Soomlasest kirjanik Mika Waltari kirjutas "Miikael Karvajalas": patukustutuskirjad (siis indulgentsid) tegi kirikule kasulikuks alles inimeste agar patustamine...
Kirik on läbi aegade olnud nii äriettevõte kui võimu täideviija kui selle tööriist. Siis mis ajal kuidas just vaja oli.
Äris on ühised huvid ja puudub moraal, see viimane on ajas pealegi muutuv.
Halastus- ja armastusõpetus on selles, mida täna kirikuks nimetame, see väärtuslik osa, mille väärtus ei vähene. Seda ka sektantlikus kirikus. Kes kus ja kuidas selle leiab, on küll vaba valik.
Ja hoopis iseasi on selle pealetükkiv levitamine, see on lihtsalt oma piibliga võõrasse kirikusse minek, ehk mulle kraevahele trügimine.
A kuidas parandada aktiivset lolli kes on üles keeratud selle ekstaasiga mis ta oma kirikust saab?
Vene keelsetele vahitornlastele aitab, kui ütled vaikselt !! "otjebiss". Eesti keeles ja kultuuris sellist üldarusaadavat mõjuvat väljendit pole.
Siis mis on kirikus ja religioonis ivaline, on vaja omal kupli all selgeks mõelda. Kurb on aga see et inimene on leidlik asju valesti kasutama.