Halb kogemus
Lapsendatu
ritsikas 19. jaanuar 2008, kl 20.17 |
Ajenduna allpool olevast isa otsimise teemast. Olen lapsendatud kohe peale syndimist,umbes 28 aastat tagasi. Bioloogiline ema otsustas mu ara anda. Tahaks kysida arvamust - eriti nende kaest kes ise kunagi lapse on pidanud ara andma aGA ka teiste arvamus oleks toeks. Kas tahaksite et teid yles otsitaks, kas tahaksite naha mis sellest lapsest saanud on?
Tahaks yles leida oma bioloogilise ema - mul ei ole mingit vihavaenu, ei taha syydistada vaid lihtsalt teada kust ma parit olen, kus mu juured on ning lihtsalt vestelda - kasvoi vaid kord - ma ei otsi pikemat suhet kui tema ei taha. Nimi mul on aga sellenimelist ma ei leia , arvatavasti on abielus.
Igatahes kysimus teile lugejad.. mis aravte sellisest olukorrast.
Tahaks yles leida oma bioloogilise ema - mul ei ole mingit vihavaenu, ei taha syydistada vaid lihtsalt teada kust ma parit olen, kus mu juured on ning lihtsalt vestelda - kasvoi vaid kord - ma ei otsi pikemat suhet kui tema ei taha. Nimi mul on aga sellenimelist ma ei leia , arvatavasti on abielus.
Igatahes kysimus teile lugejad.. mis aravte sellisest olukorrast.
sama saatus 19. jaanuar 2008, kl 20.20 |
hmm 19. jaanuar 2008, kl 20.59 |
Minu arvates igati asjalik samm üles otsida. Kindlasti südames tahab kohtuda, aga kui tal on uus pere ja keegi sellest lapsendatud lapsest ei tea, siis kardab. Ja üles otsida tasub just juurte tõttu. Suur oht sugulase otsa sattuda, kui mitte sul endal, siis sinu lastel. Raadios ükspäev oli selleteemaline saade. Näiteks õe ja venna vastastikune tõmme pidavat müstiliselt suur olema... kui nad ei tea oma sugulusest.
Kui sünniaeg on teada, siis põhimõtteliselt peaks ta suht lihtsalt elanikeregistrist ju leidma. ainult, et seda infi sulle vist ei anta.
Copin lõigu, kust mingit abi saaksid:
2.7. Isikuandmete väljastamine seoses lapsendamisega
Kui tegemist on lapsendamist puudutavate andmetega (lapsendatud laps otsib oma bioloogilisi vanemaid või vanemad otsivad oma bioloogilist last), siis andmeid rahvastikuregistrist ei väljastata, vaid suunatakse taotleja Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonda (kontaktisik hoolekandeosakonna peaspetsialist, tel. 6269 220).
Kui sünniaeg on teada, siis põhimõtteliselt peaks ta suht lihtsalt elanikeregistrist ju leidma. ainult, et seda infi sulle vist ei anta.
Copin lõigu, kust mingit abi saaksid:
2.7. Isikuandmete väljastamine seoses lapsendamisega
Kui tegemist on lapsendamist puudutavate andmetega (lapsendatud laps otsib oma bioloogilisi vanemaid või vanemad otsivad oma bioloogilist last), siis andmeid rahvastikuregistrist ei väljastata, vaid suunatakse taotleja Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonda (kontaktisik hoolekandeosakonna peaspetsialist, tel. 6269 220).
a 19. jaanuar 2008, kl 21.02 |
ma ei ole lapsendatud ega ka ema, kes oma lapse on ära andnud, küll on mul sõbranna, kel sarnane ema olnud. sõbrants käis ja sai kokku, kui oli 18. ei mingit erilist emotsiooni. vahet polnud, kas nägi või ei.
mida tähendab -juured-?
ma ei usu, et selline asi eksisteerib. ma usun, et need nn juured on suuresti ületähtsustatud. oled eestlane, seega see ongi su juured - eestimaa.
mingi x inimene, kes su endast välja pressis ja haiglasse jättis ei ole sinu juured. see on lihtsalt üks vastutustundetu mutt. ära piina end asjatult. kui see mutt just mingi meeletu miljardär pole ;)) kui on, siis muidugi otsi oma ´juured´ üles ;)
mida tähendab -juured-?
ma ei usu, et selline asi eksisteerib. ma usun, et need nn juured on suuresti ületähtsustatud. oled eestlane, seega see ongi su juured - eestimaa.
mingi x inimene, kes su endast välja pressis ja haiglasse jättis ei ole sinu juured. see on lihtsalt üks vastutustundetu mutt. ära piina end asjatult. kui see mutt just mingi meeletu miljardär pole ;)) kui on, siis muidugi otsi oma ´juured´ üles ;)
... 19. jaanuar 2008, kl 21.06 |
ja 19. jaanuar 2008, kl 21.08 |
a 19. jaanuar 2008, kl 21.13 |
haigused? mis vahet sel on, kui kuuled, et kõik su emad ja vanaemad on surnud vähki? arvad, et siis äkki ise ei sure või, kui sellest teadlik oled? ilmselt vastupidi - isegi kui sul poleks soodumust, kardaksid sa selle vähi endale ise külge nagu kurja koera.
ja kõik eestlased on niikuinii suguluses nö. meid on niigi käputäis.
kui verd tahad parandada, siis abiellu välismaalasega
ja kõik eestlased on niikuinii suguluses nö. meid on niigi käputäis.
kui verd tahad parandada, siis abiellu välismaalasega
a 19. jaanuar 2008, kl 21.16 |
Üks 19. jaanuar 2008, kl 21.16 |
Mina ei saa aru, miks see lapsendamine meil nii-nii suur saladus peab olema ja üks suur jälgede segamine. Jääks paljud vaevad, hingepiinad ja unetud ööd olemata kui algusest peale lapsel selge, mis temaga toimunud ja kes on pärisvanemad.
Ise tean inimest, kelle lapsendasid nõukaajal Eestis elavad lätlased, pärisvanemad olid eestlased. Ta sai läti nime, koduseks keeleks sai läti keel jne. Hiljem muidugi päris paras laks kui teada sai, et ta pole mingi lätlane. Igatahes võttis tagasi oma lapsendamiseelse eesti nime ja peab end eestlaseks. Minu arvates oleks ju päris jama kui poleks iial teada saanud ja kõik tema lapsed, lapselapsed jne arvaks end läti päritolu olema.
Ise tean inimest, kelle lapsendasid nõukaajal Eestis elavad lätlased, pärisvanemad olid eestlased. Ta sai läti nime, koduseks keeleks sai läti keel jne. Hiljem muidugi päris paras laks kui teada sai, et ta pole mingi lätlane. Igatahes võttis tagasi oma lapsendamiseelse eesti nime ja peab end eestlaseks. Minu arvates oleks ju päris jama kui poleks iial teada saanud ja kõik tema lapsed, lapselapsed jne arvaks end läti päritolu olema.
no 19. jaanuar 2008, kl 21.20 |
imelik suhtumine 19. jaanuar 2008, kl 21.28 |
No kui ikka on soodumus mingiks haiguseks, siis saab paljudki ära teha ja seegi hea, et tead, mida tasub kontrollida või kahtlustada kui miskit viga.
See, et kusagil on mingeid vallaslapsi, no mis see asjasse puutub? Sellised inimesed peaks maksimaalselt kasutama võimalusi oma bioloogiliste vanemate välja selgitamiseks. Kui on niidiotsi, siis on puhas rumalus, neid mitte kasutada. Iga inimene peaks ikka maksimaalselt oma esivanemate kohta teadma.
Ohh kõik on nagunii sugulased ja sohilapsed ja mis kõik veel... no mis blaa-blaa jutt.
Et kuna nagunii sured kord ära, siis suitsetad, jood ja õgid pekki sisse? Ahh nagunii kõik on sugulased, siis kamakaks, et mu laps kord onupojaga abiellub.
See, et kusagil on mingeid vallaslapsi, no mis see asjasse puutub? Sellised inimesed peaks maksimaalselt kasutama võimalusi oma bioloogiliste vanemate välja selgitamiseks. Kui on niidiotsi, siis on puhas rumalus, neid mitte kasutada. Iga inimene peaks ikka maksimaalselt oma esivanemate kohta teadma.
Ohh kõik on nagunii sugulased ja sohilapsed ja mis kõik veel... no mis blaa-blaa jutt.
Et kuna nagunii sured kord ära, siis suitsetad, jood ja õgid pekki sisse? Ahh nagunii kõik on sugulased, siis kamakaks, et mu laps kord onupojaga abiellub.
irw 19. jaanuar 2008, kl 21.34 |
a 19. jaanuar 2008, kl 21.37 |
aravn 19. jaanuar 2008, kl 21.41 |
epp 19. jaanuar 2008, kl 22.19 |
Ma kinnitan sulle, et kui sa ka oma emaga kohtuksid, siis rõõmu see sulle ei tee. Arva ise - milline on see naine, kes vastsündinu ära annab? Filmides võib jah näha haritus intelligentset ema, kes lapsest loobunud, aga reaalis kipuvad need pigem asotsiallid olema.
Tõeliselt on ju su ema see, kes sind kasvatas, mitte see emane, kes sünnitas.
Tõeliselt on ju su ema see, kes sind kasvatas, mitte see emane, kes sünnitas.
Kuule, lapsendatu 19. jaanuar 2008, kl 23.22 |
minu jättis ka ema maha ja kasvasin isa ja kasuemaga. Me suhtlesime pärisemaga vähemalt korra aastas, aga südames tundsin, et ta on mulle võõras inimene. Samas põdesin sellepärast, et mul tema vastu mingeid lapsetundeid polnud. Alles täiskasvanuna sain aru, et tegelikult olin mina talle samuti võõras.
Ülla-ülla 20. jaanuar 2008, kl 00.36 |
Juured on pigem kultuuriline tagapõhi kui bioloogiliselt kaasaantud materjal. Juured on vanemate ja vanavanemate mälestused, jutud ja pärimused, mida põlvest põlve edasi antakse ja mille alusel end ühte gruppi kuuluvaks peetakse. See, kas sul on päritud kõver nina või masajad jalad, pole siinjuures nii määrav. Ja näiteks meie suguvõsas on kasulapsi alati omadeks peetud, mis sest, et üks neist punase peaga ja teine kühmus seljaga. Ja nende lapsed on ka meie hõimlased, meie esivanemate pärimuste edasirääkijad. Kuigi jah, sellele punapäisele piigale tulid ta vanemad hiljem järgi, kui Siberist tagasi said, kuid sidet neil enam ei tekkinud.
Nii et ära oma vanemast palju oota, sugulaseks saadakse ikka mitte veresideme vaid KOOSKASVAMISE ja ühiste mälestuste kaudu.
Ja teisest küljest - kas kasuema enam ei kõlba? Tema on ju sind hoidnud ja armastanud algusest saadik, mis sa arvad, mis ta tunneb, kui sa ikkagi paremaks pead seda, kes sinust üldse ei hoolinud?
Nii et ära oma vanemast palju oota, sugulaseks saadakse ikka mitte veresideme vaid KOOSKASVAMISE ja ühiste mälestuste kaudu.
Ja teisest küljest - kas kasuema enam ei kõlba? Tema on ju sind hoidnud ja armastanud algusest saadik, mis sa arvad, mis ta tunneb, kui sa ikkagi paremaks pead seda, kes sinust üldse ei hoolinud?
to: ülla! 20. jaanuar 2008, kl 02.52 |
üks 20. jaanuar 2008, kl 09.45 |
Minu sõbranna otsis täiskasvanuks saades oma pärisema üles ja soovis siis, et poleks seda iial teinud - tegemist oli ennast põhjajoonud paksu lodeva (lõbusate elukommetega) naisega.
Nüüd piinab end iga kahtluse puhul, et äkki tema muutub ka selliseks. Äraantud õdesid-vendi on tal mitmeid, nn ema ei suutnud neid talle nimetadagi, naaber teadis rohkem.
Isa kohta ei teadnud keegi midagi, nii et kasu sellest otsimisest ei olnud.
Aga sinul ei pea ju nii halvasti minema.
Nüüd piinab end iga kahtluse puhul, et äkki tema muutub ka selliseks. Äraantud õdesid-vendi on tal mitmeid, nn ema ei suutnud neid talle nimetadagi, naaber teadis rohkem.
Isa kohta ei teadnud keegi midagi, nii et kasu sellest otsimisest ei olnud.
Aga sinul ei pea ju nii halvasti minema.
evelin 20. jaanuar 2008, kl 10.05 |
issand jummel 20. jaanuar 2008, kl 10.28 |
See, et sa oma bioloogilised vanemad üles otsid, ei tähenda, et sa oma kasuvanematest lahti ütled, nendega enam ei suhtle või lupgu ei pea. Nemad jäävad vanemateks edasi. Selge see, et tuleb valmis olla halvimaks. Ega korralikud vanemad ei anna oma lapsi lapsendada. Võib ju juba ette oletada, et tagu oli soovimatu rasedusega, väga noor ema või halbade elukommetega ema või kolhoosipere kümnes laps. Mingit roosamannat oodata on naiivne.
Siit kõlab läbi nagu peaks lapsendatud laps kogu elu erilist tänulikkust välja näitama ja muudkui kummarda oma kasuvanemate ees. Ja eks paljud lapsendatud lapsed seda etteheidet oma kasvuvanemate suust ka kuulevad kui sõna ei kuula. See on väga suur viga. Jahh, kõik me peame oma vanematele tänulikud olema, aga kasulastele ei pea seda eriliselt nina peale määrima ja meelde tuletama.
Aeg kapist välja tulla ja mitte häbeneda lapendamist. Nagu mingi suur häbiasi, hirmsasti vaja varjata ja kõik eelnev maha salata. Ei ole midagi vaja teada, kellest põlvned, kes su vanavanemad, sugulased jne.
Siit kõlab läbi nagu peaks lapsendatud laps kogu elu erilist tänulikkust välja näitama ja muudkui kummarda oma kasuvanemate ees. Ja eks paljud lapsendatud lapsed seda etteheidet oma kasvuvanemate suust ka kuulevad kui sõna ei kuula. See on väga suur viga. Jahh, kõik me peame oma vanematele tänulikud olema, aga kasulastele ei pea seda eriliselt nina peale määrima ja meelde tuletama.
Aeg kapist välja tulla ja mitte häbeneda lapendamist. Nagu mingi suur häbiasi, hirmsasti vaja varjata ja kõik eelnev maha salata. Ei ole midagi vaja teada, kellest põlvned, kes su vanavanemad, sugulased jne.
hehh 20. jaanuar 2008, kl 10.31 |
Minna 20. jaanuar 2008, kl 10.43 |
Loomulik, et lapsendatud lapsel tekib varem või hiljem huvi oma pärisvanemate vastu. Kui oled otsustanud lapse lapsendanda, siis tuleb sellega ka ette arvestada. Märk piiramatust egoismist kui adoptiivvanem hakkab mossitama, tujutsema, tänamatuses süüdistama. Las otsib üles ja saab teada, et milline oleks olnud tema elu kui poleks antud lapsendatud. Pole veel kuulnud, et keegi peale seda kasuvanemaid enam oma vanemateks ei peaks ega kutsuks. Peale seda pigem hinnatakse oma kasuvanemaid rohkem.
s 20. jaanuar 2008, kl 11.48 |
jaah 20. jaanuar 2008, kl 15.40 |
Sellega peab vist ka arvestama, et kui biol. ema mõistab kui kena laps tal on, siis ei pruugi tast enam lahti saada.Eriti probleemsed on tavaliselt need poolvennad-õed.Isadega on nii nagu on , kas ta isegi teab! Alkohoolikud tavaliselt kaua ei ela nii , et on väga tõenäoline,et midagi rõõmsat ees ei oota. Samal ajal kui neg. kogemuseks valmis olla võiks üles otsida küll.Ma ei teeks seda enne kui ise 30 oleks, sest siis on endal elu juba enam-vähem paigas.Muidu võib nähtu-kogetu enda elu loomist segama hakata.
Tänulik tuleb siiski olla võrdselt nii kasuemale kui kõik lapsed oma emale, lootes et sinu lapsed on tänulikud kunagi sinule.
Paraku kasuema on kordi raskem olla ja kui temalgi mõnikord närv üles ütleb, siis tuleb lihtsalt andeks anda.
Tänulik tuleb siiski olla võrdselt nii kasuemale kui kõik lapsed oma emale, lootes et sinu lapsed on tänulikud kunagi sinule.
Paraku kasuema on kordi raskem olla ja kui temalgi mõnikord närv üles ütleb, siis tuleb lihtsalt andeks anda.
otsi, saad südamerahu tagasi 20. jaanuar 2008, kl 19.28 |
minu tuttav, kes lapsendati kunagi koos kaksikvennaga, otsisid oma vanemad üles. kuskil külas põllu peal mingi jube parm võttis kartuleid. õde ja vend muidugi ei öelnud, kes nad on ja põgenesid kiirelt. aga nägid oma "ema" ära ja peale seda oli igasugune huvi kadunud oma biol. vanemate vastu.
K 21. jaanuar 2008, kl 08.54 |
ulle 07. juuni 2017, kl 18.14 |
Kuule, kui sa pole ise asjaosaline, siis jäta see feikki möla. Sul ei oe mingit asja segada ennast siia palstalle. Siin suhtlevad need, kel töesti asja. Olen ise otsimas omi bioloogilisi vanemaid, et saaks hingerahu. Pöhjuseid oma lapse hylgamiseks vöib olla palju, sinu ajju mahub neid vähe! Olen nöus andma oma bioloogilistele vanematele köik andeks, kui vaid nad leiaks!
arvan 07. juuni 2017, kl 20.32 |
kui su ema ei saanud hakkama kasvatamisega, olid mitmed põhjused ja hoopis teistsugused kui teistel. Jäin ka õega vanaema kasvatada, ei tea täpselt miks ema oli Harkus. Tagasi tuli sellise mehega kellega ei saakski mingit norm peret luua. Ju siis ema leidis kõrvalt vahest kedagi, aga 9 kuu pärast olid lapsed. Neid on ka lastekodus ,lapsendatud. Lõpuks suri ema ära ja maha jäid 8 aastased kaksikud, ja 13 a, laps. Nüüd see vanaemale jäänud kasvatada laps võttis need kaksikud oma juurde. 13 aastane jäigi koolihariduseta., sest ei olnud kooli pandudki. Arge süüdistage, sest elu oma keerdkäikudega ajab oma rida.
13 aastane võttis kaksikud enda juurde? 07. juuni 2017, kl 22.54 |
Lisa postitus