siinjuures räägin oma poja loo,kes tuli 10 aastasena koolist koju ja ütles,et on mitu korda mõelnud,et kui kooli läheb,üle tee vaja minna, jookseb suure liiklusega tänaval mõne auto ette.Siis saab surma ja pole enam kooliminekut. Olin täielikult shokis,hakkasin uurima,milles asi.Poiss,elava iseloomuga,oli sattunud õpetaja ebasoosingusse,kes igal võimalikul juhul kõik vähegi juhtunud asjad tema kaela ajas.Kutsuti isegi kooli ja mitu korda süüdistused lausa absurdsed.Poss oli kõigi lemmik.
Siis läks poeg teise õpetaja juurde ja palus ennast tema klassi.Saigi. Vana õpetaja muudkui käis teisele õpetajale jagamas õpetusi pojaga suhtlemiseks. Teine õpetaja aga palus mitte enam tegeleda selle lapsega ja teha tööd oma klassi lastega. Klass,kus nüüd poiss õppis hakkas korraldama klassiõhtuid,poisid ei peksnud enam tüdrukuid ja said lausa sõpradeks.Poiss populaarne,korraldas üritusi,viktoriine,esinemisi jne.Uus õpetaja ei tundnud oma klassi õpilasi enam äragi,lausa õnnega koos.Nii mööduski 5 aastat.Sain koolist tänukirja poja hea kasvatuse eest.
Keskhariduse sai ametikoolis,kus lõpetas 4 ja 5.Igal aastal õpetajate päeval läks vanasse kooli lillekimp näpus ja viis oma vahvale õpetajale. Terve kooli õpetajad alati olid tummaks löödud,et just sellele klassijuhatajale alati tõi kena noormees roose. Siiani selle õpetajaga väga head sõbrad,kuigi poeg lahkus elavate seast hulk aastaid tegasi õnnetusjuhtumi tõttu.
Matusepäeval,kui poja matustel üle 200 inimese palus eelmine õpetaja minult andeks,et oli nii käitunud.Leidis,et oli rängalt eksinud ja kogu elu endale etteheiteid teinud.Kahjuks tuli mulle alati meelde 10 poja enesetapu mõtted just selle rängalt eksinud õpetajaga seoses.Poja poolt paljud kirjutatud luuletused olid surmast ja ta ei suutnud kuidagi leppida sellest ebaõiglusest ja kurjusest siin ilmas.Kuidagi ei suuda leppida sellise kaotusevaluga ja surmamõtteid mõlkuvast koolilapsest juba 10 aastasena. Meie ühiskond,meie kool......!!!!!!!!!