pigem teismelise hala, kui keskealise....

Tal ongi lapse mõistus ja reaktsioonid ju, te pole tähele pannud? Aga paistab, et ta ise ei saa sinna midagi parata.

Töötan eluaeg naiste keskel ja kui tüütu see on, nad räägivad absurdseid ja mõttetuid asju pidevalt ühed ja samad teemad, mis tüütavad ära. Jutustavad oma armulugusid ja elulugusid , väikeste erisustega, mis muutuvad ajas ja aastaajal.Mis aga mind absoluutselt ei huvita. Räägivad oma lapsi taga, nende perede asju. Kõige sinna vahele ka tööasju aga naistekollketiiv on maotult kurnav kui sa ise oled kinnisem, oma asjadest ei räägi, siis oledki ahistatud olukorras, pikapeale tekib alaväärsuskompleks, et sa ei viitsi tühja plära ajada ja niisama lobiseda.Tundubki nagu võõras naine võõraste keskel.Ju siis oled lihtsalt taktitundelisem ja otsekohesem, tasakaalukam ja tõsisem natuur, mitte mingi pidevalt kaagatav hani.

ja miks sa õilis lilleke siin madalas naistekas kükitad ja kaagutad ja oma kolleege kirud
irrw

Keskealine naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kurdan muret lihtsalt.
> Tunnen end naiste
> keskel võõrkehana. Justkui ma ei olekski n
> aine.
> Nii võõraks jäävad teised naised mul
> le, ei mõista neid, nemad mind.
> Võõrastami
> ne on vastastikune.
Tule ära meeste juurde ! Kõik
naised --ei klapi naistega kokku ja eriti õelate naistega koos kuskil firmas töötama.
VANEM 50 mees on juba rahulik ,mõistab sind
ja saab aru sinu murest ,,mida sa välja ütelda otse ei suuda.

ära söö küüslauku

''Tule ära meeste juurde ! ''

mine muidugi, äksi täkk ise kutsub!

Eks see olegi pisut põlvkondade asi. Nooremad grupeeruvad rohkem huvide ja iseloomude alusel, ei ole ainult nii, et kädistatakse sõbranjedega ja peab mingisse naistekampa kuuluma. Isegi naistekambad on erinevad, ekstreemsportlastest tikkijateni.
Praegustel keskealistel on kindlasti rohkem seda sundi, milline normaalne naine peab olema ja kuhu kuuluma. Ise olen 30ndate alguses ja näen väga selgelt erinevust juba endast 3-4 aastat vanemate ja nooremate vahel.

Aga sulle soovitaks, et otsi sõpruskonda huvide järgi, meestega lihtsalt soo pärast suheldes pettub samamoodi, on neid, kes pidevalt klatšivad oma eitesid taga, ise vinguvad, joovad kuskil ehitusel ja eputavad, keda nad panid ja ka normaalseid mehi. Naiste seas samamoodi, aga huvideta naine ega mees pole üldiselt mõisuse poolest ka normaalne, sest tal pole ju muud teha, kui teiste kallal vinguda.

rääkida, rääkida ? millest, milleks

Su kirjutisest selgub, et kui suhelda tahetakse, siis pidevalt ja paaniliselt.
Ei pidanudki silmas, et nüüd peab lõpmatult rääkima hakkama, vaid vahetevahel.

Miks arvad, et üksinduse all kannatavad inimesed ennast kuidagi teostanud ei ole ? Kas üksindust tundvad inimesed ei saagi ennast teostada ? Või tahad öelda, et kui on pidevad hobid, siis kellegagi mitte mingit kontakti ei olegi vaja ?

Meditsiin jääb selle juhtumi puhul võimetuks.

Olen olnud ka lapsest saadik teistsugune. Kõiges saan suheldse mingid eitava tooniga vastused minu mõtetele. Kuidagi ei sobigi suhtlema, olen ainult kuulaja ja noogutaja. Ei pea vajalikuks mingisugust tühist naisteloba ajada, kui on töögi selline kus saakski ainult lobiseda, räägin ainult tööalast vajalikku ja vajalikul vähimal hulgal. Ei oskagi üleliigseid ja mõttetuid teemasid arendada.
Alles hiljuti avastasin enda jaoks aspergeri sündroomi, uurisin ja võrdlesin ja olen endas vähemalt rahul, et kõigele imelikule on ka seletus, seda ei ole võimalikki muuta, ei ole mingi kasvamise viga. Olen nüüd sellest töökaaslastele rääkinud,et minust ei hakkagi teistsugust suhtlejat saama, olengi vaikiv vastane. Samasugune olen olnud alati oma pere ja sugulaste keskel, raske natuke on, aga nad on harjunud ja teavad, et olengi selline.

Esimene lõik on täpselt minu mõtted.
Kas kinnime käitumine on sul põhjustatud lapsepõlvetraumadest, kasvatusest, lapsena alavääristati sind?
Kuidas sulle tundub, mis on põhjustajaks?

Kindlasti on oma osa lapsepõlve esimestel aastatel, mis ei oleks teistsuguseks kujunenudki. Vanaema kasvatus, koolis eemale tõrjutuse tunne, ei osanud ennast kellegiga punti sättida ja tüdrukute moodi mängida ega lobiseda. Üks osa on ka algklassi ealisena mehe poolt ärakasutamises, kes sai küll kohe oma karistuse. Niipalju julgesin sellest asjast rääkida, õigemini näitasin näpuga enda peal allapoole, kui sattusin õhtul koju tulnud vanaemale selgitusi andma kodust eemalolekust.
Alati on kõigel põhjus, ise leian omad loogilised seletatavad vastused. Sellepärast ei süüdistagi kedagi, saan aru põhjustest, miski ei juhtu lihtsalt niisama kurjast tahtest.

Mu meelest on kasvatuse ja kujunemise tulemus ning aspergeri sündroom erinevad asjad.
Üks on nagu haigus, teine kasvatuse ja keskkonna mõjutamise tagajärg.

Lihtsalt mu arust on need erinevad asjad.
Asperger on kaasa sündinud, aga teine variant on kasvatuse ja keskkonna tulemus.
Loogiliselt võttes tundub nii.

Minul ei lubatud tüdrukutega suhelda, öeldi, ei tohi, mida sa lähed tülitama, teised ei taha sind.

Nii uskusingi, et ma olengi mingi vigane, kes ei oskagi midagi rääkida.

Mulle tehti kodus selgeks, et kõik tüdrukud räägivad tarka juttu, millest minusugune juhm aru ei saa ning mul oli keelatud nendega rääkimine.

Nii jäingi uskuma, et mul on midagi tõsist viga.
Hiljem aga enam ei saanudki naistega kontakti.

Olen nüüd arvutis 10 a. kus oleks ja on vaba voli ja anonüümsus suhelda, ka siin ei ole midagi head välja tulnud, mu mõtlemine ja arvamused ei sobi kuidagi pikemaks aruteluks. Nii on kogu elu olnud, ainult tüliks kisub paljus.Ei ole mingit ranget järelvalvet olnud, olen peale kooli ainult ise omi asju ajanud ja kindlasti üksinda. Ei oska ennast kaitsta kuidagi, kisub sõneluseks. Endamisi tegutsen ja arutlen.

Võib olla samamoodi kasvatusest tingitud, ainult sa ei oska seost näha.
Äkki on sulle lapsena ikkagi mõista antud, et sinu arvamused on valed või et teised on kuidagi paremad, nende mõtted õigemad.

Me kõik tuleme lapsepõlvest ju.
Või on su lähisugulased tundnud ennast teiste kõrval alaväärtuslikena.
Laps võtab automaatselt omaks vanemate, vanavanemate, tädide hoiaku.

päris masendav lugeda täiskasvanud naise jora ala kõik tüdrukud lobisevad teatud viisil, sellepärast ma ei sobi nende kõlupeade hulka, sest olen nii teistsugune ja erinev.
pole ime, et sul pole samasoolisi sõpru. ei usu, et ka erisoolisi normaalseid sõpru leiad. su suhtumine on nii masendav ja negatiivne, et äkki ongi asperger, neil on kuidagi pidurdatud see empaatiavõime ja suhtlus. nad on nagu omas jäämullis.

Ongi imelik vaadata kõrvalt kuidas tüdrukud ja naised järjepannu pidevalt lobisevad mitte millestki,neil on lõbus ja juttu jätkub kauemaks. kuidas nad saavad? Ma kui arendan mingi teema omastarust küllalt arutlemiseks ja arvustamiseks, vajub ikka üsna ruttu ära, just tunnen negatiivset vastukaja.
Empaatiavõime ja enesehinnang puuduvad täielikult. Ei ole viga, siiani ära elanud, läheb ka edasi. Tehniline taip ja asjadest arusaam on tava-lihtsast naisest erinev.

Kuidas te kaks, või vähemalt teemaalgataja, saate end võrrelda teistega, kui tihedamat läbikäimist teistega polegi, eriti?
Kust saab teada, millised need teised igaüks on?

naine, kes arvab, et kõik teised naised on totrad lalisejad ja kõik mehed on ideaalselt vahvad kaaslased, on krooniline nüfomaan vms, äkki on tegelt mees ise, mine tea..
ma ei oska muud diagnoosi leida, sest see pole normaalne naine, kes nii siin arvab ja seletab

Milleks diagnoosida, aga normaalsus pole ka üks ja ainuke.
Kui lugeda, et keegi on võimeline ainult konkreetset juttu ajama, siis päris paljudele õpetajatele ja koolitajatele mõeldes oleks selline inimene parim ajakasutaja ja täie raha eest õpetaja.

Teemaalgataja, foorumis juba aastaid sama juttu undav P, on juba ühel siit leitud ''naistuttavale'' ( kes olitegelikult kannatlik ja leebe proua) lubanud, et tema vahele ei astu ja laseb rõõmsalt ja parastades pealt vaadates oma uue tuttava tütre mustadel ära vägistada, kui tuttav temaga odinlastele hosiannat ei laulnud.
Lihtsalt igaks juhuks hoiatan....

Millestki on ju see alguse saanud. Loen välja, et kannatad suhtlemisraskuste pärast.
Tõenäoselt ikka oled oma lähisugulaste käitumise automaatselt üle võtnud, aga sulle see ei sobi.
Kuidas ise arvad ?

22. 55
Mina ei teagi, millised teised naised on.

Lihtsalt mind kasvatati nii, et kõik tüdrukud on ilusad, targad, andekad, veatud ja mina ei tohi kedagi segama minna, sest ma lihtsalt ei ole neid väärt.

Kooli ajal vähemalt alguses olin võimeline suhtlema küll, aga ei julgenud, kuna mul oli see ära keelatud.

Hiljem aga jäingi uskuma, et ma olengi ebard, kes midagi rääkida ei oskagi.

Täiskasvanuna enam sookaaslastega suhtlemine ei õnnestunud, mitte midagi ei tulnud välja.

Ma usun küll, kui algselt suhtlemist ei oleks ära keelatud, siis hiljem ei oleks selliseid probleeme tekkinud.

Töökohtades olen tihti märganud, kõik klapivad, sõbrunevad omavahel kiiresti.
Kahjuks mina mitte.
Kuidas ma ka püüdnud ei ole, naistel on minu vastu kohe tõrge.

Täpselt, negatiivne vastukaja. Kui olen kellegagi kasvõi üks - kaks lauset vahetanud, tunnetan kohe tõrjuvat suhtumist.

Mine kuhugi sporditrenni, käimisetrenni, jooksmisetrenni, võimleamisetrenni, kus on rohkem inimesi koos. Seal nad ei räägi, seal nad spordivad ja peavad vait olema. Ehkki käimise koha pealt nii palju, et jutustavad ka seal aga sa ei peagi nendega rääkima, käid lihtsalt.Harjuta end inimestega , tundub, et sul on kompleks, kardad iniemsi ja seeläbi reageerid üle lihtsalt, võtad isiklikult. Sportides saad ilusama keha ,kaal kaob ja siis ostad ka uued riided ja teed välimuse korda. Korras ja hoolitsetud välimusega ja rõõmsa inimese läheduses on alati tore viibida.

1,5 a. noorema õega olime vanaema kasvatada. Leidsin, et tema kahel tütrel on ka sarnane olemine, hoidsid ennast tagasi ja ainult muigasid kuidagi. Vähe vastasid kui midagi juttu tegin. Nii on meil, meie lastel ja meie ema lastel kaasa kandunud omapärad. Eks see peab vanaemast olema. Tädid ja nende lapsed on küll tavalised inimesed.
Nii vanu inimesi ei muuda mitte keegi, kui siiani ei ole elu suutnud pöörata. Lihtsalt kui küsitakse, miks ma nii vaikne olen, julgen öelda et nii ongi. Ei muiga endamisi ainult. 30. a töökaaslased on ka ammu harjunud, muidugi on palju sõnelusi, ei oska teiste moodi ennast mitte milleski puhtaks rääkida ega kaitsta, alati lõpeb sellega, et minuga on mõttetu vaielda, ogu mul siis õigus. Püüan hiljen enda arvamust ja teistmoodi tegemist põhjendada, miks just sedasi toimisin, sest mul on alati oma loogika. Mõtlen ja arutlen palju endamisi.

Torkas silma, et muigasid. See tähendab, et ei olegi nii leplikud, kui muiata julgevad.

Loen välja, et meil on käitumisel täiesti erinevad põhjused.
Kuigi sinu põhjustest kahjuks aru ei saa.

Mul ema oli samasugune, teistega hästi vaikne ja alati kõigega nõus, ka omaette ja ei osanud ennast kaitsta.
Kurb on see, et ta käskis minul samamoodi käituda.

Mulle tehti selgeks, et kõikidel on alati õigus ja mina pean kõigega nõus olema, mida teised ütlevad.
Mul oli rääkimine ära keelatud.
Kusjuures sõna otseses mõttes.

Mulle tehti selgeks, et ümberringi on targad tüdrukud ja mina nendega rääkida ei tohi.

Kunagi üritasin enda maja juures tüdrukute seltskonnaga suhelda.
Kahjuks tuli kodus sellest pahandus, et kuidas sa julgesid, kas sulle ei öeldud " kasi minema ".

samasugune omas mullis mullitaja kurtis kunagi, et nõukogude aeg on süüdi tema aseksuaalsuses. Et seks olla tol ajal keelatud, vms :D

Pakuti välja liigutada lihaseid ja keha, minna välja aga lalisemine ja enda hädiseks kirjutamine on tähtsam kui märgata heasoovijat.Virisege siis enda eripärasusest, ilmselt psühhprobleem ja seeläbi ei saagi keegi su jutust ja viginast aru.