Halb kogemus
tartus erakliinik stigma
| siiri 28. märts 2008, kl 13.01 |
Tere, avastasin, et siin delfis on selline koht kuhu kirja panna oma halb kogemus. Ma ei ole tavaliselt mingi eriline kaebaja aga mõtlesin kirjutada, et ehk keegi kes plaanib sinna minna, loeb ja mõtleb, kas ikka tasub minna.
Kui keegi mind enne oleks hoiatanud, oleks see kogemus saamata jäänud.
Tartus on üks erakliinik nimega stigma, kus on siis hambaravi ja günekoloogia osakond.
Kuna 3 aastasel lapsel tekkis hambasse põletik ja lihtsalt hambaravis ta seda ravida ei lasknud, tuli panna end kuhugile üldnarkoosi järjekorda. Hambaarst soovitas tartus olevat stigmat ja sinna sai suht ruttu järjekorda. Lootsin, et kuna tegemist on ikkagi erakliinikuga on seal väheke parem kui riigi omades, sest see meditsiin on meil ju nagu ta on.
Arstide kohta ei saa midagi öelda, igati tublid tegelased. Sest enne narkoosi käisime ka vastuvõtul ja kõik oli väga tore. Kuigi administraator oli küll väheke terava ütlemisega ja iga asja peale muudkui turtsus. No ok elame üle.
Aga kui läksime üldnarkoosile, oli seal anestesioloogia-õde kes siis vajalikud protseduurid läbi viis. Vot hullemat inimest siin maailmas ma tõesti kohand pole. Kuna laps on ikkagi väike ja kui talle pannakse pepuküünal ja tehakse veeni süst hakkab ta nutma. Siis see õde muudkui karjus kogu aeg ta peale ja minu peale, et laps on juba suur ja peab aru saama ja ei tohi nutta. Ja ta ikka tõesti sõimas. Ja kui talle vastu sai midagi öeldud, siis tegi ta kõik selleks et lapsel oleks võimalikult halb olla.
Pärast narkoosi pidi laps rahulikult lebama tund aega, arst ütles aga õde tuli ja ajas ta lihtsalt üles 10 min pärast, et hakaku me koju minema juba, ruumi pole. Laps tõmbas seejärel endale midagi väga kurku ja oleks peaaegu ära lämbudnd... Ja hiljem tuli välja et see inimene ei kannatand laspe nuttu, seepärast nii käituski. On see siis normaalne, et inimene kes ei kannata lapse nuttu tegeleb lastega??? Täiesti uskumatu...
Kusjuures hiljem rääkisid veel kaks inimest sama juttu, et nendega oldi nii käitud. Aga suuremate lastega, kes ei nutnud rääkis ta nii ilusti, kuulsin seda oma kõrvaga.
Nii et kui teil on plaanis minna stigmasse väikese lapsega, kes nutab, siis mõelge kas ikka tasub, sest seal töötab lastega inimene kes ei kannata lapse nuttu.
Kui keegi mind enne oleks hoiatanud, oleks see kogemus saamata jäänud.
Tartus on üks erakliinik nimega stigma, kus on siis hambaravi ja günekoloogia osakond.
Kuna 3 aastasel lapsel tekkis hambasse põletik ja lihtsalt hambaravis ta seda ravida ei lasknud, tuli panna end kuhugile üldnarkoosi järjekorda. Hambaarst soovitas tartus olevat stigmat ja sinna sai suht ruttu järjekorda. Lootsin, et kuna tegemist on ikkagi erakliinikuga on seal väheke parem kui riigi omades, sest see meditsiin on meil ju nagu ta on.
Arstide kohta ei saa midagi öelda, igati tublid tegelased. Sest enne narkoosi käisime ka vastuvõtul ja kõik oli väga tore. Kuigi administraator oli küll väheke terava ütlemisega ja iga asja peale muudkui turtsus. No ok elame üle.
Aga kui läksime üldnarkoosile, oli seal anestesioloogia-õde kes siis vajalikud protseduurid läbi viis. Vot hullemat inimest siin maailmas ma tõesti kohand pole. Kuna laps on ikkagi väike ja kui talle pannakse pepuküünal ja tehakse veeni süst hakkab ta nutma. Siis see õde muudkui karjus kogu aeg ta peale ja minu peale, et laps on juba suur ja peab aru saama ja ei tohi nutta. Ja ta ikka tõesti sõimas. Ja kui talle vastu sai midagi öeldud, siis tegi ta kõik selleks et lapsel oleks võimalikult halb olla.
Pärast narkoosi pidi laps rahulikult lebama tund aega, arst ütles aga õde tuli ja ajas ta lihtsalt üles 10 min pärast, et hakaku me koju minema juba, ruumi pole. Laps tõmbas seejärel endale midagi väga kurku ja oleks peaaegu ära lämbudnd... Ja hiljem tuli välja et see inimene ei kannatand laspe nuttu, seepärast nii käituski. On see siis normaalne, et inimene kes ei kannata lapse nuttu tegeleb lastega??? Täiesti uskumatu...
Kusjuures hiljem rääkisid veel kaks inimest sama juttu, et nendega oldi nii käitud. Aga suuremate lastega, kes ei nutnud rääkis ta nii ilusti, kuulsin seda oma kõrvaga.
Nii et kui teil on plaanis minna stigmasse väikese lapsega, kes nutab, siis mõelge kas ikka tasub, sest seal töötab lastega inimene kes ei kannata lapse nuttu.
| * 28. märts 2008, kl 13.24 |
| ? 28. märts 2008, kl 13.31 |
äkki siiski täpsustad, mida tähendab SÕIMAS, see hulleim inimene maailmas, keda sa kohand oled..?
äkki sa oled ise liiga tundlik ja dramatiseerid üle. selliseid hüsteerilisi kanaemasid eksisteerib küll, kes näevad igas väikses asjas tonti. mul üks kolleeg selline noor ja värske ülikaitsev tibuemme
äkki sa oled ise liiga tundlik ja dramatiseerid üle. selliseid hüsteerilisi kanaemasid eksisteerib küll, kes näevad igas väikses asjas tonti. mul üks kolleeg selline noor ja värske ülikaitsev tibuemme
| siiri 28. märts 2008, kl 13.32 |
| liu 28. märts 2008, kl 13.41 |
| siiri 28. märts 2008, kl 13.48 |
ei ma ei dramatiseerind kindlasti asju üle, minuga oli kaasas ka mees ja vaevalt me mõlemad nüüd üle dramtiseerime ja ka need kaks teist pere, kes samuti ütlesid, et lapse peale karjuti kohutavalt...
no ma olen arstide juures käinud küll oma elus ja näinud igasugu suhtumist, aga päris näkku karjund keegi ei ole. Ma saan aru, et töö on raske ja ma ei ootagu naeratamist aga suhtuda võiks ikkagi normaalselt, vähemalt lapsesse, kes ei saa ju midagi eriti aru, mis toimub.
No point oli selles, et kõigepealt tuli lapsele panna pepuküünal või anda tablett. Mina olin lapsele rääkind, et antakse tablett, sest nii mulle eelnevalt räägiti. Ja laps mul oleks selle ära võtnud küll... aga kui küsisin, et aa pepuküünal, et mulle öeldi, et tablett, käratas ta et ega mina meedik pole.
Siis hakkaski laps nutma ja ta muudkui karjus mu peale, et sunni oma laps vait, et mis ta karjub. Muidugi ma rahustasin aga no palju see ikka aitab.
Oleks ta siis ära läinud, sest me olime ootesaalis ja see küünal pidi mingi pea pool tundi mõjuma. Aga ei ta seisis me kõrval ja muudkui seletas kui halb ema ma ikka olen, ei ole lapsele ära seletand mis tegema hakatakse, ta suur poiss peaks aru saama. No ma seletasingi aga rääkisin tabletist. Laps mul päris tundlik nende pepuküünalde vastu, sest meil kõhuga ka igast probleeme olnud ja eks ta neid pepupulki saanud küll...
Ja siis ta oli lihtsalt nii solvund, et temaga nii käituti ja mina lasin sellel juhtuda. Üritasin kõigest hingest seletada aga see õde ei lasknud, muudkui käratas kõrval, et mingu ma üldse minema.
No ja pärast kui laps pidi tund aega magama, et tal läheb olemine paremaks, tuli ta ja ajas ju lapse üles???
Arst tuli pärast ise vabandama, et no püüdke me aru saada, et ta ei saa pisikeste lastega eriti hästi hakkama...???
Aga mis see minu asi on??? Mina tulin abi saama, mitte lasta end sõimata.
Pärast kui ta palatisse toodi, oli tal vatt suus, see läks varsti üleni veriseks ja kui ma julgesin küsida, et palun vaadakse vatt on verine, et äkki on vaja uus panna või midagi. Lihtsalt küsisin, ja ta käratas vastu kui verd ei kannata, oota väljas.
No ju siis oli raske öelda, et ei ole hullu kui ta nii verine on...
no ma olen arstide juures käinud küll oma elus ja näinud igasugu suhtumist, aga päris näkku karjund keegi ei ole. Ma saan aru, et töö on raske ja ma ei ootagu naeratamist aga suhtuda võiks ikkagi normaalselt, vähemalt lapsesse, kes ei saa ju midagi eriti aru, mis toimub.
No point oli selles, et kõigepealt tuli lapsele panna pepuküünal või anda tablett. Mina olin lapsele rääkind, et antakse tablett, sest nii mulle eelnevalt räägiti. Ja laps mul oleks selle ära võtnud küll... aga kui küsisin, et aa pepuküünal, et mulle öeldi, et tablett, käratas ta et ega mina meedik pole.
Siis hakkaski laps nutma ja ta muudkui karjus mu peale, et sunni oma laps vait, et mis ta karjub. Muidugi ma rahustasin aga no palju see ikka aitab.
Oleks ta siis ära läinud, sest me olime ootesaalis ja see küünal pidi mingi pea pool tundi mõjuma. Aga ei ta seisis me kõrval ja muudkui seletas kui halb ema ma ikka olen, ei ole lapsele ära seletand mis tegema hakatakse, ta suur poiss peaks aru saama. No ma seletasingi aga rääkisin tabletist. Laps mul päris tundlik nende pepuküünalde vastu, sest meil kõhuga ka igast probleeme olnud ja eks ta neid pepupulki saanud küll...
Ja siis ta oli lihtsalt nii solvund, et temaga nii käituti ja mina lasin sellel juhtuda. Üritasin kõigest hingest seletada aga see õde ei lasknud, muudkui käratas kõrval, et mingu ma üldse minema.
No ja pärast kui laps pidi tund aega magama, et tal läheb olemine paremaks, tuli ta ja ajas ju lapse üles???
Arst tuli pärast ise vabandama, et no püüdke me aru saada, et ta ei saa pisikeste lastega eriti hästi hakkama...???
Aga mis see minu asi on??? Mina tulin abi saama, mitte lasta end sõimata.
Pärast kui ta palatisse toodi, oli tal vatt suus, see läks varsti üleni veriseks ja kui ma julgesin küsida, et palun vaadakse vatt on verine, et äkki on vaja uus panna või midagi. Lihtsalt küsisin, ja ta käratas vastu kui verd ei kannata, oota väljas.
No ju siis oli raske öelda, et ei ole hullu kui ta nii verine on...
| vahet pole 28. märts 2008, kl 13.49 |
| täpselt sama jama! 28. märts 2008, kl 13.56 |
mhmh minu ühel tuttaval oli täpselt sama lugu...
tal on ka kolmene laps ja see sama õde käitus nii.
seda et palatid ka seal olemas olid, seda nad ei teadnudki, neil pidi vapsee laps ootesaalis magama :D
kusjuures nad olid esimesed sel päeval, palatid ei saand kuidagi kinni olla, aga noh jah arstid...
ja tal oli see arst lausa last tutistand. normaalne onju?
ta tahtis küll selle arstiga midagi ette võtta, kuhugi kaevata vms aga noh kuhu sa ikka kaebad...
ja minu meelest see stigma peaks juba otsaga kohtus olema ju... günekoloogias oli mingi jama neil juhtund
tal on ka kolmene laps ja see sama õde käitus nii.
seda et palatid ka seal olemas olid, seda nad ei teadnudki, neil pidi vapsee laps ootesaalis magama :D
kusjuures nad olid esimesed sel päeval, palatid ei saand kuidagi kinni olla, aga noh jah arstid...
ja tal oli see arst lausa last tutistand. normaalne onju?
ta tahtis küll selle arstiga midagi ette võtta, kuhugi kaevata vms aga noh kuhu sa ikka kaebad...
ja minu meelest see stigma peaks juba otsaga kohtus olema ju... günekoloogias oli mingi jama neil juhtund
| no selge siis 28. märts 2008, kl 14.01 |
Endal Tallinna kesklinna lastepolikliinikust halvad mälestused - lastehambaarst oli seal kui lihunik. Lausa röökis lapse peale, ega mu 3 aastane laps kah kuu pealt kukkunud ei olnud, lõi plaksti selle peale suu kinni, nii et arstitädi pöial sai vähe ai-ai. Järgmine kord oli arsti pöial varustatud metallist sõrmkübaraga, aga laps keeldus üldse suud enam lahti tegemast.
Sinna see meie hammaste ravi jäigi, kuniks mõned aastad hiljem leidsime tervele perele lausa oma hambaarsti, kelle juurde minnakse naeruga ja tagasi tullakse sealt veel parema tujuga.
Sinna see meie hammaste ravi jäigi, kuniks mõned aastad hiljem leidsime tervele perele lausa oma hambaarsti, kelle juurde minnakse naeruga ja tagasi tullakse sealt veel parema tujuga.
| Annika 28. märts 2008, kl 14.04 |
| siiri 28. märts 2008, kl 14.14 |
hambaarst kes meil oli, tema kohta ei saa ma midagi öelda, viisakas ja kui esimesel vastuvõtul käisime, rääkis ka lapsega ilusti.
Nagu ma aru saan, üritavad nad olla tasemel kliinik aga kahjuk võtnud tööle mõned inimesed, kes ei tohiks töötada inimestega, veel vähem lastega.
Ma arvan, et ma ise ka ei suudaks seda tööd teha päevast päeva, aga siis ei tasu sinna ronida tõesti.
Arst ju vabandas pärast täiega ja ütles, et ega ta meil töötagi, ta nii korra nädalas käibki siis kui üldnarkoos on, et ta tegelt üldse teise rea peal töötab. No halloo, siis jäägugi sinna teisele reale.
Mis mind muidugi üllatas väheke oli see, et plommid mis hammastele pandi ei olnud sellised valged nagu pannakse suurele inimesele, vaid mingid hõbeplommid. Kui laps suu lahti teeb siis paistavad need koledad lätakad kohe välja. Alguses ehmatas päris ära. Huvitav kas piimahammastele pannaksegi sellised plommid? Need pidid üliodavad olema...Või hoidsid nad kokku, sest hambaravi maksab ju haigekassa...aint narkoosi eest maksad ise...?
Kuigi samas oleks võind ju pakkuda välja variandi, et kui tahate ilusamaid plomme, peate juurde maksma...
Aga noh lohutus on see, et kunagi kukuvad need piimahambad ju ikkagi välja...
Nagu ma aru saan, üritavad nad olla tasemel kliinik aga kahjuk võtnud tööle mõned inimesed, kes ei tohiks töötada inimestega, veel vähem lastega.
Ma arvan, et ma ise ka ei suudaks seda tööd teha päevast päeva, aga siis ei tasu sinna ronida tõesti.
Arst ju vabandas pärast täiega ja ütles, et ega ta meil töötagi, ta nii korra nädalas käibki siis kui üldnarkoos on, et ta tegelt üldse teise rea peal töötab. No halloo, siis jäägugi sinna teisele reale.
Mis mind muidugi üllatas väheke oli see, et plommid mis hammastele pandi ei olnud sellised valged nagu pannakse suurele inimesele, vaid mingid hõbeplommid. Kui laps suu lahti teeb siis paistavad need koledad lätakad kohe välja. Alguses ehmatas päris ära. Huvitav kas piimahammastele pannaksegi sellised plommid? Need pidid üliodavad olema...Või hoidsid nad kokku, sest hambaravi maksab ju haigekassa...aint narkoosi eest maksad ise...?
Kuigi samas oleks võind ju pakkuda välja variandi, et kui tahate ilusamaid plomme, peate juurde maksma...
Aga noh lohutus on see, et kunagi kukuvad need piimahambad ju ikkagi välja...
| * 28. märts 2008, kl 14.34 |
neil ju mõned aastad tagasi mingi mees hambaarsti juures suri ära, kuna nad ei julgenud oma viga tunnistada ja ei viinud mõnda normaalsemasse haiglasse edasi.
ise käisin kuskil 10 aastat tagasi seal ja siis oli terve ooteruum prostituute täis :) üks hullem, kui teine.
aga muidu sattus mulle meesarst- saag- ja tema kohta pole eriti midagi halba öelda. üle ta mu vaatas, mis siis, et olin esimest korda elus günekoloogi juures ja suht vastu ajasin kogu toimetusele :)))
ise käisin kuskil 10 aastat tagasi seal ja siis oli terve ooteruum prostituute täis :) üks hullem, kui teine.
aga muidu sattus mulle meesarst- saag- ja tema kohta pole eriti midagi halba öelda. üle ta mu vaatas, mis siis, et olin esimest korda elus günekoloogi juures ja suht vastu ajasin kogu toimetusele :)))
| 25 28. märts 2008, kl 15.05 |
1. kindlasti peaks kaebama selle õe peale, ma ei tea täpselt kuhu
2. ma ka ei kannata virisevaid lapsi eriti kauplustes ja muudes ühisk. asutustes, mis sest et endal 3 last
3. ära siiski seda niisama jäta, muudkui raha ja palka juurde, hambaravi niigi surmkallis, aga teenindus ju väga vilets
2. ma ka ei kannata virisevaid lapsi eriti kauplustes ja muudes ühisk. asutustes, mis sest et endal 3 last
3. ära siiski seda niisama jäta, muudkui raha ja palka juurde, hambaravi niigi surmkallis, aga teenindus ju väga vilets
| ? 28. märts 2008, kl 15.29 |
| fallos 28. märts 2008, kl 15.49 |
| . 28. märts 2008, kl 16.07 |
| . 28. märts 2008, kl 16.15 |
Nõudsite tabletti, küünal ei meeldinud, ise läksite väikelapsele üldnarkoosis protseduuri tegema! Mõelge nüüd ise natuke, miks enne narkoosis protseduure teatud tunnid ei lubata inimestel süüa ega juua? Teie vist oleksite nõus riskima kasvõi komplikatsioonidega (mis võivad ka fataalselt lõppeda), peaasi et laps ei nutaks. Vatt veidi verine, ootasite et kohe puhta vastu vahetataks, peaasi et veri silma ei riivaks - aga mõelge, kui käsite selle pealolnud tampooni ("vati") vahetult peale protseduuri haavalt pealt tirida, 2 aspekti: 1) tampoon komprimeerib ilusti haava ja toimib seega ka (võimalikku) verejooksu takistavalt, vastupidi (tihedalt) vahetamisega võib saada verejooksu, mida Te oma lapsele ju ei sooviks 2) värske haava puhul on see valus, eriti kui patsiendiks nii pisike laps.
Kogu Teie kirjeldust lugedes vist oletegi ülitundlik kanaema, kahju et veidi karmima olemisega meedik tööle juhtus olema. Õigustama ma muidugi teda ei hakka.
Kogu Teie kirjeldust lugedes vist oletegi ülitundlik kanaema, kahju et veidi karmima olemisega meedik tööle juhtus olema. Õigustama ma muidugi teda ei hakka.
| tartlane 28. märts 2008, kl 16.26 |
EV algusaegadel, kui igatsugu erapoed jm hakkasid tekkima, siis kirjutati suisa Postimehes, et ühe poe nimeks oli vist Falles, üks täht oli vahet fallosega. No eestlased ju nii albid, et ei mõista eestikeelset nime välja mõelda, ikka "peen" nimi peab olema :) Kui mälu ei peta, siis oli see endine Õpetaja tänava Veetorni pood.
| siiri 29. märts 2008, kl 14.19 |
jah paraku selle kaebamisega on nagu ta on...õigus jääb ju niikuinii arstidele :(
kliiniku juhatajaga sai juba ühendust võetud, mille peale ta lihtsalt vastas, et on teadlik probleemist ja vabandas ja ütles, et neil lihtsalt kahjuks pole kedagi teist sinna võtta ja kogu lugu...
ega mis see mind aitabki mingi kaebamine...lihtsalt nii kahju on kõikidest järgmistest inimestest, kes lähevad sinna suurte lootuste ja ootustega ja saavad sellise teeninduse osaliseks :)
kliiniku juhataja ütles, et se inimene on seal veel paar kuud tööl, siis pidi dekreeti jääma, et nii kaua pole neil kahjuks midagi teha...
selle pärast mõtlesingi, et teen vähemalt nii palju, et kirjutan oma kogemusest kuhugi, sest oleks keegi enne midagi kirjutanud või öelnud, oleks see jama olemata olnud...
laps räägib siiani, et miks see tädi tema peale küll karjus ja arstidest käib ta ringiga mööda...
ja vastuseks inimesele, kes leidis, et ma ülitundlik kanaema olen, siis jah kui muretsen oma lapse pärast ja ei taha et iga suvaline tema peale karjuks ja käituks nagu kaltsunukuga, siis jah ju ma siis olen kanaema.
Ja kusjuures ma ei nõudnud mitte kui midagi, kuna mulle oli eelnevalt öeldud, et saab valida kas tablett või küünal, siis ma ei näe midagi halba, kui ilusti küsida, miks ei saa tabletti. Mitte kui midagi ei nõudnud.
Samuti ei nõudnud vati vahetust. Lihtsalt see oli üli verine ja tilkus juba pluusile, mõtlesin küsida, sest ega nemad seal vahi mis ja kuidas. Neil olid juba teised tegemised ja järgmine laps ees. Ja kuna ma pole enne selliste asjadega kokku puutund, siis ma ei näe ka selles midagi halba, kui küsida lihtsalt. Aga õde oleks võind kasvõi vastata, et ei ole vaja vahetada ja lool lõpp. Muud ma ei tahtnudki, tahtsin lihtsalt kindluse mõttes küsida. Aga vastu nähvati väga ülbelt.
kliiniku juhatajaga sai juba ühendust võetud, mille peale ta lihtsalt vastas, et on teadlik probleemist ja vabandas ja ütles, et neil lihtsalt kahjuks pole kedagi teist sinna võtta ja kogu lugu...
ega mis see mind aitabki mingi kaebamine...lihtsalt nii kahju on kõikidest järgmistest inimestest, kes lähevad sinna suurte lootuste ja ootustega ja saavad sellise teeninduse osaliseks :)
kliiniku juhataja ütles, et se inimene on seal veel paar kuud tööl, siis pidi dekreeti jääma, et nii kaua pole neil kahjuks midagi teha...
selle pärast mõtlesingi, et teen vähemalt nii palju, et kirjutan oma kogemusest kuhugi, sest oleks keegi enne midagi kirjutanud või öelnud, oleks see jama olemata olnud...
laps räägib siiani, et miks see tädi tema peale küll karjus ja arstidest käib ta ringiga mööda...
ja vastuseks inimesele, kes leidis, et ma ülitundlik kanaema olen, siis jah kui muretsen oma lapse pärast ja ei taha et iga suvaline tema peale karjuks ja käituks nagu kaltsunukuga, siis jah ju ma siis olen kanaema.
Ja kusjuures ma ei nõudnud mitte kui midagi, kuna mulle oli eelnevalt öeldud, et saab valida kas tablett või küünal, siis ma ei näe midagi halba, kui ilusti küsida, miks ei saa tabletti. Mitte kui midagi ei nõudnud.
Samuti ei nõudnud vati vahetust. Lihtsalt see oli üli verine ja tilkus juba pluusile, mõtlesin küsida, sest ega nemad seal vahi mis ja kuidas. Neil olid juba teised tegemised ja järgmine laps ees. Ja kuna ma pole enne selliste asjadega kokku puutund, siis ma ei näe ka selles midagi halba, kui küsida lihtsalt. Aga õde oleks võind kasvõi vastata, et ei ole vaja vahetada ja lool lõpp. Muud ma ei tahtnudki, tahtsin lihtsalt kindluse mõttes küsida. Aga vastu nähvati väga ülbelt.
| vihane 29. märts 2008, kl 14.29 |
oi jah sellest arstide teemast ei tasu kohe rääkidagi.
ok see pole küll seotud hambaraviga aga kord olin lapsega haiglas, tal oli väga kõrge palavik ja ta oli ikka veel suht väike, mingu aastane äkki :)
ja oli vaja minna mingisse teise maja otsa uuringule...
kuna palatis oli soe, oli ka laps suht õhukeselt riides ja ega palavikuga võigi paksult last riietada.
nii ja tuli siis teise maja otsa minna, õde kargas järsku palatisse, et nii nüüd lahme, krahmas lapse ja hakkas minema.
ma siis et oot, panen talle midgai peale, sest ega koidoris oli külm ka ja eriti ühes koidoris, kust tuli läbi minna. Ta käratas mulle vastu, et ärgu ma siis üldse tulgu kui mul külm on.
No eks ole.
Ah nende arstide suhtumist võibki kiruma jääda.
Kiirabist ei tasu üldse rääkida. Tean päris palju juhuseid, kus neid on kutsutud ja on ikka tõsine häda ja nad lihtsalt keelduvad tulemast, et olukord ei ole veel piisavalt hull.
Mina ei tea kuhu me nii küll jõuame, ja ette ka midagi ei võeta juba!
ok see pole küll seotud hambaraviga aga kord olin lapsega haiglas, tal oli väga kõrge palavik ja ta oli ikka veel suht väike, mingu aastane äkki :)
ja oli vaja minna mingisse teise maja otsa uuringule...
kuna palatis oli soe, oli ka laps suht õhukeselt riides ja ega palavikuga võigi paksult last riietada.
nii ja tuli siis teise maja otsa minna, õde kargas järsku palatisse, et nii nüüd lahme, krahmas lapse ja hakkas minema.
ma siis et oot, panen talle midgai peale, sest ega koidoris oli külm ka ja eriti ühes koidoris, kust tuli läbi minna. Ta käratas mulle vastu, et ärgu ma siis üldse tulgu kui mul külm on.
No eks ole.
Ah nende arstide suhtumist võibki kiruma jääda.
Kiirabist ei tasu üldse rääkida. Tean päris palju juhuseid, kus neid on kutsutud ja on ikka tõsine häda ja nad lihtsalt keelduvad tulemast, et olukord ei ole veel piisavalt hull.
Mina ei tea kuhu me nii küll jõuame, ja ette ka midagi ei võeta juba!
| Mõtlik 29. märts 2008, kl 15.59 |
Kiirabist rääkides - mul oli tütar 7-kuune ja õhtul tõusis kõrge palavik, 43 kraadi, ma ei tea siiani, miks, mingit haigust ei olnud. Helistasin öösel siis kiirabisse, et tulge ja aidake, lapsel nii kõrge palavik. Sealt öeldi ükskõikselt, et pange külm lapp laubale ja alandage palavikku.
Ma olin öö läbi paanikas ja õnnetu, sest ikka jube on vaadata, kuidas su väike 7-kuune on näost punane, liikumatu ja hingeldav. Tookord läks õnneks - hommikuks oli palavik läinud. Aga kui järgmine kord jälle niimoodi nähvatakse...
Aga muidu seisab kiirabi pidevalt meil maja ees, sest igalt korruselt mõni mutt helistab sinna ja ütleb, et hakkab surema. Muidu vist kiirabi ei tulegi, peab enne surma helistama.
Ma olin öö läbi paanikas ja õnnetu, sest ikka jube on vaadata, kuidas su väike 7-kuune on näost punane, liikumatu ja hingeldav. Tookord läks õnneks - hommikuks oli palavik läinud. Aga kui järgmine kord jälle niimoodi nähvatakse...
Aga muidu seisab kiirabi pidevalt meil maja ees, sest igalt korruselt mõni mutt helistab sinna ja ütleb, et hakkab surema. Muidu vist kiirabi ei tulegi, peab enne surma helistama.
| ### 29. märts 2008, kl 17.02 |
jah ma ei tea inimest kes on meie riigi meditsiiniga rahul...
kurat muudkui nõuavad palgatõusu ja meil tõstetakse makse aga abi saada on võimatu.
no ma ei helistaks kiirabisse, ega läheks arsti juurde ju kui saaks ise hakkama...ju siis on ikka häda suur kui sinna pöörduda!!!
nõme on see värk kõik!!!
kurat muudkui nõuavad palgatõusu ja meil tõstetakse makse aga abi saada on võimatu.
no ma ei helistaks kiirabisse, ega läheks arsti juurde ju kui saaks ise hakkama...ju siis on ikka häda suur kui sinna pöörduda!!!
nõme on see värk kõik!!!
| Hing 29. märts 2008, kl 19.05 |
| sherlock 29. märts 2008, kl 19.24 |
| meruuu 14. november 2023, kl 14.31 |
Käisime just narkoosis hambaravil Stigmas ja lapsele paigaldati ilma vanemate loata hõbeplommid 4tk. Poleks elusees lubanud kui oleks teadnud, isa oli koguaeg olemas majas ja ei küsitud kordagi meie nõusolekut ega midagi. Ei oskanud kartagi sellist asja kuna arvasin ammu neid plomme ei paigaldata. Pandi kuna kestavad paremini ja eelmised valged plommid ei püsinud hästi, arusaadav aga enne võiks ikka uurida ja luba küsida. Nüüd tegeleme sellega kuidas neid eemaldada...
| sellele autistile 15. november 2023, kl 06.17 |
| 4takti 29. november 2023, kl 02.01 |
Lisa postitus