Üks meie pensionisüsteemi nõrkadest kohtadest, puust ja punaseks:
Oleme arengumaa, kes kasvatab ja koolitab oma lapsi oma riigi kuludega, aga kui nad tulu andma hakkavad (makse maksma), annavad nad selle mingile muule riigile. Nii et see arenenum riik on oma tööjõu sisuliselt tasuta kätte saanud.
Kui palju maksab näiteks arstiks õppimine välismaal - te ei taha seda numbrit teada, see on nii suur! Meie aga koolitame neid arste ja muid spetsialiste siin välja ja kingime nad siis hopsti! Soome riigile.
Ka igat lihtsat ehitajat või koristajat on kasvatatud, koolitatud, lasteaias peetud, ta on sünnist saadik arstiabi saanud ja vanema emapalgast ning enda lapsetoetusest osa saanud. Tagasi ei anna maksude näol midagi, kui just vahepeal Eestis ajutiselt tööl ei käi.
Ja nende asemele pakutakse meile neid tõmmusid pagulasi ja väidetakse süüdimatult, et "hakkavad meile pensioni tootma". Halloo, vaadake Euroopasse - kui palju neist tõmmudest sinnajõudnutest on üldse nõus tööl käima ja makse maksma?
Esiteks ei luba islam naisterahval üldse tööl käia, vaid kohustab kodus pere eest hoolitsema - veerand pagulastest automaatselt pensioni tootmisest ära lõigatud (aga mitte pensioni või abirahade saamisest).
Teiseks - alles see Õhtuleht teatas, kuidas Saksa siseminister ütles, et ainult umbes 10% pagulastest oleksid vaimselt võimelised töötama või üldse elukutset omandama (kirjaoskus, tööharjumus, viitsimine ehk kontsentreerumisvõime) - tehke omad järeldused.
Et kes neid siis ülal peab - ikka seesama sotsiaalsüsteem, mis pensionigi maksab.
(Ainult et meie inimesed peavad enne oma nelikümmend-viiskümmend aastat tööd rabama ja TÖÖVÕIMELISI lapsi kasvatama, tõmmud on ette nähtud saama selle abi ainult siiatulemise eest . . .)
Teine põhjustest: elatustaseme tõus. Kõik teenused lähevad kallimaks, hooldekodud ja kodune hooldus maksavad rohkem kui enne. Vanast summast lihtsalt ei jätku inimväärseks pensioniks.
Kolmas põhjus: meditsiini edu. Meie eluiga pikeneb ja nüüd suudavad elus püsida (ja pensioni saada) ka sellised, kes ilma meditsiinilise sekkumiseta ammu teises ilmas oleks.
See on asi, mille üle me rõõmustame ja mida tagasi keerata ei tahaks, aga kulud on seetõttu suuremad. Ma ei kujuta ette, mis maksab ühe enneaegselt parandamatult vigasena sündinud lapse ülalpidamine terve talle antud elu, aga mina ei ole see, kes ta abita jätaks või tal surra laseks. Nii et see on vältimatu kulu ja samal ajal üha suurenev kulu.
Ja neljandaks muidugi rahandus - anna raha ajutiselt panga hoolde ja sa ei saa arugi, kui palju ta sellest ära sööb . . . vaata neid pankade uhkeid kõrghooneid, kuule nendest võimsatest palkadest - kuskilt peavad need tulema. Need sendikesed, mis intressina sulle tagasi poetatakse, on köömes tegeliku tootlikkuse kõrval.
Ka meie pensionifondide rahad on seal kuskil seiklemas ja annavad sissetulekut mingile finantsistide karjale, mitte meile endale. Ja see on see, mille vastu ei saa midagi teha.
Ja eks neid põhjuseid on veel, viitsiks ainult üles lugeda . . .