Küsimus: mida teie olete valmis tegema üksi? Üksi välja sööma lähete, ei tunne end imelikult? Üksi teatrisse lähete, ei tunne end imelikult?
Ma olen praegu üksik, sõbrannadel ka kõigil oma elu, meeesterahvad ja tegemised, nii leian end pidevalt seisust, kus jätan tegemised tegemata, kuna olen üksi ja üksi ei taha. Ei käi eriti kusagil, kuna üksi tundub imelik. Samas ei leiagi ma nii uusi tutvusi, kui kusagil käima ei hakka. Kas on normaalne minna üksi kontserdile, teatrisse, kinno, sööma, reisima..?

Ma tean, et teoreetiliselt on see väga normaalne ja kõik ütlevad siin ka, et loomulikult on normaalne, kuid kas te ka praktikas tundub normaalne? Kuidas ma ikka ostan endale pileti ja lähen üksi teatrisse..

käin väljas pidevalt üksi. ei häiri. võõrad on tulnud küsima küll, et kuidas siis nii ja kas tõesti täiesti üksi? aga see rohkem nagu noh... et saame-tuttavaks sissejuhatuse lause. ära loobu asjadest, mis sulle meeldivad. pealegi, üksi välja minnes saad rohkem nautida kõike ümbritsevat.

No ma olen samasugune, kohe kuidagi ei oska üksi ntx. teatrisse või klubisse minna. Äkki peaks kuidagi koopereeruma?

Mul hetkel sama probleem. Tean, et kinno normallne üksi minna. Olen ennegi käinud. Aga ikka meeldib kellegagi koos rohkem. Kuigi see ei tekita erilis probleeme - ostad lihtsalt pileti, lähed pimedasse saali, vaatad filmi ära ja koju. Tegelikult kino ongi ju selline koht kus tegeldakse ainult filmi vaatamisega ja sinna ei olegi vaja kedagi teist. Lihtsalt tulla ja minna lõbusam kui keegi kaasas.
Restorani sööma mulle ka ei meeldi üksi minna. Ok, nii veel, et võtan mingi kiire ühe käigu, söön ära ja kõik. Aga, et toitu nautida ja mitu käiku süüa, peaks ikka kaaslane olema. Teater peaks teoreetiliselt olema koht, kus nagu kinoski normaalne käia üksi, aga mulle nii ei tundu... Vaheajal tahaks jutustada kellegagi. Ja mis siis veel saab kui mõni tuttav juhtub teatris olema ja vaheajal juurde tulema küsima, et kas tõesti üksi vms...?? Tean, tean, et mis see tema asi on, aga ikka ei viitsiks seletada...vabandada jne. Ja reisile ka ei julgeks üksi minna... Võibolla olen imelik, aga midagi pole teha... selline olen lihtsalt... ja üle pole sellest saanud...

restorani üksi ei viitsi minna - see ju ikka mõnulemise-lobisemise paik. teatris olen üksi käinud - vahel on kiiresti midagi vaadata vaja, näiteks töö pärast või teinekord tõesti ei viitsi keegi kaasa tulla. väga viga pole, ainult vaheajal ei oska midagi ette võtta.

No aga tee proovi - osta pilet ja mine üksi teatrisse!

Mu meelest on ebanormaalne jätta asjad tegemata selle pärast, et ise tahaks küll, kuid ei ole kaasatulijaid. Seda enam, et teatris/kinos/kontserdil piirdub suhtlus kaaslasega sageli small-talk'iga.

Aga - kui suure seltskonnaga on üldse sünnis üritustel käia?? Äkki on samamoodi imelik öelda tuttavatele, et "oh, me siin seitsmekesi täna"?
Üksi vist ei kõlba, kaksi on siis normaalne, kolm käib kah, neli on juba veidi palju vist ...;))

...minul on ka ikka päris mitu korda olnud nii,et TAHAN välja minna (ööklubisse)...aga üksi kuidagi kehv minna...siis võtan aga taas telekapuldi kätte ja veedan õhtu teiste elusid vaadates...
ma pol eriline teatriskäija, sest taaskord pole kellegagi minna..
Ega ma käiks küll: teatris, kinos, kontserdil, aga kõige kurvem on see, et KELLEGAGI pole muljetada - saa on ju väga olu,line - jagada oma emotsioone...

Võib ju suhtuda asja kui eksperimenti.

mina olen küll üksi käinud nii reisimas kui teatris, kui kinos ja ühesõnaga peaaegu igal pool. Ei ole imelik olnud, küll aga on alati kahju, et ei ole kellegagi jagada neid emotsioone ja seda vaimustust, või lihtsalt mõningaid mõtteid, olles üksi.

Aga äkitsi võiks tõesti kontakteeruda? Jätan oma meiliadre siia, juhuks kui ...

minul sama mure, jätan ka oma meili...

siin, muudkui istun üksi kodus, ainult kinno julgen üksi minna, tean et valehäbi aga ikka ei lähe üksi kuhugi.....

Issand kui haige teema. Ma olen keskkoolist peale käinud üksi küll teatris, kinos, söömas kui mujal. Ma ei kujuta ettegi, et kui tahan nt sööma minna, siis hakkan kõiki tuttavaid läbi helistama, et kle tahaks süüa, aga näed üksi ei saa, tule ka?
Isegi ööklubis olen korra üksi käinud, aga jah, see ei olnud just parim kogemus... :)

to mõneti samas olukorras

no suure seltskonnaga küll imelik pole teatris käia. paljud käivad ju töökollektiiviga vms...

"Kuidas ma ikka ostan endale pileti ja lähen üksi teatrisse.."

Piletit ostetakse nii: lähed teatri kassasse või näiteks piletilevi kodulehele, valid etenduse, istekohad jms, maksad raha ära ja saad pileti.
teatrisse saab bussi, trolli, trammi, takso jms ühistranspordiga, samuti isikliku autoga ja jala. Teatrisse minekuks on vaja muidugi piletit ja siseneda teatrihoonesse soovitavalt läbi avatud ukse.

Ausõna, see pole eriti keeruline, mina saan sellega täitsa iseseisvalt hakkama, mitte keegi ei pea mu kätt selle ajal hoidma.

Mis seal haiget on? Egas ma söömata-saamata istu, ikka käin ka üksi, reisimaski ilma kaaslaseta mitmel korral käinud. Lihtsalt, meeldiva inimesega koos on toredam.

nujah.-..see on see hirm, et mis TEISED minust arvavad kui ma üksi olen, et kas nad mõtlevad, et keegi ei tahtnud minuga tulla või pole mul nii palju sõpru, kellega väljas käia. Aga kas ikka mõtlevad sedasi...kas näiteks sina, kui sa oled kellegagi koos, kas sa tegelikult üldse märkad neid teisi, kes ümberringi on....olgu siis üksi või kaksi....mina küll ei märka..kui sa just väga seinu mööda ei liigu ja end nähtamatuks ei üita muuta.


Nii et lase hirm vabaks, sest tegelt on kõigil jumalasta savi, kellega sa oled või pole ja usu, sedasi saab palju eneseusku juurde.

Mina näiteks kinos tahakski ainult üksi käia, mai salli seda arutamist peale filmi lõppu, et kuidas meeldis ja mis ei meeldinud ja mis mõte sel kõigel oli. Üksi oma muljetega on palju mõnusam olla.

Trennis käin ka hea meelega üksi, sest teen seda treenimise pärast ja üksi olles ei pea teise tempoga arvestama (ujumine). Täpselt sama lugu on šoppamisega.

Samas kohvikus ja restoranis on mõnus kellegagi mõnusat juttu ajada ja teatris vaheajal aega parajaks teha. Oml käel reisida on ka koos julgem, kui üksinda, aga grupireisile läheksin, siis saaksin raudselt kellegagi jutu peale.

Mina ka kinos käiks pigem üksi.
Trennis käin üksi, sest ei viitsi oma sõbrannasid nuruda, et kas ikak tuled jne
Ja mul ka shoppamine tuleb üksinda paremini välja.
Vaatan seda mis meeldib, proovin selga jne
Sõbranna järel on tihti vaja oodata ja juttu plärada ostukeskuses on tõeline tüütus ,sest seal lärmi niigi palju.

Aga klubides, restos ja teatris tahaks käia küll kaaslasega :)

niih, lõunat söömas või peale tööpäeva söömas hea meelega üksi, seda enam kui üks äripäev või ekspress söögikõrvale on haarata. trennis oli parim üksi. vahel võtsin sõbranna kaasa ja ikka ei klapi see, kui kaua keegi tahab treenida ennast, ei meeldi seal teiste ajaga arvestada. ja minu lemmik :D loomaaed. käin vähemalt kord kuus seal, talviti võtan kaasa ka päts saia ka 1 kg kaerahelbeid lindudele. see on tõeliselt hea endaga olemise aeg. mõtlen omi mõtteid, vaatan kasvõi 15 minutit tiigrit või kilpkonni. olen seal kaua tahan, vaatan neid loomi, keda tahan ja mitte keegi ei torgi tagant, et jalad valutavad, nii kaua oleme olnud, külm on (talvel), kõht on tühi jne. ja vähe sellest.... talvel loomad kuidagi palju aktiivsemad kui suvel päikeseläitsakus. peakski vist homme minema :P pole juba 3 nädalat käinud.

Minule meeldib shoppamas käia üksi, st et lihtsalt käin ja vaatan ja uurin mis meeldib, ja ikka eelkõige sellepärast, et ei pea kellegi teise tempoga arvestama ja võin käia ainult nendes poodides mis mind huvitavad ja olla seal kasvõi 1 minut ja kannapealt järgmisesse poodi jalutada. Aga kui midagi konkreetset juba olen leidnud aga siiski päris kindel ei ole, siis helistan küll mõne sõbranna seltsi ja küsin tema arvamust.
Söömas olen ka olude sunnil päris palju üksinda käinud, aga kuidagi narr tunne on küll, ei tea kuhu vaadata ja kuidas olla, kui midagi lugeda on siis on norm.
Ja kinos meeldib ka üksinda käia. Tegelikult ainult üks kord olen üksinda käinud, aga tore oli.

ka sama probleemi ees.
aga mina mõtlen nii: peab ennast armastama, tegema seda mida Sa ise tahad teha, hoolimata kellestki teisest, käima seal kus Sina tahad, ei pea pidevalt teiste arvamuse pärast muretsema, et mis nad küll minust nüüd arvavad, et ma üksi käin. see on ju Sinu elu, ei saa jääda sellepärast, et kellegagi pole välja minna, nelja seina vahele konutama ja nukrutsema. tean omast kogemusest, et see ajab tõeliselt hulluks vahel. niiet käi, ole, naudi, vaata ringi, mõtle omi mõtteid, ole Sina Ise. keegi ju ei keela sind. :)
(aga nojahh, ööklubisse küll üksi ei lähe jahh, Eestis vähemalt, kahjuks).

ja mida ma veel arvan, on see, et kui sa suudad üksi kõiki neid tegevusi teha, näitab just, kui tugev ja enesekindel sa oled, sa saad üksi hakkama, pole mingi memmekas, kes teistest sõltub.

niiet pea püsti ja julgelt edasi!