ma saan aru, et mõne jaoks võivad ämblikud olla vastikud ja hirmu peale ajada. ise olen nende suhtes neutraalne, mis tähendab seda, et ma lasen neil rahulikult oma kodus elada ja kui neid nägema juhtun, siis ei torma neid sussiga maha lööma. lasen neil nurkadesse võrke ehitada ja sinna sääski ja kärbseid püüda. aeg-ajalt muidugi lõhun võrgud ära, et elamine liiga jubedaks ei muutuks. kunagi (lapsena) kartsin ka ämblikke. üks elas meil vetsus. kartsin kogu aeg tema pärast vetsu minna, aga ühel hetkel hakkasin temaga mõttes rääkima ja sellest ajast peale on hirm kadunud.
aga elukad, keda ma kindlasti ei taluks, on kõrvahargid. ma ei tea, kas nad tegelikult ka kõrva ronivad, aga seda ma nende puhul tõsiselt kardan (peale selle on neil üsna jõle välimus) ja kui ma peaksin mõnda kõrvaharki oma kodus nägema, siis ma ta kindla peale maha löön. muidu olen loomasõber.

Nats teemast mööda aga kas keegi putuka-ämbliku või muu -laadse olendi tundja võiks öelda mis nendel suurtel rohelistel 3 cm pikkustel rohutirtsudel (ritsikastatel?) viga on et nad peale hüppavad mulle kogueag see aasta? Mingi 8 korda hüppas juustesse ja igalepoole ükspäev maal peenravahel. Nad on niii suured ja rasked ja kuidas veel kinni hoiavad, tavalisest rapsimisest ei aita ja siis sahmin ja jooksen ringi nagu segane!! Lähen ka paanikasse alati, sest keegi ütles et nad hammustavad ka veel!

Meie maal küll ühtegi inimesele ohtlikku ämblikku ei ela. minule nad täitsa meeldivad. kuidas laulusalm ütleski: ämblikud on väga head loomad, nad meile õnne toovad vms

to to kuidas: ikka julgen, sama palju on minu meelest haigus pedofiilia ja kleptomaania jne. need on heaoluühiskonnas välja mõeldud abipaketid inimestele, kes tahavadki kurja teha. inimene, kes oma aju suudab kasutada, saab asjast üle, sest saab aru, et ämblik ei jookse talle järele ja ei ründa nagu mingis õudusfilmis. rõhutan veelkord, et ega minagi ämblikke armasta, no ei meeldi nad mulle aga väga piinlik oleks täiskasvanuna kukkuda kätega vehkima, jooksu panna ja hirmus kisa tõsta. no vaatan selliseid kui puudega tölle.

Mis see kleptomaania sinu meelest siis on, kui mitte haigus?

kleptomaania on rikastumise himu aga serveeritakse nagu oleks haigus. küll on tore, lähen ja varastan ja no ärge karistage, näe, ma haigevõitu ;DDDDDDDD

Jaajaa avalikult ei julgeks sa midagi öelda sest sa tead, et sind naerdaks välja. Siin anonüümsena oled muidugi suur halvustaja, see on hale.

Mina kardan ka neid. Kuid mingilmääral suudan seda kontrollida, siis kui ma neid aegsasti näen ei lähe ma paanikasse ega ei hakka karjuma. Püüan olevuse likvideerida, enamjaolt palun kellegi abi.
Aga kui ta satub mu teele juhuslikult, ntx autosõidu ajal potsab sülle, siis on kisa lahti, kätega vehkimine ja nutumaitse tuleb suhu! Vastikuse värinad tulevad peale.
Olen isegi maganud mitu ööd teises toas, kui tean, et ämblik passib minu toas.
Nii ma, siis elan. On paremad ja halvemad päevad.

Kuidas!
Sa ei ole päris terve, mine maga ja puhka ja tule siis tagasi.

Õhtul nähtud ämblik toob õnne, hommikune õnnetust, meie pool arvatakse nii.

Autor: nõõõõõõõuuuu
Aeg: 07-24-10 22:41

to manipurafolium

sa peaksid oma mehe jalgadega midagi ette võtma. need on ikka päris koledad.

*******************************************************************

need ei ole minu mehe jalad. mul ei olegi meest :((
need on minu tuttava jalad. aga ma ütlesin talle soojad soovitused edasi ja siis me proovisime koos nendega ka midagi ette võtta.

noh, üht koma teist väikese laki, puudri ja tattooga ikka saavutasime.
kas nüüd on see ämblik piisavalt ilusam ja vähem arahnofoobiline??

http://www.upload.ee/image/710499/koduloomad.jpg

Sinu manipurafolium

Autor: paanikas
Aeg: 07-24-10 03:11

... ma pidin äärepealt auto alla jäädma, kuna ma ei märganud, et ma olin autoteele kõndinud.
Autojuhile võis see muidugi naljakas vaatepilt olla, kui niimoodi mõelda....

EI, AUTOJUHILE SEE EI OLE NALJAKAS, VAID HIRMUTAV KOGEMUS, MILLE PEALE VÕIB KEHVEMA TERVIS ÜLES ÜTELDA KUI MÕNI HULL AUTO ALLA TORMAB.

Manipurafolium- IRW

Issand miks te sõimate nüüd siin. Ma täitsa mõistan sest mul endal sama jama. See ei ole nii et ma mõtlen, et nad ju ei tee midagi. Algul vb mõtlengi aga kui ma ämbliku näen siis ma ei suuda enam nii mõelda.
Tegelt on päris õudne koguaeg mingi hirmu all elada. Arvan, et lihtsalt tuleks minna mingi psühiaatri juurde.

Hüpnoos ehk aitab :D!
Lihtsalt on rõvedad eluakd, muud ei midagi. Lapsena kartsin neid hullult aga nüüd löön nad lihtsalt maha. Tarantlid viskaks lihtsalt ahju, kõik, mis rõve läheb ahju.

täiskasvanud inimene, päris piinlik, mõtle nüüd ometigi, mida räägid, ma kõike ei viitsinud lugedagi. ma saan aru, et on väga ebameeldiv, kui õmblik mööda nahka sipleb, sellest saan aru. aga pilti karta? idoot oled või? samuti ei saa ma aru kui keegi kriiskab, kui äblik on meetri kaugusel, nagu ämblik ründaks hüppelt ;D nagu tited, vaatan alati haletsusega selliseid inimesi.

Teematajat aidata ei oska. Ise suhtun ämblikesse neutraalselt, kuid saan ämblikukartjate hirmust aru. Endal on sama seis hiirtega. Mõistusega saan suurepäraselt aru, et pole vaja nii pentsikult käituda nagu käitun, kuid miski sunnib siiski toolile (suvalisse kõrgemasse kohta) hüppama ning röökima hakkama. Kass, kes neid hiiri mu silmaulatusse tassib, vaatab mu peale ka imelikult, vaatab kui hullu peale. Ja tegelikult on endal piinlik, kuid instinktiivne käitumine on enne tehtud, kui mõistus koju naaseb.
Paraku ei saa oma käitumist ka noorusega välja vabandada. Nii olen käitunud juba üle poole sajandi.

to kuidas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Wow kui tark sa oled. Huvitav kas sa avaikult ka j
> ulgeks seda rääkida või näiteks mõnele psühiaatril
> e.


ma täiesti nõus kuidasega, just nii ongi, vaja tähelepanu saada ja muul moel pole võimalik, sest arunatuke ei luba. vaatan imestusega täiskasvanut, kes kiljub nagu poolearuline, kui putukas meetri kaugusel ja jookseb teise tuppa lausa. no tõesti, tule mõistusele, ämblik istub suure rahuga ja näib palju targem, kui see ullike kiljuja. muide, mina julgen vabalt ka avalikult seda välja öelda, igasugu kleptomaaniad jne on väljamõeldud "haigused", et lolle välja vabandada. jah, ma usun, et inimene kardan ämblikku, muidugi usun, aga mingit tsirkust sellest teha on ikka väga mõttetu inimese tunnus. seltskonnas naeraks välja sellise tegelase, õnneks endal tutvusringkonnas kõik ajuga inimesed.

kahju lugeda neid kes siin arvavad et tegemist vaid tähelepanuvajadusega, olete ehk intelligentsed inimesed aga emotsionaalse intelligentsusega tundub teil küll kehvasti olevat, suhtumine "kui mina nii ei tunne siis need kes tunnevad on totrad"- mida see teie arvates teie enda kohta ütleb? mina ja maailm, on minu arvamus ja vale arvamus etc...

ise kunagise foobikuna võin öelda et ei tasugi sealt tagant mingit sellist loogikat otsida, et endale ütlemine "ei hammusta" niimoodi laks foobiast terveks raviks. ja teiste tähelepanu see moment paanikas olles nagunii ei märka, niiet ei ole see ka põhjuseks.
ise sain lahti tänu hüpnoosile, ja võttis vaid ühe seansi (vo oleks pidanud rohkem, paanikasse enam ei satu, aga ega näpuga katsuma ämblikke ka ei kipu ja mingiteks armsateks koduloomadeks neid ei pea :D aga elu enam ei sega kui mõnda ringi siblimas näen või käe pealt avastan, raputan maha lihtsalt ja toimetan edasi), nii et kellel see ikka elu segab, soovitan proovida. eestis tegijaid küll ei oska soovitada, mulle tehti rootsis tuttava spetsialisti poolt, aga kindlasti on ka eestis tegijaid, ehk mõni psühholoog või psühhiaater oskaks soovitada profesionaalset tegijat, mingeid hobi korras nurgataguseid "tegijaid" isiklikult vist ei julgeks enda peaga mängima lasta.

Mõni siin mõtleb, et kiljuja teeb seda moepärast ja meeste tähelepanu võitmiseks? Olen muidu täiesti tasakaalukas inimene, aga näiteks ämbliku piltide peale lähen täiesti endast välja (kujutlege siis veel mis juhtub kui kohtun reaalse ämblikuga). Lapsena liimisin need leheküljed raamatust kokku kus kole pilt oli. Nüüd olen nõus delfi avalehte terve päev mitte avama kui mõne artikli juures see pilt on. Mul hakkab sees keerama, pea hakkab ringi käima ja tekib väike õhupuudus. Külmavärinad ja nõrkus. Kes on meditsiiniga kursis teab arvatavasti mis see tähendab. Ma ei julge end ravima ka minna, sest üks ravimeetoditest on päris ämblikega harjutamine. Ma ei suuda seda.

teate ka, kui raske on õpetada lapsi, kellest osad väidavad, et kardavad verd, osad teevad vuihh kala peale, kolmandatele on jube konn, neljandad ei kannata pildi pealtki madu vaadata ja viiendad pelgavad ämblikke.
Just sellel aastal on mul üks selline klassikomplekt juhtunud. Ja kartjad on võrdselt nii poisid kui tüdrukud. Eks vii siis huvitavat tundi läbi, tee praktilisi töid või mida iganes. Ma ei tea, kas selline kartmine on mingi poos või nad tõepoolest kardavadki.
Teisalt annab selline käitumine aimu, kui võõrdunud on tänapäeva inimene loodusest ja kui eraldiseisvana arvab ta end loodusest oleva.

kui täiskasvanud inimene kardab pilti, siis on ta vaimse puudega. nii lihtne see ongi. sellised tuleb ühiskonnast eraldada.

Totaalsed debiilikud siin kommenteerimas, kes asjast midagi aru ei saa! Jube igav elu peab ikka olema kui suvalistes teemades sõna võtta ja idiootsusi pilduda.
Teemaalgatajele aga soovitan osta ämblikumürki(Cobra) või tõesti võtta mõni loom. Minul ka kass sööb neid väga hea meelega.

Olen ise ka foobik ja teie, kes te ei tunne hirmu ämblikute ees, mida teie sellest hirmust teate, ilmselt mitte midagi. Minul isiklikult on sellega raske toime tulla,sest ma hakkan nii võrd hullumeelselt nutma, kui ämbliku näen. Paljud on öelnud jah, et seisa oma hirmuga silmitsi.. aga minu puhul tekitab see veel suuremat paanikat ja ei oska enam mitte midagi ette võtta.

foobiast ei saa üle sellega kohtudes, see on loll jutt ja pidevalt sellega vehkides, et kuskil targad ütlesid on juba tülgastav,
Jah eelarvamuslikust hirmust võib nii lahti saada aga need kaks on ikka VÄGA erinevad asjad.
foobiapuhul ei suuda inimene loogiliselt ega emotsioonivabalt mõelda. mõistus on kui halvatud. 'ra karda ja muud soovitused a´la ta on sust väiksem jne on sama mõttetud kui öelda halvatule taha rohkem hakkad käima.

ESITEKS MA KARDAN ÄMBLIKE SEST NEIL ON RÕVEDAD 8KOIBA JA NAD ON IMELIKUMAD KUI KÄRBSED

keegi siin ennist ütles, et võtke kass, see sööb ämblikke - minu kass kartis neid veel rohkem kui mina. vahtis küll, silm krõllis, kui too jooksis üle põranda, aga kui käpaga patsutas ja ämblik talle seal padjakeste vahele kinni jäi, siis kargas hüsteerias ringi ja raputas käppa kümme mintsi hullemini kui mina, või noh kui hakkas raputama, siis karjusin mina ka ja jooksin nurga taha. aga kui ämblik oli seinal, siis küll karjus vahetpidamata nagu hull, et emme tule ja võta ära

Ma kardan lisaks ämblikele kõiki muid putukaid ka, isegi liblikaid veidike ja ka lepatriinusid. Kodus olen vähendanud mutukate invasiooni aknavõrkudega, et siis lendavad olevused koju ei pääse. Ämblikke näen korteris haruharva õnneks. Õues ma ringironivaid ämblikke ei karda ja eest ära ei jookse. Kuid herilastel jooksen küll eest ära. Tähelepanuvajadusega pole sel mingit pistmist, mulle ei meeldi üldse enda vastu tähelepanu äratada. Aga kui mõni putukas riiete külge haakub, siis ma ikka rapsin kõvasti, et tast lahti saada ja võimalik, et ikka huilgan ka veidike. Kahju küll. Kuid need purgikaanesuurused ämblikud toas.., kuidas moodi neid küll ometi püüdma peaks, juhul kui hetkel pole kedagi abiks? Sest kindel on see, et ma toast välja ei läheks, enne kui elukas on kuhugi kindlasse kohta kinni pandud. Pilte, videosid ja loodusfilme vaatan nii ämblikest kui ka putukatest samas heameelega.
Hirmud ja foobiad on ikka kummalised.
Ma ei karda hiiri ja hoopiski mitte konni, need ju sellised armsakesed, kuid kümneid kordi pisikesem mutukas ajab hirmu peale:D

aga äkki ma tahangi idioot olla, kardan neid anyways