jube.
ma vaatan oma töökaaslasi ei ei mõista neid.

suhtumine: pole minu töö, seda või teist või kolmandat teha. see ei ole minu telefon, mis heliseb, miks ma peaks ta vastu võtma? miks mina ja mitte sina? jne jne.

lihtsalt jäle.

ligu laskmine siis seisabki selles, et ise võimalikult vähe midagi tehes poetatakse/unustatkse/pannakse paberid teise inimese lauale ja peetakse hobusemehe lõunaid. keegi peab ju ometi ära tegema. ja kel natukesei rohkeb kohusetunnet, see rabab kolme eest. klient peab olema kuningas, ja kliendile ju ei ütle, et meie kontor on täis loodreid.

Kas sa ei julge ülemuse jutule minna ja teemat üles tõsta?
Mis mõtet on loodrite eest töö ära teha?

vabandan kohe ette et nii mõtlen aga ülemus on mul kergelt totu. ja iga päev kaebas käija on ka nõme

ee... ma leian, et kui sekretär ootab et ma tema eest telefoni vastu võtaksin, siis laseb tema minu seljas liugu... sama asi paljude teiste tööülesannetega, mis tõesti ei ole minu kompetentsis (kaustade kordaseadmine ntx)... kui ma pean seda tegema, siis tahaks ju palka ka saada suurema tööhulga ja rabamise eest, ega ülemus mulle seepärast rohkem maksma hakka.

kui sekretär toru ei võta ja ootab et mina võtan siis tõesti üritab sekretär liugu lasta. aga probleem pole selles.

siin on tööülesanded ja kohustused võrdsed. miks siis neid ei täideta.

sama nõme ju. inimene jääb auto alla ja ma ei anna talle esmaabi põhjendusega et vabandust väga aga ma ei saa selle eest palka. pole minu asi, ega ta mu tuttav pole.

mis teil käib siin mingi sekretäride mõnitamine või?

millest selline küsimus?

Oplaa, mina olen Sinuga samas paadis. Olen keskmisest aktiivsem, uudishimulik ja kohusetundlik ning viimased pool aastat vaatan, et loll saab kirikuski peksa, so. kõik tüütud, rasked või muidu esmakordsed probleemid laotakse mulle selga, kuna mina olen ju "asjas sees, tean juba nii palju, olen nii tubli" vms. Vahel tuleb siis nutt peale lausa. Muidugi on meeldiv, kui minu arvamust küsitakse igas asjas ja tullakse nõu küsima, kuid inimesed võiks enda mõtlemisoskust aretada veidikene, mitte nii abitud olla. Ja siis veel muidugi see mentaliteet "miks mina, miks mitte keegi teine". Aga preemiat, lisatasusid ja muid boonuseid tahavad kõik võrdselt saada. Kui need kõne alla tulevad, siis on kõik järsku nii hoolega töötanud, et pole aega olnud ninagi pühkida. Hetkel pole olukord veel väljakannatamatu ja ma olen isegi ära õppinud ülemusele vastuhakkamise ning kolleegidele "ütlemise", et minu hing rahule jäetaks. Nüüd on juba parem. Aga see, millest Oplaa jutustas, tundib NIIIIII tuttav ...

Kui telefon heliseb ikka sinu laua peal, siis ma leian, et sekretäril pole mingit kohustust seda telefoni võtta!!!!!!

Ronib üle sinu või???????????????

ma ei tea, mismoodi eelmine autor seda telefoni võtmist mõtles, aga on ikka küll sekretäri ülesanne telefoni võtta.

Näiteks kui kusagil kontoris heliseb ja telefoniomanikku hetkel pole, siis peaks sekretär seda ikka noppima.

Olete olnud kunagi klient, kes helistab firmasse ja no krt! 15 minutit võib kutsuda, keegi telefoni ei võta!?

aga mida teeb sekretär kui ta on hetkel hõivatud juba ühe kõnega. viskab toru hargile, et haarata järgmist?

jah, olen olnud klient. stv ja starman ei kavatsegi suhelda oma klientidega. arvamus neist on ka alla nulli

Näe, üks nimekaim veel...

Nojah, kui sekretär on hõivatud ühe kõnega, siis pole siin mõistagi midagi arutada...

et pole arutada midagi?
et mis siis?
kes tõstab siis toru?

eeldusel et sekretär on töö kõnega juba hõivatud, mitte sõbrannaga lobiseb.