Mis on olnud teie elu viletsaim töökoht ja kaua seal töötasite? Kui ikka veel töötate, siis mispärast?
Mina töötasin kunagi olude sunnil lihakombinaadis paar kuud pakkijana ja see oli tõesti vilets töökoht, palk oli olematu ja töö füüsiliselt väga raske. Õnneks sain sealt minema, kuid seal oli inimesi, kes töötanud 20-30 aastat ja olid väga rahul. Nii et ühe inimese poolt vihatud amet võib olla kellegi teise unistuste töö.

Ma töötasin kunagi aasta aega ühes sellises firmas, kus iga päev tööle minnes lootsin, et äkki on just täna see rõõmupäev, kui öeldakse, et tore, et olite, aga ärge homme enam tulge. Ise ei tahtnud ka ära minna, sest olgem ausad - mittemillegi tegemise eest viiekohalise numbriga palka saada on ikka päris tore. Tolles firmas oli nimelt üks pikaajaline töötaja - naine nagu orkester - kes tahtis tingimata kõik tööd ise ära teha, sest keegi teine ju ei oska. Nii ma närisingi seal aasta aega pliiatsit ja teesklesin töötegemist.

Tagantjärgi mõeldes oli ikka päris vastik hommikul vara ärgata ja päevakesi sedasi igavledes surma poole veeretada. Õnneks hakkasid firmal asjad allamäge veerema ja minu palgalhoidmist ei peetud enam otstarbekaks:D

töötasin kunagi väga ammu õmblusvabrikus. algul masina taga, hiljem tehnoloog- normeerijana.
aga pärast on kõik hästi huvitavad ja loomingulised kohad olnud.

Neli kuud sekretärina. Masendav. Oma tööaega üldse planeerida ei saa. Iga ülemus arvab, et tema asjad on kiiremad kui teiste omad. Tualetiski peab käima jooksujalu, sest muidu leiad kolm kärsitut inimest oma laua juurest seismast.

Tööde skaala on tõlgetest, protokollimisest ja dokumentide vormistamisest klammerdaja täitmise ja kohvikeetmiseni. Sel hetkel, kui oled süvenenud mingi dokumendi korrektsesse vormistamisse, katkestab sind keegi 10 korda, küsides näiteks pliiatsiteritajat või "kas Ants on majas". Masendav amet. Asutusel polnud iseenesest viga aga sekretäritöö on tõsine pain in the ass.

Plaanisisin väikese lapse kõrvalt osalise töökohana võtta posti laialivedaja ametikoha. Sattus talvine aeg olema:). Töökohal olin vaid ühe päeva sest 1. mulle antud postiljoni jalgratas ei olnud eriti juhitav ( seda talvisel ajal), 2.tööpäev algas neljast, 3. tänavatel nõeluda ja postkaste tikkida oli üldjuhul hirmutav- Nii mõnigi manööver tänaval sai tehtud lihtsalt ehku peale, sest polnud nähtavust autosid täpsemalt jälguda. 4. Palk ei tundunud asja riski väärt olema 5. juhtus olema paksude kataloogide laialijaotamise päev. Tõepoolest austan neid inimesi, kes teevad seda tööd aastaid. Sealgi oli naine üle 10 aastase staaziga.

Sai oldus lausa 2 kuud xl säästukas kuna panka ei huvita,kus töötad vaid see,et maxud olex makstud.andke andex aga seda tööd ei soovita isegi oma vihgavaenlasele :(

Kord sai heade ja suurte lubaduste peale mindud ühte tuntud firmasse kleindihalduriks. Kõik pidavat seal olema nii super, palk hea ja väga toredad tüdrukud ees ootamas. Sai siis koolitus läbi tehtud ja lõpuks viidi mind siis sinna ruumi kus hakkas igapäevane töö olema. Esitex need tüdrukud olid seal kõik nii umbes 50 aastased klatsimoorid. Nad klatsisid taga just seda inimest keda parasjagu kontoris ei olnud ja kui see inimene kontorisse jõudis siis olid kõik maailma parimad sõbrad. Kuna klientideks olid seal firma juhid, vallavanemad jne siis juhtus kord selline lugu, et mu tuttavat vallavanemat hakati taga rääkima, et vat kus on loll, et ei tahtnud meile niipalju maxta ja sellist lepingut teha jne. Lõpuks mul viskas kopa ette ja ütlesin, et tegu on mu perekonna tuttavaga ja väga mõistliku ja toreda mehega. Siis jäid moorid kohe vait ja ütlesid, et ei saa enam korralikult kedagi tagagi rääkida. Igatahes oli töö ja töökaaslased väga ebameeldivad. Pidasin seal vastu 3 kuud. Oli päevi kus ma ärkasin ja lihtsalt ei suutnud ennast trolli peale vedada või siis läxin trolli peale ja poole maa pealt lihtsalt astusin sealt maha kuna lihtsalt ei tahtnud sinna kontorisse minna. Igatahes tervitused Ekspresskataloogidesse.

asendasin 1,5 kuud üht sekretäri.masendav. loll ülemus ja ülejäänud kollektiiv mõtles, et olen kõigi jooksupoiss. aga pärissekretär pidas seda ikka väga "in" töökohaks.

Koolis õpetajana töötamine, eriti esimene aasta. Kogu ärkveloldud aeg läks töötegemise peale, vahel panin veel kella helisema kl 5-ks hommikul, et viimased tööd ära parandada ja materjale ette valmistada. Telekat mul polnud ja poleks aega olnud seda vaadatagi. Nädalavahetused läksid magamise ja mittemidagi-tegemise peale. Kooli juhtkond tegi nädalas 1-2 koosolekut, kus pidevalt ähvardas pedagooge ja andis mõista, millised loodrid kõik on. Õppevahendeid oli puudu, käisin isiklikult pärast tööd kirjastuses töövihikuid ostmas. Iga paberi väljaprintimine ja paljundamine tuli registreerida, printimine oli üldse poolkeelatud tegevus. Palk oli mul 3700 eek (10 a tagasi). Talusin seda asja 2 a, siis läksin erafirmasse (palk 6000 eek, mis kasvas kord aastas).
Hiljem proovisin kõnekeskuses töötada, kust tulin esimene päev tulema. Hommikul oli paika pandud päeva graafik koos kõigi pissipausidega. Igasugu ülemuse-tibisid oli jube palju (enamik venelased), kes uusi töötajaid ei aidanud, vaid tegid lihtsalt tähtsat nägu. Jube halb õhkkond. Õnnitlen ennast, et jätkus iseloomu ära tulla.
Ära praegu on mul väga tore töö :)

kõige jubedam kogemus oli ühes vabaduse platsi kasiinos, kus üks ilmselgelt rahuldamata meesülemus käis ja sõimles igal võimalusel. kui olid tööl kaks minutit varem, siis oli paha ja kui tulid täpselt, siis oli veel halvem. kannatasin seda, sest mul oli raha vaja ja nad maksid päris hästi. olin see aeg üliõpilane ja suveks tööd leida oli päris tore. praegu mõtlen, et oleksin võinud selle jobu !"##¤ saata selle asemel, et neid alandusi taluda.

Üks Pärnu Selveritest, töötasin saalis 2 kuud, väike palk, tüütu töö, otsene ülemus oli äsja ametikõrgendust saanud inimene, kes ei tulnud oma tööga toime ning ulgus päevad otsa kabinetis ning üks verinoor tibist administraator, kes arvas, et võib mulle peale hüpata. Valesti arvas. Ülejäänud seltskond oli normaalne, kuid see oli ajutine töö ning õnneks sai kiiresti läbi.

Kunagi töötasin ühes väikefirmas sekretärina. Kõik oli tore, kolleegid ja kliendid vahvad. Tõrvatilgaks meepotis oli aga omaniku naine. Hommik algas sellega, et proua räntsatas minu töötoas olevale tugitoolile, minu töölaua vastas ja hakkas epistlit lugema. Milliseid riideid ÜKS KORRALIK sekretär seljas, jalas ja peas kandma peaks ja kus istmel autos istuda. Proua oli nimelt väga ärritatud kord, kui juhtusin istuma juhi kõrvalistmel, kus tema arvates oli ainuõigus istuda vaid temal, kui firma omaniku naisel... Tervitused Viimsisse!

Ametlikke töökohti on olnudki vaid üks-see kus senini töötan,kuid kunagi kutsikapõlves kui püüdsin tubli olla ja kutsekas ilusasti mõnda ametit omandada,siis praktikate ajal sain nii mõndagi õudusunenägu tunda:alates sõrmede vigastamise katsetest lõpetades pideva ja jälgi vaimse vägivallaga.
Rääkimata sellest,et mingist ameti õpetamisest polnud juttugi:paar nigelamat lihttööd mida keegi proffidest teha ei tahtnud,koristamine,nõude/töövahendite pesemine ja kõik.
Pidasin mõnes kohas hambad risti vastu,kuid jälestus vastavate erialade vastu jäigi hinge,igasugune huviraasukene kadus ja neid ettevõtteid pole enam olemas ka,rääkimata sellest et selliste erialadega enam kodukandis töödki saaks.
Praeguseks olen ikka tavaline lihttööline ja kui keegi tuleks jälle suurte silmadega väitma,et "aga sa ju oled kutsekas olnud ja sul on eriala olemas",siis vist kaaluksin vägivaldseks mõrraks hakkamist.

Ühes siiani edukas hobuturismitalus pidasin vist alla kuu vastu. Ei, omanik oli väga tore, äärmiselt haritud ja erudeeritud inimene, aga elulistest asjadest ei tahtnud aru saada.
Tema ettekujutuses suudan ma (no oleneb muidugi, kui suur grupp tuleb, max oli tookord 20 inimest) hommikusöögi, lõunasöögi, õhtusöögi koos kõikide käikudega valmistada õigeaegselt, samal ajal pesta masinate viisi pesu, viia need välja kuivama, triikida, vahetada voodilinu, siis teha eraldi toit tema tallitöölistele, panna need purki-karpi ja tallidest tagasitoodud purgid-karbid ära pesta, siis loomulikult jõuan ma valmis panna ka piknikukorvid, lakkamatult pühkida--nühkida, sauna kütta... ja no mida kõike veel. Sama, mida sa teeksid kodus, aga palju suuremale seltskonnale, kohutavalt pedantselt ja kiiresti-kiiresti ja siis veelkord kõike kiiresti ja ülisuurtes kogustes. Ja poenimekiri!!! Hoia jumal, kui sa mõne kogusega mööda paned või midagi ära unustad! Siis tegi "õnnetu" omanik väga-väga kurva näo pähe ja tetas hauataguse häälega, et tema peab nüüd oma kallist ajast uuesti poodi minema (7km. eemal keskuses, kust nagunii iga päev kordi ja kordi mööda sõideti). Mul hakkas otsemaid piinlik, et kui mina siin ajaga laiutan, siis ei tähenda see seda, et kõigil on igav olla. Kuna teha "polnud" ju nagunii mittemidagi päevade kaupa, siis leiutas talupidaja veel sekerede tükeldamise. No toodi poolik siga ja ole lahke - jupelda ära jne. Mina linnainimene nüüd tean midagi lihakeredest? Õnneks avastas ta nädalakese hiljem, et oi, kes nii vastutusrikka töö ebapädevale inimesele on andnud (nagu meid seal sadu töötaks? Olin ju sisuliselt üksi, üks naine käis mõned korrad nädalas vaid koristamas) ja raius edaspidi ise liha.
Aga sellegipoolest tundsin ennast saamatuna, et ma kõige mustmiljoni tööga hakkama ei saa ja lahkusin omal soovil. Koht ja kõik muu oli väga armas, aga no ma ei ole kaheksakäega Shiva ega ka mitte sajajalgne, et igale poole jõuaks.

Aga jõudu teile sinna kaugele ja väikesele saarele!

Ma täpselt tean, kellest ja millest sa räägid! Nii äratuntav pole vist keegi teine oma elu- ja töökorralduselt:) Ja vaevalt kahte sellist leidub...

Kaks kohta õudusunenäoks kujunenud, ja kummaski polnud viga just töös, vaid kollektiivis. Õigemini otseses ülemuses, mõlemad juhtusid olema mehed.
Ja mõlemad olid perefirma teinud. Nendest mõlemast juhtumist ma õppisin, et mitte kunagi ei lähe ma enam tööle, kus on siis perefirma ja tööle on võetud siis oma naine, vend, õde, ämm, keegi sugulastest.
Sest siis olgugi nad tööle rakendatud, elavad hoopis hõlbuelu ja põhikoormus langetatakse teiste töötajate kaela, samas kõik jälgivad sind ühtse meeskonana ja sulle ei ole ühtki eksimust lubatud. Samal ajal kõndisid sugulased mil iganes ka soovisid, kasvõi tipptunnil, tunniks-paariks kusagile välja sööma või šoppama, ajasid töö juures omi asju, rippusid telefoni otsas, võõrustasid küllatulnud sõpru jne.
Niipalju ütlen veel, maksti mustalt, mingit töölepingut ei sõlmitud, haigekassa kindlustust ei olnud. Pidasin vastu esimese kuu ja teises 2 kuud.

Kunagi 90-te keskel sai oldud elu 2 jubedaimat kuud tööl ühes imeväikses kinnisvarafirmas assistendina, kus kogu elu kulges psühhopaadist ülemuse taktikepi all. Hommik algas sõimamisega, töötajate mahategemisega, mööda maja käis kõigile teistes samas majas töötavatele erinevate firmade töötajatele kirumas oma alluvaid, muutis mõtet 100 korda minutis jne, jne. Ime, et ma sealt otse hullaris ei maandunud. Oli igatahes väga üllatunud kui ma teatasin, et ma tema "meeldivast" seltskonnast lahkun:)). mis siin ikka - edu, õnne ja armastust kui veel elab.

selline IT-firma nagu Proekspert. hea, et tulema sain. mu olemus ei klappinud nende inimestega, sest olen ise täielikult alkoholi, tubaka, venitamise ja lollide naljade vastane.

to - Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ma täpselt tean, kellest ja millest sa räägid! Ni
> i äratuntav pole vist keegi teine oma elu- ja töök
> orralduselt:) Ja vaevalt kahte sellist leidub...


Ilmselt tõesti!:) Aga kohal ju iseenesest viga pole midagi, inimesed ka kõik toredad, aga see organiseerimatus.... Kui sul on ikka kell kuklas ja vaja pirukas ahjust välja võtta ning keegi saabub lõõtsutades, et KOHE on vaja piknikutoidud kokku panna, siis oleks küll heleda häälega tahtnud kisada!
Muidu kõik super-hüper, aga see segapudru tööjaotusega...ohh.
Kõige kaunimad asja juures olid siiski hobused :)

IIlmselge koonderamine ju. Selleasemel, et võtta kolm, pannakse üks tegema kolme tööd.

Töötasin turvafirmas kliendihaldurina, kolm kuud pidasin vastu. Sain sõimata klientide käest pidevalt, et tehnika ei tööta, valehäired, tehnikud ei tule õigeks ajaks. Siis igasugu jamad lepingutega, inimesed ei loe, millele alla kirjutavad ja pärast karjuvad kliendihalduri peale. Arved on maksmata ja kui tülitad, siis saad ka sõimata. Ühesõnaga, ma ei pidanud sellele sõimule lihtsalt vastu. Ja kuidagi ei saanud mõjutada ka seda, et tehnikud tuleks õigeks ajaks, mõnikord ei olnud ühtegi tehnikut saata, samas inimesel kodus valehäires süsteem üürgab.
Lõpuks olin ainult närvipundar, mõtlesin ainult tööasjadele ja sellele, kuidas seal jamasid lahendada. Kui lõpuks viimasel päeval ära sain, olin nii õnnelik, nagu oleks vangist vabaks saanud.

Ta on lihtsalt sellist tüüpi inimene:) Aga turistile tõeliselt atraktiivne, mul tuleb alati naeratus näole, kui selle koha peale mõtlen, hea soe tunne südames. Ja oma 170 koomilist seika seoses peremehega, nagu "Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal". Müstika, kuidas see majapidamine siiski läbi aastate funktsioneerinud on - ega kunagi pole ju teisiti olnud!

Jeah,
äkki natuke vihjad, mis valdkonnas tegutseti? ega ometi mingite garaaziustega?

to - Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ta on lihtsalt sellist tüüpi inimene:) Aga turist
> ile tõeliselt atraktiivne, mul tuleb alati naeratu
> s näole, kui selle koha peale mõtlen, hea soe tunn
> e südames. Ja oma 170 koomilist seika seoses perem
> ehega, nagu "Itaallaste uskumatud seiklused Venema
> al". Müstika, kuidas see majapidamine siiski läbi
> aastate funktsioneerinud on - ega kunagi pole ju t
> eisiti olnud!

Funksib, arvan ma, kuigi ei ela enam seal pinnasel... Kui me rääägme M.K.-st, siis ole mureta - see vana kestab veeel kaua..
Majapidamine kestab ka, sest järelpärijaid ju mitmeid.

Head emadepäeva!

mingi näruse võõrastemaja administraator, mõned kuud pidasin kõrgkooli kõrvalt vastu, sest peale ööpäevast vahetust tuli ju loengusse ka minna, ega siis alati magada ka ei saanud. Meeldimisest ei saanud nagu rääkidagi, isegi talutav ei olnud kogu see kokkuklopsitud värk. Paranoiline juhataja, kelle arvates kõik seda s..tta temalt varastada veel tahtsid. Lisaks veel see rõve l.tsimajandus, sest odavat kohta kasutati pinnana kus k..da. Lõppes siis asi sellega, et inventuur oli järjekordselt puudujäägiga ja mina kui uus tulija muidugi sattusin tule alla, eks sai öeldud ka solvavalt sellele juhatajale tema kalli vara kohta, aga kirjutasin lahkumisavalduse ja tulin tulema. Nõudis veel, et ma inventuuri puudujääki maksaks, saatsin muti pikalt, tõestagu ära, et mulle tema tekke vaja on, kaltse on mul endal niigi, tema p.rdumaja omasid ma oma koju küll ei taha.

to : D


On ikka sõnavara...

Kutsekas kokaamet õpitud, siis mingi 1,5a sellel alal ka tööl old. Selle aja sees siis mingi 3 viletsat kohta. 1. Mingis ministeeriumi kohvikus olin siis kokana tööl. See kõige jubedam neist ka. Pidasin vastu mingi 2k vist. Lepingut polnud, mis pärast oli hea asi. Sain mingi 3000kr kätte. Kaastöötajad olid vana mutid ja tegid mu elu seal võimatuks. 8h päevas terrorit. Ülemus oli ise ka paras mõrd, kurtidele kõrvadele rääksin et ei jõua kõike teha. Lõpuks sai hing täis ja otsisin teise koha. Olin veel nii viisakas, et helistasin sama päev kui sealt lahkusin ülemusele. Too ähvardas mu Tallinnast minema lüüa ja tööd ei saavat ma enam kuskil. Seline vahva inimene siis.
2.Järgmine koht oli vilets, sest leping küll oli aga palka ei makstud. Elasin nagu rott, sest ainus koht kus süüa sain oligi tööl. Üüri maksin vaevu ära. Palka maksti siis 2k sees pool palka. Hiljem see koht sattus maksuameti huviorbiiti ja käisin ka tunnistust andmas. Olin siis juba sealt lahkunud.
3.Oli Viru Magic Buffee. Mitte kõige hullem, aga lubatud köögitöö asemel topiti mind letti pannkooke tegema 9h jutti. wc-sse ei saanud, sest see kes pidi mind asendama, lihtsalt pold sellega nõus. 2 kuuga viskas see ka kopa ette.
Oli veel üks hotelliköök, kus mulle meeldis,aga päast 4 kuud, ehk katseaega, kästi mul kirjutada lahkumisavaldus. Lollike nagu siis olin, tegin seda.
Kokaametit praktiseerin nüüd ainult oma köögis.

to -,

teie jutu peale võttis kohe googeldama ja leidsin vist, muhus jah, pole seal käinud, aga :D

See polnud küll töökoht, aga oli töö, mida ma tõesti iial enam ei tee.

Laps käis mul suvel maasikaid korjamas. Rääkis kogu aeg, et kohutav töö. Mina ei uskunud. Ütlesin, et tulen järgmisel suvel ka ükspäev korjama, et näha, kas on tõesti kohutav.

Mu sõbranna ütles, et ärgu ma mingu, see on õudne. Tema on kunagi USAs sugulaste põllul oma tarbeks korjanud ja midagi jubedamat ta ette ei kujuta.

Ja oligi õuuuuudus. Ma kuidagiviisi suutsin 9-st 14ni olla seal. Päike lõõskas, selg valutas, jalad valutasid, puhkepausil istusin, siis enam püsti ei saanud, õudukas. Ma olin nii surmani väsinud, et ma ei jõudnud tkoju minnes bussi oodates isegi istuda. Jõudin kell 4 koju ja magasin järgmisel päeval kella 3ni. 23 tundi. Elu kõige pingutavam ja füüsiliselt täiesti tpmakstegev kogemus. Ei iial enam!

No näed siis, mismoodi moos purki saab! Maasikakorjamine on minu jaoks oma peenardelgi üks vastikumaid töid.