu Õnne Tulits, ja vältida imelikke nimesid nagu Peet, Sale, Armas või Closette Salmonella - lapsele tuleb see ainult kasuks.
Tekib lausa huvi, et mis see su nimi siis oli, mida isegi õpetajad ei suutnud õieti välja öelda?

(Algklassides olime me nii süütukesed, et ei saanudki aru, miks õpetajad seda nime Mens imelikult kohtlevad. Hiljem, kui targemaks saime, oli see klassikaaslane nii populaarne, et kellelgi õpilastest ei tulnud pähegi midagi tema nime kohta mainida, rääkimata kiusamisest. Õpetajatesse, kes seda nime nähes turtsatasid, suhtus klass põlgusega. Aga ikkagi oleks kena sellist nime mitte pidada)

Oota - kes siis nüüd lõpuks süüdi on? Algul olid õpilased kiusajad, nüüd juba õpetajad ka süüdi....
Äkki on viga hoopis mujal?

käisin põhikoolis väiksemas alevis, 8-klassiline kool 1970-datel.
algklassides olin kiusatu, hiljem lihtsalt tõrjutu.
Tegelikult nägid seda kõike pealt ka õpetajad, aga nad ei sekkunud, pigem soodustasid ja alavääristasid niigi nõrga enesehinnanguga lapsi- mis sa siis oled selline. Nad ei hakanud tegema märkust oma kolleegi pojale, kui see tüdrukut kõhtu lõi. Tüdruk on kaebaja ja ise viripill, oli nende seisukoht. Üks lemmiktegevusi- mingi eksimuse pärast saadeti klassi ette ja siis pidid kõik teised näpuga ringe tegema- häbi häbi hüüdma. Ka osa õpetajaid ise armastas laste kallal vägivalda tarvitada- patsist sakutada. Ühte poissi rebiti juustest- ta ei saanud nüri noaga liiga pehmet leiba korralikult lõigata ja klassiõhtu võileivad tulid koledad. Ja "kasulike" laste koolikorra rikkumistele vaadati läbi sõrmede. Soositi pugemist ja pealekaebamist.
Lapsena kannatad paljutki, aga täiskasvanuna oskad teiste täiskasvanute tegudele objektiivse hinnangu anda. Ja mis ma tagantjärgi saangi enam teha- minu jaoks on selle kooli pedagoogiline personal suur 0, ma ei tereta ühtegi neist silmakirjalikest olevustest ja selle kooli uksi ma pole peale lõpuõhtut enam kordagi avanud.

Tegin teema, sest kaitsti nõukaaegseid õpetajaid.
Jah, kisasid õpilased, kuid nime hääldas esimesena imelikult ikka õpetaja.
Õpilased haarasid sellest lihtsalt tuld.
Perekonnanime, mitte eesnime.

Ülikoolis oli üks poiss perekonnanimega Pede. Mõtlesin veel, kas teda koolis noriti ka, ei tea.

ex-riigiametnik
Õpetajad oleksid saanud ka teisiti hääldada, aga ilmselt lihtsalt ei tahtnud või siis tõesti arvasid, et nii ongi õige.