Kasvasin väga vaestes oludes, aga lõpetasin hea kooli, sain 2 kõrgharidust, töötan ja elan välismaal. Nüüd kui Eestis vanu sõpru kohtan, eeldatakse, et pean kõigile kogu aeg välja tegema, suuri kingitusi tegema ja aitama sugulaste remonte kinni maksta jne. Avalikult julgetakse öelda - ta on kitsi - rääkimata faktist, et vaesena ei aidanud mind keegi. Ma ei palunud kunagi kellegi abi. Peamiselt ootavad sugulased nende lastele suuri kinke ja abi, siis sõbrad, kel endal raskusi. Avalikult kommenteeritakse, et mis sul viga, sul rikas mees ja hea töö. Miks sa shampanjat ei toonud, tule oma munade ja peekoniga hommikul külla, maksa meie piletid kinni, mul ei ole raha kaasas jne, see on pidev. Uuritakse, mis mu asjad maksavad. Kus ja kuidas raha kulub. Võrreldakse . Minu jaoks on see emotsionaalne välja pressimine. Teadlikult ei tunta huvi, kuidas läheb...Olen väga paljud suhted lõpetanud. Aga miks peab elu nii lahja olema? Nii madal ja mage?