Kallid inimesed, kes te käite vahel süvamuusika kontsertidel: kui kantakse ette mitme osaga teost, näiteks sümfooniat või instrumentaalkontserti, siis osade vahel ei sobi plaksutada! Riputan selle siia mõttega, et ehk loeb ka mõni inimene, kes muidu ei tea ja selle viisakusreegli vastu patustab. Täna just käisin Estonias kontserdil, väga hea vene viiuldaja mängis Elgari viiulikontserti ja üks osa publikust hakkas peale igat osa plaksutama, ei jaganud ära ka, et ülejäänud kuulajad on vait(ja peidavad pilke)ning aina plaksutasid suure hooga, piinlik oli. Ka mitme osaga teos on siiski üks tervik ja osade vahel plaksutada on kohatu. Selle asemel võite lõpus topelt plaksutada, seal on igati teretulnud:)

need ju meie uusrikkad ;)

Kaasaja kohta öeldakse vist multikultuurne. Kontsertidel käib rahvast paljudest erinevate tavadega riikidest. Las nad plaksutavad, järjelikult meeldis. Interpreedile samuti kenam, kui Teie seal üksipäini ilma plaksutamata sitsiksite.
Käisin Taškendis, kuulsas ooperimajas mängiti Rigolettot (Aasias - Euroopat!). Sageli karjus keegi - Bis, bis, bis. Üle tuhandelises saalis mõnekümnele vaatajale. Teie aga - tšš, tšš, tšš! Palju kuulajaid oli?

vaat ooperikultuur on jälle midagi muud. seal plaksutatakse ja ka karjutakse (bis!-korrata!) peale iga aariat kui tõesti meeldib. instrumentaalkontsertide ja sümfoonia osade vahel ei plaksutata, ole nii multikultuurne kui tahes.

mul tekkis seoses sellega küsimus, ekas kirikus plaksutatakse? käisin kuulamas oratooriumi ja mingi sisetunne ei lubanud plaksutada, kuigi paljud tegid seda.
Samas, vaadates USA filme, kus neegrid konkreetselt lärmavad oma gospelite saatel, ei tundu enam miski püha... Kuidas siis on?

No tead, ära erinevaid usuvärke ühte patta pane. meie kirik pole seesama, mis neil neegritel sääl. samahea, et näe muslimid tegid mošees seda ja toda, miks meil nii pole.

kui kirikus on Kontsert, siis sobib loomulikult plaksutada-õiges kohas mõistagi. jumalateenistuse ajal peale mõnd esitatavat koorilaulu või muusikapala enesest mõistetavalt ei plaksutata.

ja kallid inimesed, džassikontsertitel plaksutatakse viisakusest peale igat soolot, ka siis kui lugu pole veel lõppenud!!! raiuge see endale pähe!

plaksutatakse ikka pärsat soolot mis meeldis:)

lollid, kes aru ei saa - kavas on ju osad kirjas ja plaksutakse siis, kui ühe sümfoonia kõik osad lõppevad.

Kirikus EI plaksutata. Ka siis mitte, kui on kontsert. Vähemalt kirikuskäijate/koguduseliikmete/ristiinimeste arvates on see kohatu.

olen peale super esitusi ka sellega kimbatuses, kui tahaks ikka üles tõusta ( kui mitte öelda karata:) ) ja aplodeerida nii et käed valusad, ikka enamus istub ja kuidagiviisi plaksutab... vähe sellest, sind vaadatakse kui kohtlast :(
eeelpool nimetet palvetega millal plaksutada, millal mitte olen 100 % nõus:)

täitsa õige jutt. hale on neid vaadata, kes plaksutama hakkavad!

* et siis valel ajal plakustavad, osade vahel.

iialgi ei käi süvamuusika kontsertitel ennast piinamas. haiged inimesed, kes ennast kangesti "kultuurseks" peavad ja vaatavad kangel kaelal ja vangutades neid, kes natuke teistmoodi käituvad. vanust endal üle 30-ne.

to oola: ära aja segamini jumalateenistust ja kontserti. koht, kus asi toimub, pole oluline. jumalateenistuse võib ka vabas õhus pidada-musitseerimise peale ma seal plaksutama ei hakka. ja muide, kas arvad, et plaksutamine pole jumalale meelepärane? kahtlen selles... kui midagi on hästi tehtud, siis kuulaja avaldab oma tänu aplausiga-mis võiks jumalal selle vastu olla?

ma laulan ooperile kodus kaasa ka :P
aga live'i kuulamas ei julge käia nagu öäk :)

oratoorium on ka suurvorm nagu sümfoonia ju. Kui sümfoonia vahel ei plaksutata, siis ei plaksutata ka oratooriumi osade vahel. ja elus pole näinud, et keegi kirikus koorilaulu peale plaksutaks. Kirikus toimuvate kontserdite kohta ei oska ma midagi öelda.

öäk, sa oled ikka eriline mats. on olemas teatud viisakusnormid, mis ei ole mitte "teistmoodi" käitumine, vaid ebateadlikkus või rumalus. kas sa näiteks kinos pead normaalseks, kui ma su kõrval kõva häälega telefoniga räägin? või kui ma õhtusöögilauas peeretan? kas sel juhul etteheitvalt vaataja on haige inimnene? vales kohas plaksutamine ei ole küll nii otsene ebaviisakus, kuid ebateadlikkus kindlasti. ma ei pea end nii kangesti "kultuurseks" selle asja pärast, et ma teatavaid lihtsaid norme tean ja silmas pean. kui sellise pisiasja palumine sind aga imestama ja tatti pritsima paneb, näitab see su oma intelligentsustaset.

kiriku-teema kohta: kontsertidel ikka plaksutatakse. ei plaksutata, kui muusika on jumalateenistuse osa.
Ärge seda plaksutamisasja nii dramaatiliselt võtke:) kui ise ei tea, kuidas käituda, tehke lihtsalt enamuse järgi. mina näiteks ei oska alati jumalateenistusel käituda, kuna ei ole kristlane, tõusen-istun teiste järgi ja pole probleemi.

to e. - jah, olen eriline mats ja ei naudi viiulite kääksutamist. ja sa võrdled plaksutamist ja peeratamist, no oled ikka mats küll! ma siis võrdlen ka suitsetamist mu nina all ja peeretamist, mulle on suitsuhais sama rõve kui see, kui keegi söögilauas pussutab. mis pritsid tatti, erikultuurne!

Mina ei saa aru, mis siin arutada, kelle muusikaline maitse on paha või võlts või mitte. Minu poolest võivad kõik isikud, kes soovivad, rahus Meie Meest ja kõike muud meelepärast kuulata. Ja kui nad juhuslikult ei trehva aru saama, et tõesti ONGI inimesi, kellele meeldivad teistsugused kooskõlad, kui need, mis raadionuppu keerates kõrvu kostuvad, noh...eks see mittearusaamine jäägu siis nendega.
Näiteks mina, kellel teatavasti on sarnaselt kõigile õigus isiklikule arvamusele, leian praegusel momendil, et raadiost tuleb ainult müra, helitaust, kõrvadepiinamine. MINU kõrvade piinamine. Sellepärast kuulangi teistsugust ja armastan seda. Maitse lihtsalt selline.


Ma uurisin ise ka kirikus plaksutamise kohta ning kujundasin targematelt isikutelt saadud vastuste põhjal käitumisnormi: plaksutatakse küll, kui kontsert on. See on tänuks muusikule.
Aga Estonias häirib mind veel jalgade müdistamine. Ei oska sest eriti miskit arvata. Ise ei müdista.

Huvitav küll, kust tulevad inimesed, kes arvavad, et kui neile mingi muusika ei meeldi, on see "kääksutamine", mida mingid "haiged inimesed" taluvad, sest muidu ei peeta neid "kutuurseteks" (huvitav, kelle silmis? Tahaks kuulda, mis on Öak'i silmis kultuurne?)
Kas selline variant ei tule üldse kõne alla, et äkki mõnele "kääksutamine" meeldibki?

Mina olen seda osade vahel plaksutamist eriti märganud Pärnu kontserdimajas toimuvatel kontsertitel, Tallinnas on nagu asi parem. Eriti naljakas oli siis, kui hakkasid toimuma need 1.jaanuari konsertid, kus peamisel rikkad ja ilusad käisid, esimestel aastatel plaksutati ikka kohe hoolega igal võimalikul juhul, pikkamööda vist said asja selgeks. Mis aga puutub kirikus plaksutamisse, siis loomulikult mitte jumalateenistusel, aga mina olen kohanud palju sellist käitumist, kus peale iga lugu ei plaksutata vaid plasutatakse lõpus - tänuks esinejatele. Oleks nagu pisut kummaline ka kui esineja kummardab ja siis kõik vaikides istuvad. Vähemalt meie kirikus juurutas seda käitumisviisi kirkuõpetaja ise, hakates esimesene kontserdi lõpus plaksutama.

eks ta kena muidugi oleks teada, kus mida sobib teha ja kus mitte...
aga - tõstke käed, kellele kasvõi näiteks kooli muusikaõpetuse tundides sellist tarkust on jagatud? et kuidas käituda sümfoonia- ja kuidas džässkontserdi kuulajana? kuigi just koolist oleks elementaarne sellist tarkust saada...
aga eks kombedki muutuvad aja jooksul. näiteks ooperite puhul minu mäletamist mööda omal ajal küll üksikute aariate järel ei plaksutatud, ikka vaatuse ja etenduse lõpus... ja kui nõuka ajal oleks keegi ooperis keset etendust braavo karjunud, oleks vist miilits kutsutud...

Eks see ole ooperite puhul ka kahtlane tava, see keskel braavotamine ja plaksutamine. Ühelt poolt tore, et muusikutele nii tunnustust avaldada, samas ei ole ooper vaid üksteise otsa lükitud aariate-numbrite jada, vaid tervikdraama, lugu, mille see plaksutamine killustab. Draamalavastuses ju ei kujutaks ette, et peale näitleja head monoloogi plaksutama hakkaks, lugu läheb ju katkematult edasi.
Sellega olen täiesti nõus, et juba kooli muusikaõpetuses tuleks rääkida, millal plaksutada, millal mitte. Näiteks enne ühist kontserdikülastust. Muidu mõni inimene jääbki teatrit-kontsertsaali võõristama, kui kooliealiselt kogemust ei saa.

vat sellised mured tekivad, kui pole muusikakoolis käinud. mina "kääksutan" küll hea meelega, käin kontserdil ja plaksutan õigel ajal ning ei pea enda pärast piinlikkust tundma :). ja kindlasti olen öäk-i-sarnaste meelest mõttetu inimene :D. a mul on sügavalt pohh, mida sellised muusikalises mõttes vähe haritud minu "kääksutamisest" ja kontserdilembusest arvavad, nemad plaksutagu kuidas tahavad, naerualune on ju tore olla :D

ärgem laskem end öäki sarnastest heidutada. kui klassikaline muusika on haige kääksutamine, oleks haiglane ka head kirjandust lugeda, teatrit nautida või PÖFFil käia. Oleme õnnelikud, et oskame sellistest asjadest lugu pidada, maailm kohe mitmevärvilisem.

minu arust on palju ebakultuursem kui need nö kultuursed inimesed hakkavad teiste plaksutamise peale sahisema ja kõva häälega kommenteerima, et küll on ikka need plaksutajad matsid.
selle asemel et siin ja ka kontserdisaalis vinguda kirjuta pöördumine muusikaõpetajatele, et lastele kombeid õpetataks.

Kõike peab ka see kool õpetama. Võta ise oma laps käekõrvale, mine kontserdile ja õpeta kuidas seal peab käituma. Kuiv jutt ilma praktikata läheb nagunii ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja ei ole mina veel kuulnud, et hakataks sahistama või kommenteerima, aga kurja pilgu olen mõnikord visanud küll. Peaks ju ometi aru saama, et asi pole lihtsalt kombes või traditsioonis, kas plaksutada või mitte. Tegu on ju tervikteosega ja interpreet, orkester või kes iganes kontsentreerub tervikteose ettekandmisele, vahepeal plaksutamine lihtsalt segab.