kellele veel mingigi väärikus korda läheb, kes veel südames soovivad ja loodavad oma riigikest hoida, oma esivanemaid austavad ja oma järeltulevatele põlvedele parimat soovivad.....siis mõelgem koos, et see 26 aasta pikkune vaenu ja viha õhutamine erinevate sotsiaalsete kihtide vahel, on kui igapäevane mantra, palve halva suunas, kurja kutsumine lausa,. vaenu viimse karikani timmimine, mis kord saavutab kriitilise punkti, kus kõik laiali lendab.
kui ikka päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse ainult ving ja vaen meie üle hõljub, meie maa ja rahva kohal hõljub, siis kust saab tulla hoolimine, kokkuhoidmine, austus, väärikus, armastus enam. siin pole kohtagi enam hea jaoks. need, kes veel tahavadki ja suudavadki armastusega hinges elada, nende hääl kaob olematuks sellesse vihasse ja vaenu, hingetühisusse ja mõttetusse lällamisse, trampimisse ja kokkukrabamisse .... ja kokkuvõttes elu peenrahaks vahetamisse.
need inimgrupid, kes kannavad oma esivanemate tarkust ja jada endas, saavad tugevamaks, ja jäävad kestma. ka siis, kui elu nad üleilma pillutab, hoiavad nad kokku. neid hoiab väärituteks saamast eellaste ajalugu, mida nad austavad ja pühaks peavad.
vahel tundub, et rahvad, kes muutuvad arututeks nagu metsistunud metslased, kellele anna aint ninaesist, kata nad kirevate hilpudega ja õhuta olema kaaslastest parem, need rahvad hävitavad end ise, kuna nende eluenergeetika lendab kildudeks. siis tulebki võõras, pühib killud kokku, teeb platsi puhtaks ja asustab oma kaaskondsetega.
austagem iseennast, ja seda mitte vihates ja räusates, vaid arukalt, targalt ja südamega.