Vot ongi selline küsimus. Kiirused on suured, sõidetakse sõna otseses mõttes igal pool ja isegi kui tullakse täiskiirusel selja tagant, ei anta endast märku. Miks? Milleks on vaja riskida, kas möödasõit õnnestub või mitte?

Mina kasutan. Kogu aeg. Nii siis, kui teisest jalgratturist mööduda tahan, kui ka siis, kui lapsevankritega emad kogu tee on hõivanud või kui soovin kepikõndijatest sõpruskonna tähelepanu äratada.
Ja milliseid vihaseid kommentaare mulle pillutakse! Pidevalt.
Aga ma järjekindlalt ikka helistan oma kella. Kergliiklusteel, mis on üle 7 km pikk ja kulgeb linnast väljas maantee kõrval. Ja kus on tõesti ratturitel võrdne õigus jalakäijatega.
Olen küll korduvalt mõelnud, et pigem uhan vaikselt mööda, keegi ei jõua midagi öelda. Aga ikka tekib tunne, et kui mõni neist kogemata sammu kõrvale teeb, milline õnnetus võiks olla.
Ja saan järjepanu tänitada. Tagantjärgi kah kuulen, kuna sõidan üsna aeglaselt.

No igatahes minu tänud Sulle. Ja veel mõnele üksikule, kes kasutavad ja keda ma kohanud olen. Mul on reaalselt olnud mitmeid päris ohtlikke olukordi ja ei sooviks õnnetusi, väga tahaks, et mõlemad osapooled panustaksid sellesse ja arvestaksid teineteisega. Ette ma näen ja lähen teelt kõrvale, taha ei näe, kuigi aeg-ajalt vaatan, aga ratturite liikumiskiirused on NII suured, et reageerida väga ei jõua.

Minu kui igapäevase rattasõitja soovitus sulle: käi kõnnitee paremas servas, kui vähegi võimalik. Ära kõnni keset teed, olgu see tee nii lai kui tahes. Ja ära muuda äkiliselt suunda, kui oled ratastega samal teel.
Meil on parempoolne liiklus ja sel juhul on ka sinust möödumine võimalik suht ohutult.
Kui ise hakkad kellestki/millestki kaarega mööduma, heida korraks pilk selja taha. Täpselt, nagu autoga sõites - igaüks oma rajal.

no ma ei tea, rattur sõidab nii vaikselt, et äkiline kellahelin seljatagant võib jalakäija ettenägematuid hüppeid tegema panna. Parem sõitku rahulikult mööda, kui et kellaga mind ehmatama hakkab. Kust mina kuklataha näen, millises küljes rattur parasjagu on.

Ka ei tilista kella. Mõned põhjused on. Üks on see, et ise jalakäijana ma ei talu, kui tiristatakse kella. Ehmun. Mõnikord on see tirin ka täiesti mõttetu, lihtsalt tiristab möödudes. No olgu, püüan mõista, aga suht häiriv on.
Jah, häiriv on ka ootamatult mööda tuhisev rattur. Seega ise ratturina möödun jalakäijast JALAKÄIJA KIIRUSEL. Nii on reeglites ette nähtud ja on ka ohutu. Lisaks liigun mõnikord ka murukattele, et mitte ehmatada jalakäijat. See on tüütu. Aga talitan nii seepärast, et tean, mida ise tunnen jalakäijana.
Osa rattureid ei arvesta, et mõni laps või ka täiskasvanu võib sammu kõrvale astuda ja ei aeglusta sõitu. Teistega arvestamine võiks olla vastastikune. Aga nagu ikka - vaatame asju oma mätta otsast, mis on väga inimlik. Ära otsi lahendust, leia süüdlane! :)

Vaat seepärast ongi oluline, et ka jalakäia teaks midagi parempoolest liiklusest. Niipalju, kui mina näinud olen, siis suurel kiirusel sõitvad ratturid teavad, kustpoolt mööduda - kui jalakäija ka on ikka paremal pool.
Olen ka kohtunud pühapäevasõitjatega, kes tulevad vastu tee valel poolel ja kuipalju ma ka ei üritaks paremale tõmmata (peaaegu murule), siis tema veel rohkem... Aga nemad on siiski üsna aeglased.
Ikka leian, et kella andmine on hea, aga seda tuleb teha juba varakult, mitte otse inimese seljataga. Sest kui sa ei taha rattaga päris seisma jääda, pead andma ka kõndijatele aega reageerimiseks. Ja arvestamagi sellega, et nad ei pruugi aru saada, kuhu suunduda. Päris tavaline on, et suurem seltskond lahkneb mõlemale poole teed, laveeri siis nende vahel. Aga seda teavad igapäevased rattasõitjad kõik:)

Kella võiks tilistada mitte selja taga, vaid juba eemalt, siis ei ehmata ja jõuab vajadusel reageerida. Minu peamine probleem on see, et ma jalutan ka koeraga. Ja nagu ma ütlesin, siis ratturid on igal pool, nii kitsal kõnniteel kui kitsal teerajal metsa vahel, isegi surnuaias ei saa neist rahu. Ja kui keegi siis niimoodi ootamatult selja tagant tuleb ... see on ohtlik ja ei ole meeldiv. Ma lähen alati hea meelega teelt kõrvale, annan koerale käskluse, mida iganes, aga kui mulle ei anta seda võimalustki ... ja ei, ta ei tilpne risti üle tee kümnemeetrises rihmas. Õnnetuse juhtumiseks piisab ka lühikesest rihmast ja kitsast teest. Ma arvan, et ka kukkuda ei ole meeldiv. Seega minu palve olekski, et palun arvestagem teineteisega. Mina ei taha, et kellegagi õnnetus juhtub, aga ma ei näe korraga igas suunas. Inimese kõnnikiirusel oleks ka jah täiesti ok mööduda, aga meil on ju kõik kohad neid va suuri spetsriietuses proffe täis kelle moto on, et mida kiiremini, seda parem. Hirmus tore oleks, kui me kuidagi suudaksime kõik ära mahtuda.

Kuna siin kirjutavad nüüd mitmed, kes sõidavad ise rattaga, siis küsin - mida teete teie kui näete, et ees on koeraga inimene? Kes ei ole teid märganud.

Küsin Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuna siin kirjutavad nüüd mitmed, kes sõidavad ise
> rattaga, siis küsin - mida teete teie kui näete,
> et ees on koeraga inimene? Kes ei ole teid märganu
> d.

No loomulikult võtan kiiruse maha, helistan kella ja jään peaaegu seisma. Või päris seisma. Ei taha ju kukkuda ometi koera rihma otsa! Ja sest ma ise ka käin koeraga jalutamas samadel teedel:)
Aga samas - kui see on kergliiklustee, mis mõeldud ka jalgratturitele, siis eks minagi ole sõitma tulnud selleks, et füüsilist trenni teha, mitte vaid ratta seljas istudes aega mööda saata, seega eeldan, et sellisel teel arvestataks ka minuga.

Ja probleem ongi mul selles, et ma arvestan hea meelega teistega kui mulle antakse selleks võimalus. Ehk siis jah, antaks piisavalt kaugelt enda tulekust märku. Mul on koer rangelt kõrval kõigist möödumisel, olgu see inimene jala või mu poolest kas või luua seljas, aga kui ta terve jalutuskäigu on ainult jala kõrval, siis pole see suurem asi jalutamine enam. Ühesõnaga mul on täiesti mure ja pidevalt närvid läbi hirmust, kust järgmine välja kargab. Et kui siin on selliseid lugejaid, kes ei anna kella või kellel seda ei ole siis palun, soetage ja kasutage seda piisavalt kaugelt, et kõik saaks teineteisest turvaliselt mööda.

Rattakella ei kasuta ! Miks ? Seepärast, et reeglina inimene ehmatab, mis tähendab ühtlasi seda, et ta võib käituda täiesti ebaadekvaatselt (võib astuda paremale- ja siis järsku omakorda vasakule). Hoogu maha reeglina ei võta, möödun võimalusel piisava varuga- juhuks kui jalakäia peaks suunda muutma. Eriti mulle meeldivad lahedad inimesed, kel kalduvust moodustada horisontaalne kett läbi terve kergliiklustee, mõneti ma saan neist aru, kõrvuti käies hea lobiseda :P
Juhul kui terve tee on kinni, siis loomulikult võtan hoo maha, vaikselt klõbistan piduri linke ...või ütlen kuuldavalt "möödun vasakult/paremalt". On üks suur erand, need on pisikest kasvu miniinimesed, tavaliselt koos emmedega, käituvad miniinimestele kohaselt (st. ettearvamatult), sellisel juhul võtan ikka hoo täitsa maha ja möödun sisuliselt "seistes".
Eriti mulle "meeldivad" rulluisutajad, reeglina ilusad tüdrukud, teine reegel on see, et neil on pea alati klapid peas ning uhavad keset teed nii, et ei saa mööda kummaltki poolt. Nende kaunitaridega on nii, et muu ei aitagi, kui sõeluda neil tagumikus ja vaadata mida vaadata on :P reeglina ühel hetkel nad siiski märkavad, et keegi kuskil "vilgub" ja nõnda saab neistki mööda.

Rattakella ei kasuta ! Miks ? Seepärast, et reeglina inimene ehmatab, mis tähendab ühtlasi seda, et ta võib käituda täiesti ebaadekvaatselt (võib astuda paremale- ja siis järsku omakorda vasakule).
-------------------------
No kui otse selja taga lased. Aga kui piisava varuga, siis ta tõmbleb oma tõmblemised ära enne kui sa kohale jõuad.

Eesti temperament või õigemini selle puudumine, :D.

Elan riigis kus palju jalgrattureid ja tilin tahab vahel kõrvakuulmise võtta. Ise ka kas tilistan või hõikan, aga seda tuleb teha kaugelt st. mitte jalakäija kõrvale jõudes.

Vihaseid pilke ei heideta, pigem naeratatakse ja tänatakse üksteist.

Ma olen küll palju kordi kuulnud, et mingu ja sõitku ma maanteel, kui nii kiire on, et pole aega jalakäija tempos vändata. Ja et miks minul peaks olema eesõigus jne, jne. Just selliste vanemate naiste suust, kes kambakesi jututavad-jalutavad, kepid käes.

Jah, vot, mind on ka tänatud kui ma olen end koomale tõmmanud, nii et mõni tore inimene ikka juba on meil siin, aga iga asi on kunagi millestki alguse saanud, nii et tasuks vast juurutada.

Sõidan rattaga aga kella tilistada küll ei meeldi. Kui inimene tuleb mulle vastu siis ta ju näeb ja saame kenasti teineteisest mööda. Kui lähenen inimesele selja tagant jälgin kuidas ta liigub, kui kõnnib sirgjoones pole ju probleemi, milleks teist oma tilinaga häirida. Kella läheb vaja seltskondadest möödumisel, kambakesi käies ollakse terve tee laiuses laiali. Mingi igaks juhuks kella helistamine pole meie kultuuriruumis kohane.

Mina ise kõlistan kella ja mulle meeldiks ka, et selja tagant tulev rattur endast kellaga märku annaks.

Elan kohas, kus ei ole just väga tihedat rattaliiklust ja seetõttu on tobe igaks juhuks kogu aeg tee servas kõndida. Tihti on nii, et tunnise jalutuskäigu ajal ei näe ma ühtegi ratturit. Kui rattur tuleb, annab kella ja seepeale tõmban end siis tee serva.

Te peate endale mingi kirja siis selja peale panema, et teile antaks / ei antaks kella.

Seaduse järgi on igatahes helisignaali kasutamine asulas endast märku andmiseks keelatud. Möödasõitja asi on teha seda ohutult.

Liiklusseadus igatahes nõuab, et jalgrattal peab olema töökorras signaalkell.

§ 39
(3) Helisignaali võib juht anda vaid ohu tekkimisel ja väljaspool asulat ka liikleja tähelepanu äratamiseks.

Ohu tekkimine on väga lai mõiste ja ma oleksin ikka väga imestunud, kui keegi karistaks jalgratturit asulas kella helistamise eest, justkui oht ei olnuks piisav:)
Lapsed teevad seda pidevalt, ainult üks tilistamine käibki. Ja ka nemad on seaduse silmis jalgratturid.

Aga mitte keegi ei ole veel suutnud adekvaatselt põhjendada, milleks see rattakell peab olema ja milleks seda kasutada.

Politsei on suutnud välja mõelda ainult ühe kasutuse: jalakäija hoiatamine ohtlikust möödumisest. See on umbes sama mis autojuhtidele õpetada, et kui tee ääres lapsed mängivad, siis anna signaali ja võid sõita kuitahes kiiresti.

Minul lagunes rattakell ära ja ei plaani seda asendada. Ma tahaks näha, kuidas politseinik tuleb mulle rääkima, et mul peab kell olema, sest see annab õiguse jalakäijatest ohtlikult mööduda.

Pole see kella helistamine ohtlik midagi. Paar-kolmkümmend meetrit enne korraks vajutad ja ta kuuleb, et keegi on ta taga. Kiiruse võtad ju niigi väiksemaks. Ja tõmbavad end koomale küll, kui neid tee täis on või koerajalutaja rihm risti üle tee läheb.
Ega sa pea jalakäija kõrva ääres pasundama hakkama, kellad pole nii ehmatava heliga, et keegi kuhugi hüppama hakkaks.
Aga on paremini kuulda igatahes, kui kummisahin või pidurite klõbistamine.
Ega kella andmine tähenda, et rattur 50-se tunnikiirusega peaks mööda tuhisema - seda liiklusseadus samuti ei luba.
Mind ehmatab vaikne möödumine palju rohkem kui kell.

Sõiduautod sõidavad ka üsna vaikselt, tuulemühinaga pole neidki kuulda kui mööduvad. Kas peaksid nemadki igaks juhuks kella andma et ohutult jalakäijatest mööduda. Kella helistama peab siis kui on selleks otsene põhjus, mitte igal möödasõidul. Ise pole üldse mingit kellahelinat kuulnud, ometi sõidan ise rattaga ja kohtan ka teisi rattasõitjaid, allaaetud ohvreid teedel ka pole kohanud. Nii et helistame siis kui vaja ja kõik on korras.

Kunagi Rhodosel olles rentisime rolleri. Esimestel päevadel jubedalt ehmatas, et enamus autosid, kes tagant tulid andsid signaali. Ei saanud aru, et milles asi, sõitsime ju kogu aeg nii tee servas kui võimalik. Siis aga tabasime ära, et see on lihtsalt märguanne. Mitte, et "kao eest, sa tobe roller", vaid "Ettevaatust, auto tuleb". Ja tõesti oli pärast seda rahulikum sõita - eriti rolleriga sõites kuuled kogu aeg valju mootorimüra ja tuulekohinat, tagant tulevaid autosid oli kuulda alles väga viimasel hetkel.

Sama on jalakäijana - soovin, et kui tagant tuleb ratas, annab ta aegsasti endast märku ja mina siis tõmban end koomale. Ma võin ju küll kõndida mingil ajal kenasti teeservas, aga võin ju äkki näha teisel pool teed midagi huvitavat ja suundungi seda siis vaatama. Ja samal ajal tuleb ratas, kes on eeldanud, et ma kõnnin kenasti teeservas ja endast märku ei anna ....

Kui sõiduautod sinust vaikselt mööduma hakkavad, siis sa käid valel pool teed.

Kõnniteel sõitmine polegi lubatud ja mind näiteks sellised kõlistajad häirivad. Sa liigud jalgrattaga jalakäijate alal ja arvad, et sul eeskõigus peale selle, teised hüpaku eest.

Kõnniteel tuleb sõita jalakäijate kiirusega. Kihutamine inimeste vahel on ohtlik ja lugupidamatu. Ratturil pole mingeid eelisõiguseid.

Välismaal elades kasutasin kogu aeg rattakella. Eestis aga lugesin siit samast foorumist esimese asjana, et "miks ülbed jalgratturid rattakella kasutavad" ja kuidas vastajad jalgrattureid sõimasid. Ei kasuta, sest ei taha peksa ja sõimata saada. Õnneks linnavahel ei sõida, muidu kasutaks küll.

"Aga mitte keegi ei ole veel suutnud adekvaatselt põhjendada, milleks see rattakell peab olema ja milleks seda kasutada.

Politsei on suutnud välja mõelda ainult ühe kasutuse: jalakäija hoiatamine ohtlikust möödumisest. See on umbes sama mis autojuhtidele õpetada, et kui tee ääres lapsed mängivad, siis anna signaali ja võid sõita kuitahes kiiresti."

Ega sa veoauto kiirusega mööda ei sõida. Kella andmine aitab ka siis, kui sõidad kitsal teeribal kõndiva kamba taga nendega samal kiirusel ja nad ei saagi aru, et ratas on nende taga. See on kuidagi ebamugav, kui pead kasvõi 100m jalakäiatega samas tempos sõitma või mingi grupp inimesi longib veel ekstra aeglaselt või on purjus või lastega ja pead neile suusõnaliselt midagi ütlema.

Ka mina olen üks neist, kes jala tööle tulles aeg-ajalt ratturitega kohtub.

Ja ma ei saa alati tee paremas servas käia - esiteks, see kergliiklustee on suuremas osas sõidutee ääres ja inimene automaatselt hoiab sõiduteest eemale s.o. tulles vasakusse, minnes paremasse serva.
Teiseks, see tee on märja ilmaga märg ja lombid püsivad seal veel mitu päeva pärast vihma. Praegugi on seal mudased kohad. Ja nii ma siis manööverdan seal lompide ja muda-aukude vahel, et kingi mitte mudaseks teha - kord pääseb mööda vasakult, kord paremalt, kord keskelt kahe lombi vahelt.

Kui ratas on vana ja koliseb või kriiksub, pole kella vaja. Siis ma kuulen teda varem ja tean tee serva võtta.
Kui aga ratas tuleb hääletult ja ma alles viimasel minutil kuulen sahinat või lõõtsutamist, lähen ma automaatselt paremale. Siis aga selgub, et see rattur tahtis minust just paremalt mööduda. Kui ta on kiire reageeri-misega rattur, on ta siis põõsas, kui mitte, on ta minu tagumikus. Ja siis ta on pikali ja mina pean teda üles aitama ja lohutama, omal seelik tagant mudane, vahel pintsak ja mantel ka.

Samas on seal paar lasteaeda minevat last, kes nii kohusetruult juba kaugelt kella helistavad - aitäh neile ja nende vanematele, kes neid niimoodi õpetanud on! Neid kuuleb juba kaugelt ja teab paremasse serva võtta või lompide vahele seisma jääda, et ka lapsed kuivalt mööda pääseksid. Nemad teevad mul alati hommiku ilusaks.