Norijaid ei liiguta, kas ja kuipalju on selleks reaalselt põhjust. Norimine sõltub sellest, kui HAAVATAV näib see inimene, keda noritakse. Inimene, kes norimisele alati reageerib visklemise ja kannatustesse langemisega, on see, keda ka edaspidigi noritakse - nii vanade kui ka uute "sõprade" poolt. Kas ikka oli põhjust või mitte, selle üle arutled ainult sina, nende jaoks on piisav põhjus just see, et sa lased enda kallal norida, hakkad neile midagi tõestama jne.
On üks ütlus, mis inglise keeles kõlab paremini kui eesti keeles: "never waste your time trying to explain yourself to people who are committed to misunderstanding you."
See on RASKE, aga see on ainus lahendus/tee sellest pasast välja tulemiseks.
Kui sa jutustad neile oma eluloo ja räägid, et muidu oleksid ka sina ehk võinud olla nagu teised (ehk siis normaalne), kuid lapsepõlv oli raske (sinu silmis see tõendab, et sa pole kogu juhtunus täielikult ise süüdi), siis neile see ainult annab hagu juurde. Oma siira jutuga sa tõendad neile, et oled elukutseliseks "ohvriks" treenitud juba lapsepõlvest peale, ja et nad on tõesti leidnud õige poksikoti.
Need, kes norivad, tunnevad, et kui nad saavad panna sind kannatama, on nad vajutanud õigele nupule - kiunatab ikka see koer, kes pihta sai jne. See on neile tõend, et neil on õigus, nad on sinust üle, targemad ja saavutasid võidu jne. Võimu tunne kellegi teise üle tekitab neis kaifi, ja nii võivad nad veel hiljemgi sinu kottimise juurede tagasi pöörduda - kui enesetunne vajab järjekordselt parandamist.
Eriti kui sa ise uuesti kontakti võtad ja seda justkui "küsima" lähed.
Elu ei ole muinasjutt, kus kõik saab lõpuks selgeks (räägitud), "õiglus" pääseb võidule jne. Võidule pääseb tugevam/kavalam (olgu ta siis hea või halb). Enamik inimesi ei püüa õiglasemaks ja mõistvamaks muutuda, vastupidi, enamik soovib eelkõige suurendada oma võimu ja mõju teiste üle. Mõned teevad seda lihtsalt inimlikumalt ja ei sõida selleks teistest üle, suurem osa on aga nagu loomad olelusvõitluses.
Jumal ei kõiguta pilve peal jalgu; ega maksa üleohtustele kätte; ega nooguta mõistvalt kannatajate suunas, kes enda arvates pole midagi valesti teinud. Kuid paljud ohvri rolli langenud eksivad, kui usuvad, et nemad on süüta lambukesed.
Jah, elu on olnud ebsõiglane. Kuid asjaolu, et norijad teevad midagi valesti, ei tõenda, et ohvrid ei tee!!!
Suurim patt on RUMALUS, IGNORANTSUS ja ÕPPIMISVÕIMETUS, ja inimesed, kes seda pattu teevad, saavad elult ränki õppetunde, kuni lõpuks õpivad.
Õpivad mida? Seda mõistad sa tõenäoliselt alles järgmises elus. Peale totaalset isiksuse resetti.