Mul oli sama mure, ma ei suutnud samas tempos kolast vabaneda, nagu seda koju tekkis. Nüüd ei osta ma enam ammu mitte midagi niisugust juurde, mida võiks varem või hiljem kasutuks kolaks liigitada.
Selle olukorra kujunemise põhjuseks oli minevik - ema ei lubanud mul midagi ära visata, ise ta ei suutnud, oli selline vanade asjade "mälestuseks" allesjätja, kapid noorusaja riideid ja asju täis jne. Alles jäeti kõik asjad, millel võis mingisugune väärtus olla, isegi kui neid enam vaja polnud, pluss muidugi need, mis olid mälestustega seotud (isegi negatiivsetega).
Tahtsin näiteks katkisi kääre ära visata - ema solvus ja hakkas nutma - need olla tema "lapsepõlve käärid" jne.
Seega mul ei käi asjade äraviskamine või äraandmine lihtsalt, aga sunnin ennast, mõeldes - kui minuga midagi peaks juhtuma - keda siis need asjad peaksid huvitama...
Võiksid naiselt küsida, et kas teda selline asjaderohkus ei väsita - isegi kui kodu on koristatud, siis ääreni täis kapid/kuhjunud asjad jätavad tunde, nagu elaksid kesk igikestvat segadust, ning see masendab ja väsitab ajapikku ka seda inimest ennast, kes neid asju kogub, isegi kui ta ei ole sellele veel eriti mõelnud.
Samuti võiksid küsida, kas tema vanematel oli kombeks kõik asjad alles jätta, ning kas sellel oleks mõtet, kui koos asju sorteeriksite - midagi ju ikka leidub, mida tõesti enam vaja pole.
Ebavajalikud asjad võib esialgu ära pakkida ja kusagile jalust ära panna, kui siis tükk aega neid vaja ei lähe, on lõpuks kergem neist vabaneda.
Kõik sõltub muidugi temast endast - kui ta tegelikult ise ka hakkab sisimas sellest asjaderohkusest väsima, siis on lootust, et reageerib positiivselt; kui ta aga pole muudatusteks valmis, siis pole parata. Kui tahad selle naisega jätkuvalt koos olla, siis oled "laulatatud" ka tema kolaga.