niisis rääkige oma halbadest kogeemustest seoses lasteaiaga
endale tuli praegu meelde kuidas mind karistati et ma ei söönud pandi pimedasse tuppa lukutaha

ainult ilusad mälestused on!

Endaga seoses pole olnud küll aga minu lapsega. Kuna lapsel oli diagnoositud enurees (öine voodimärgamine), siis teavitasime ka kasvatajat sellest, et laps võib lõuna ajal voodisse pissida. Selleks korraldasin sinna ka voodikile ja isegi mähkmeid (laps oli siis 4 aastane) Leppisime kokku, et lapsele pannakse vajadusel mähe tualetis nii, et teised lapsed ei näeks ja et ei tekitataks lapsele ebameeldivat olukorda. Hiljem aga tuli välja, et see kasvataja pani lapse terveks lõunaks wc-sse seisma sellepärast, et eelmine päev oli ta voodisse pissinud. Vahel lubati tal istuda ka. Kui laps sellest rääkis hakkasin uurima milles asi. Olin nõus ka sellega et toon siis oma voodipesu mis ise ära pesen ja vahetan. Miski ei lugenud. Asi tipnes lõpuks sellega et pöördusin haridusametisse ja lasteaia juhtkonna poole.Seepeale see kasvataja hakkas teisi lapsevanemaid üles keerama meie vastu rääkides et meie peksame oma last kodus ja seepärast ta voodisse lasebki! Tegu oli väga närvilise vanema kasvatajaga, kes sõi enda kõrvalt kõik abilised välja. Tihtipeale vaevasid teda migreenihood, siis laps tuli lasteaiast koju ja ütles, et täna pidid nad vait olema ja laua taga istuma. Lõpuks süüdistas ta minu last mingi nakkuse toomisega lasteaeda. Minul sai villand. Ka lasteaia juhataja tunnistas, et jah neil on probleeme selle kasvatajaga, aga midagi teha ei saa, sest keegi ei ole tema peale kaevanud. Et vaja oleks vähemalt kolme avaldust. Nii ma siis sain veel osad lapsevanemad kaasa. Kevadel oli lasteaias koosolek. Kus kasvataja terve aja õigustas ennast, seal tuli ka välja et ta oli meie perearsti juures käinud uurimas. Lõpuks teatas et ta lahkub siit lasteaiast. Meie samuti võtsime oma lapse sealt ära, kuna me vahetasime elukohta. Tean et peale seda läks see kasvataja tööle õismäe lasteaeda (oli vist meelespea lasteaed) Sellest on nüüd möödas 7 aastat, aga see oli hirmus kogemus meie perele. Kõik on nii selgelt meeles. See sai nüüd lühidalt kokku võetud tegelikult oli ikka väga palju koledaid mälestusi sellest lasteaiast (see lasteaed oli Kalamajas)Tänaseks päevaks oleme koos sellest haigusest enam vähem lahti saanud. Laps on nüüd 12 a. Jõudu kõigile kes selliste katsumustega kokku puutuvad!

Mina küünistasin kogu aeg ühte tüdrukut. Mäletan midagi ähmaselt. Ei teagi, miks. Pirita lasteaias. Nüüd oleks jube häbi kohtuda, aga ära vist ei tunneks. Ta nimi võis olla Anneli? Aasta oli ca 1974 või nii. "Toit", mis ei maitsenud, oli kalamaksaõli, mida anti lusikaga enne sööki. Kohutav. Muidu oli lasteaias tore, aga ema rääkis lugu: ühel päeval tuli isa järele. Ta ei olnud kunagi käinud. Kasvataja ei lubanud mind temaga koju, kuigi ütlesin, et minu isa on. Turvalisus eelkõige.

üks naine, sa oled siin juba oma juttu rääkinud? kuidagi tuttav tundus.

... aga ilusad mälestused jäid mustamäe Liivaku lasteaiast. Jõudu neile!

Mulle meeldis kunagi lasteaias jagati enne sööki pärmijooki :) Enam pole ma seda kuskilt saanud. aasta siis oli 1974

Mul ka lasteaiast head mälestused, ainult mingit jubedat kalasuppi meenutan õudusega.

Mina mäletan, kui lasteaeda tuli hambaarst. See oli jube kogemus. "Tänu" tolleaegsetele lausa elajalike töövõtetega laste hambaarstidele kartsin hambaarste veel palju aastaid.

mina mäletan ühte halba asja- magamiseks olid meil kahekordsed narid, magasin mina siis üleval, ja üks lõunauinak no ei tulnud und, ja siis niisama istusid vaikselt voodis, möödus koristajatädi kes andis vastiku märja ja haisva lapiga mulle täiega vastu jalgu :( väga ebameeldiv mälestus kuidagi siiani

ainult halvad mälestused

Lasteaed oli ikka üks tõeliselt jäle koht. Mäletan, et meil oli kasvataja, vanem mutike lääpatallatud sussidega, kes karistas mind selle eest et ma ei osanud nädalapäevi loendada. Suur pettumus oli ka see, kui käisime rühmaga kunstniku juures, kes igale lapsele kiiresti mälestuseks pildi joonistas, lapsed muidugi rõõmustasid et saavad need omale, aga kus sellega, kasvataja korjas pildid kokku ja ei teagi mis neist sai. Selliseid juhtumeid oli pidevalt. Lõpuks teatasin vanematele(olin siis umbes viiene),et enam lasteaeda ei lähe ja kõik. Istusingi üksinda kodus, sest polnud mind kellegi juurde jätta. Ega see ka just meeldiv ei olnud, aga vähemalt ei traumeerinud keegi.

Mustamäel, aasta 70-73, ainult positiivsed mälestused, kuigi ükskord pandi nuku kahvli-noaga sööma, sest kasvatajad arvasid, et ma mängin toiduga, tegelikult oli mu lemmiksöök, mida proovisin võimalikult väikeste paladena nautida. Nii ma siis nokkisin oma kartulit ja kotletti koos peedisalatiga nukunõude abil edasi.
* kasvataja Mallele tervitused!

Lasteaed oli üks vastik koht.
Tunnid olid igavad. Ma oskasin viieaastaselt juba ammu korralikult lugeda ja kirjutada, kui teised veerimist harjutasid ja trükitähti maalisid. Joonistada ei meeldinud mulle üldse ja ka muusikatunnid olid minu meelest mõttetud. Matemaatika ja kehaline olid mingil määral huvitavad. Midagi muud tollal lasteaias ei õpetatudki.
Lõunaajal pidi magama, ei tohtinud silmigi lahti hoida, rääkimata sellest, et oleks võinud voodis raamatut lugeda. See poleks teisi ju seganud, aga või kasvatajad sellest aru said.
Teiste mängud ja mänguasjad mulle huvi ei pakkunud, tundusid igavad, tobedad või siis titekad. Kõige vastikum oli igapäevane sunnitud õuesolek, seal polnud üldse midagi teha.
Kõik pidid kordamööda paarikaupa korrapidajad olema, graafik rippus isegi seina peal. Õnneks rippus, siis ma teadsin, millal minu kord pidi olema ja üritasin need päevad puududa.
Söök oli vastik, eriti hommikuti - tavaliselt maitsetu piimasupp, piimakohv ja võileib. See viimane oli isegi söödav. Aga kui oled kodus korraliku kohviga harjunud, siis selline piimaplöga küll alla ei lähe.
Õnneks kestis kogu see lasteaiajama vaid pool aastat, siis sündis meile väikevend, ema jäi temaga koju ja mina sain lasteaiast vabaks. Ega mul kahju küll ei olnud.

Aastal 1989 või 1990... ühes Õismäe lasteaias pandi mind kah pimedasse tuppa üksi istuma. Seda tehti vist isegi mitu korda. Kaebasin ka vanematele. Kasvatajad ega ka keegi teine ei võtnud aga süüd omaks ja ütlesid, et see on lolli lapse väljamõeldis. Peale seda ei käinud ma enam üheski lasteaias.

to Ella
Ega sa nüüd juhuslikult kooliga midagi segi ei aja. Meil küll lasteaias mindeid tunde ei olnud. Laulutund oli ainuke ja siis tantsutund oli laulutunniga koos. Mingit kehalist, ega matemaatikat polnud. Või oled alles hiljuti lasteaia lõpetanud?

Midagi ei aja segamini. Koolieelikute rühm aastal 1982. Lugemise õppimiseks "Karu-aabits" ja matemaatikaõpikuks selline õpik-töövihik nimega "Tere, matemaatika". Liikuv aabits ja mitmeosaline töövihik "Meie lapse kirjavihik" olid kah emakeeletundides kasutusel. Võimlemis - ja kunstitunnid loomulikult ka, minu meelest on iga rühma esikus selline stend, kuhu laste "kunstiteoseid" riputada.

Midagi on nagu head, piltidelt on küll hea vaadata. Käisin ühes Lõuna-eesti lasteaias. Muidgi miskipärast olin mina see kes kellegile ei meeldinud. Mind pandi miskipärast alati aslumisele narile magama, kuigi mu suurim soov oli siis üleval olla. Ja kui ma korra proovisin siis sain sõimata et tule alla, sinu koht pole seal. Muidgi need söögid. Mul tuli söök ülesse ja oskendasin poiste mänguautod täis. See muigi õuduste tipp kasvatajatele. Anti siis mulle lapp kätte ja mine pese puhtaks. Peale selle sain raskelt teiste kaaslaste käest sõimata. Siis õues pani üks mulle labidaga vastu pead, mul verd jooksis ja läksin kasvatajate juurde ja sain sõimata et mida ma ulun, kuigi omastarust oli küll väga rahulik aga ma segasin nende koosolemist. Ja jõulupeod alati sain mina kõike viimasena, isegi koolis läks see jama edasi, kehalises valiti meeskonda inimesi jäin mina alati viimaseks isegi klassi kõige halvemad õpilased valiti ennem mind. Kuigi ma ei süüdista kedagi, lihtsalt edaspidiseks eluks parajad õppetunnid. Kõik muutus kui tulin Tallinnasse elama, sai minust enamvähem klassi autoriteet. :\

ma käisin ühe päeva lasteaias.
sel päeval lõin plekklabidaga ühel poisil pea lõhki ja teisele torkasin kepiga silma .) saatuslik naine olin juba siis ;))

lõunauinaku ajal ronisin üle võrevoodi ääre ja kukkusin endal ka põlve veriseks.
sellega mu karjäär lasteaias lõppes. mulle palgati hoidja.

Sattusin siis juhuslikult siia leheküljele..
olen 13-aastane..
Ja mälestused lasteaiast on väga halvad!
Ma ei jõuaks neid kõiki siia loendama hakata..
Mäletan, et mina ei maganud kunagi lõuna-ajal..
ja kui kasvatajad seda märkasid,oli kohe laks kirjas.
Mäletan kui me magasime narides..üks laps all ja teine üleval.
mina magasin all ja mu (praegune klassivend) magas üleval..
Tema matt oli katki kuidagi läinud ning sealt oli vatti välja tulnud..
kui lõunauinak läbi sai istusime kõik söögilaua taga..söögitädi tegi sellel ajal voodeid korda..
ja järsult ta tuli minu juurde..käes vatt..ja hakkas mu peale karjuma,et mida ma teinud olen,et lõhkusin mati ära,et ma hakkan seda kinni maksma..
ma vaidlesin vastu,et MINA POLE SEDA TEINUD..
ja kui praegult mõelda mida ta peale seda tegi..virutaks hea meelega talle vastu tatti praegu:S
ta pani selle vati mulle kõik suhu..kuidas saab mõni nii haige inimene olla..
ausalt..kui seda nässa praegu näeks,siis..
mäletan kui ükskord olime jälle söögilaua taga sõime..
Mäletan..sõime viinereid..
ja (ma ise ka ei tea miks,vb.oli mul nii mugavam)sõin mina viinerit sõrmdede vahelt..
ja siis see sama näss(vabandust väljendi pärast)..ühesõnaga see sama söögitädi tuli ja lõi mulle kahvliga vastu sõrmi(valus oli)
aga kui praegu mõelda,et miks ma emale,isale ära ei rääkinud,siis..
ma ei tea miks ma ei rääkinud..
mäletan kuidas mu ema rääkis mulle,kuidas igapäev tulin lasteaiast koju tagumiku peal punased triibud(vitsaga löödud)
mäletan veel kuidas kasvataja käskis mul alati endale mažaasi teha ja juukseid kammida jne..:S
mäletan kuidas mind WC kinni pandi:S
mäletan kui sõime..tuli mul just söögiajal hammas suust ära:p
aga ma ise sellest aru ei saanud..ühesõnaga oli mul suu verd täis ja ma ei saanud aru miks..
ütlesin kasvatajale,et kasvataja,,mul tuleb suust verd..
tema vastas:"kao siis vannituppa"
haige värdjas:S
kunagi rääkisin emale kõik ära mis mulle seal tehti..
ja see kes mind kõige rohkem peksis..
lasti päeva pealt lahti..
vana mõrd raisk..
paras ütlen talle kohe..
aga jah..
neid hulle asju veel tuhandeid olnud..
lihtsalt ei jõua neid kõiki üles loetleda..
ega see jutt pikk ei tulnud..niiet..aga ma ei teagi kui pikk see siis on..
kui hakkaksin kõikidest nendest asjadest rääkima


Olge kõik tublid ja nautige veel seda ilusat suve niikaua kuni seda veel jätkub!!

mulle lasteaias meeldis :)
õpetati lugemist, matemaatikat, liikuv aabits oli, võimlemine, laulmine, tantsimine. Läksin lasteaeda hiljem kui teised ja lugeda oskasin, seetõttu sain kogu aeg kiita ka.
Oli üks kasvataja, kes üldse ei meeldinud. Tal oli kole komme võtta lapsed ette ja hakata koduse elu-olu kohta küsima. Elasime suhteliselt väikeses kohas. Õnneks ta kaua meil polnud ja oli lasteaiatöötajaid, kes vanemaid selle kasvataja eest ka hoiatasid - stiilis: ärge arutage kõike kodus laste ees. :)
Mingil ajal ajas muigama, aga oma laps käib praegu lasteaias ning seetõttu tuleb hetkel mineviku halva kogemusena ette küll. Ja paneb mõtlema.

Sellise suhtumisega nagu Sinul saab sust varsti tõeline nõia Ella.Raamatuid ei lubata magamise ajal lugeda sellepärast,et su silmad ka puhata saaks.Vean kihla,et Sa pole praegugi millegiga rahul,vaesed Sind ümbritsevad inimesed.

kulle, sina ella arvustaja - kui oled 2 tundi niisama õues passinud, söönud ja siis magama kupatatud - miks peaksid silmad mingit magamispausi vajama kui sa oled 2 tundi VÄLJAS MÄNGINUD?

ma olen samuti ella tüüpi - lasteaed oli nüristav kogemus.
Lõunauinaku ajal ei julgenud eriti pissilegi minna...

milleks sundida lapsi magama lõuna ajal?
miks sundida lapsi sööma neile mitte maitsevat toitu?

siiamaani ei saa aru...
KUI UNI TULEB, SIIS MAGAB. KUI KÕHT ON TÜHI, SIIS SÖÖB.

Mul ainult hääd mälestused sellest ajast. Keegi ei sundinud millekski, uneajad meeldisid kõige rohkem :)

Magamise vastased - kui laps ei saa keset seda pingelist päeva puhata, on meil peagi peaaegu kõik inimesed hüpersuperaktiivsed ja närvid täiesti läbi!
Kasvav laps vajab ka puhkust, sest pikk päev kollektiivis kurnab!

Igaühe enda vaimse tervise huvides algatage rohkem positiivseid teemasid a`la MEELDIVAD KOGEMUSED LASTEAIAST ja uskuge: palju toredat meenub ja tuju tükk aega hea.

mina töötan lasteaias õpetajana. palun ärge minu peale nüüd viha välja valama hakake ;) aga töötangi just sellepärast (kuigi imestatakse, et milleks kõrgharidust omandada selleks, et sellise madalapalgalisele ja närvesöövale tööle minna), et oleks mõnedki lapsed, kellel ei ole lasteaiast halbu mälestusi. loomulikult ei vastuta ma oma paarilise ehk siis teise õpetaja eest ja õpetajaabi ma ka endale ise ei saa valida, aga usun, et minust on lastel vaid head mälestused. lõpetamisel on tulnud lapsevanemad kättpidi tänama, ja mõnelgi pisar silmas, kui räägib, kuidas laps päevi luges, et kumb kasvataja tööl on. aga minulgi on nõudmisi, mis mõnele ei meeldi.voodis lugeda talvisel ajal ei luba mina ka, sest ruum on äraütlemata pime ja see tõepoolest rikub silmi samuti on mõni laps selline, kes siis kui tal midagi teha ei ole, jääb sügavalt magama (järelikult on tal seda vaja). sööma ma ka kedagi ei sunni. aga kellaajad on küll kinnipidamiseks (mitte punktilise täpsusega ja erandeid leidub alati), sest lapsed vajavad tegelikult raame, nendega on tunduvalt lihtsam hakkama saada ja nad on ka ise rahulikumad, kui asjad käivad kindla korra järgi. samas on lasteaed organisatsioon ja organiseeritud eluga peab vähemalt enamus inimesi harjuma, tuleb ju hakata käima koolis ja hiljem tööl. loomulikult on lapsi, kelle natuur ei sobi sellisesse keskkonda ja neile peaks leidma teisi võimalusi.
aga sellegipoolest soovin kõigile päikest ja luban, et teen kõik endast oleneva, et lasteaiast ainult häid mälestusi mäletavaid inimesi oleks aina enam :))))

Tubli, lasteaiaõpetaja!
Ütlesid minu meelest just seda, mida siinkirjutajad arvestama peaks!

Mulle ei meeldinid, et magamise ajal pidid käed olema padja all ja kui need välja võtsid siis käsutati kohe tagasi.

Mina käisin lasteaias Kuresaares EPT lasteaias ja mulle ei meenu seoses kasvatajate, söögi või muu oluga ühtegi halba mälestust, kõik halvad olid seotud mängukaaslastega ja tagant järele vaadates on need küll tühised. Nüüd on oma lapsed selles eas ja üldiselt tunduvad ka neil positiivsed kogemused olevat. Aga kõigile, kellel halvad kogemused, kas teie vanemad ka sellest teadsid või oli see vaid teie ja kasvataja asi?