2003. aastal kirjutati temast muuhulgas nii:
Miks Juku-Kallel ei ole hambaid suus? Sest Juku sai peksa. Sellest olen ma kuulnud mitmeid versioone nii Juku enda kui ka tema sõprade suust. Kindel on see, et peksa ta sai, aga mitu korda, see pole teada, kus, see pole ka teada. On räägitud Kiievist, Pirita Jõekäärust ja Koplist. Küsimusele, millal ta uuesti hambad suhu paneb, saan vastuseks, et siis kui enam närida ei saa. Tõenäoliselt juhtub see varsti, kuigi Juku puhul pole see üldse kindel, et see ikka juhtub. Ta on vaatamata oma julgusele arglik inimene. Hammaste puudumine ei takista teda ometi telesaadet tegemast ja naisi on tal ka alati olnud jalaga segada. Tavaliselt on tal neid korraga ümber tiirlemas rohkem kui üks. Noorpõlves oli tal kombeks naisi luuletuste lugemisega hullutada. Selleks kõlbas kuupaistene öö looduskaunis kohas, Toompea vaatlusplatvorm või lihtsalt lauaservale põlema pandud küünlavalgus. Juku ise eitab seda, et ta on kunagi kedagi niiviisi „ära rääkinud“, kui ma aga KuKu klubis meie sõpruskonnale ütlen, et Juku väitis, et ta ei loe kellelegi küünlavalgel luuletusi, siis rõkkas vastu räme naer ja paar inimest luges peast tema luulejuppe, sest „need on lihtsalt kuulmise järgi pähe kulunud.“