Aga juba teema pealkiri annab pisukese vihje, kuidas Sa temasse suhtud: suur mure lapsega.20 aastane tudeng ei ole laps! Tahes -tahtmata on nii vana inimene ikka juba täiskasvanu, OK , mitte mingil juhul aga enam laps! Talle ongi vaja oma otsustusi, oma hingamisruumi, oma maailma. See eeldab võrdseid suhteid, et kõigi jaoks on samad reeglid (kasvõi näiteks see, et kui vend vajas abi nende külaliste majutamisel, oleks ju võinud enne sellest ka tütrega kõnelda - seletada olukorda, küsida, kas talle sobiks sel ajal appi tulle jne. See annab märku sellest, et inimest koheldakse võrdsena , kui arvestatakse ka tema soovide ja ajaplaaniga! Mitte nii, et nüüd, kohe ja praegu pead tegema, tulema , abistama jne.). Olen täiesti nõus tommiga - anna talle asu, ära taha ta elu nii palju kontrollida. Kui tahad, et ta käituks nagu täiskasvanu (sh. ka teataks oma tulekuaegadest), siis lase tal olla täiskasvanu (sh. oma otsuste, oma käikude , oma mõtete ja ka tujudega - see tähendab ka õigust mõnikord mitte rääkida, vaikida, arutleda jne.)