mul on rühmas 14 eesti ja 5 vene last.Eesti lastest on paar päris kõva kisaga, vene lastest 4.
Öeldakse, et umbes 5-aastaselt hakkab laps oma hääle tugevust valitsema, seni kipub hääl omatahtsi reageerima.Sõpruslasteaias naabruses on enamus vene rühmad ja kui nad külas käivad, siis vene kasvatajad erinevad eesti kasvatajatest tõesti palju.Räägivad väga emotsionaalselt lastega, küll häält tõstes. lausa kisades ja samas hellitavalt.Lastest ei räägigi, nagu värtnad veerevad igal pool ringi ja huilgavad, samas väga viisakad võõraste täiskasvanute ja oma kasvatajate vastu.Vene naised on ka meiega suheldes hästi sõbralikud ja kui tarkusepäeval viiakse meid kuskile õhtustama, siis vene naised joovad tavaliselt selle alkoholi ära ja siis läheb sädinaks.On mõlemal rahvusel ka vaiksemaid persoone, aga üldistatult on nii, et neil on emotsioonid alati laes.Sellegi poolest on nad toredad, aga ainult siis , kui harva kohtume.
Eesti vanemad vist küll ei lubaks oma lastega nii valjuhäälselt rääkida.Mul oli kunagi vene tädike töökaaslane ja ta hoidis mind nagu kallist tütrekest ja aina poputas igasugu hõrgutistega ja nautis täiel rinnal, kui ikka sõime ja kiitsime teda.Oli kui emalõvi ja kaitses alati meid.