Kui aus olla, siis paarikuuse kestvusega hooajatööd välja arvatud, ei olegi ma oma elus püsivat lepingulist töökohta omanud. Nii, et juba see on suur plekk minu CVl. Ei oskaks kuskilt alustadagi. Sirvin iga nädal tööpakkumisi, aga mitte miski ei tundu jõukohane. "Nõudmised kandidaadile: julgus, hea suhtlemisoskus, enesekindlus" - krt mul pole niigi palju julgust, et mingisugune närune CV teele saata, kuidas ma klientidega toime peaksin tulema? Võtaks töötuna arvele - ei julge, mida nad minust ometi arvata võivad (keda huvitab, eks, aga näe, mind kahjuks); läheks karjäärinõustamisele - ei julge; võtaks oma kaks riidehilpu ja põrutaks kuskile välismaale - kuidas ma seal hakkama peaks saama, kui siingi midagi tehtud ei saa? Ma olen nii vihane enda peale, et nii saamatu olen.
Öelge, et töötukassa või KHK karjäärinõustamine ei ole tegelikult nii hirmus, et nad on igasuguseid näinud ja ei löö minusugune neid rivist välja? Kuskilt peab ju alustama, eks?

Blufi. Pea end võitjaks ja võitmatuks.
Aga kui kogemust pole, siis veelkord - blufi. Usu raudkindlalt, et just sul on õnne. Ole optimist. Ole töövestlusel avatud ja inimlik.
Saan vist alati kõik tööd, mida sihin. Jälle õnnestus täpselt siis, kui soovisin.
Ja muide, sa ISE nimetasid end praegu saamatuks. Ära tee seda enam iial. Kas sa ise tõesti võtaksid kellegi oma firmasse tööle kaastundest...? Ma küll mitte, võtaksin ikka selle, kes oleks mulle firma püstihoidmisel abiks.
Kui karjäärinõustamisele minek on sinu jaoks eneseületus, siis muidugi tee seda. Loodan, et seal on tööl optimistlik ja positiivne inimene, mitte kaashädaldaja... Aga eriti oluline on just see eneseületamise point asja juures.

Kõigepealt tee lahti mõni tööotsimisportaal. Sirvi kuulutusi selle mõttega, et mida sa varem oled teinud ja milliseid oskuseid sul veel on, mida saaksid antud töökohal kasutada (arvuti, keeleoskused) ja kandideeri.

Ja natuke peab olema julget pealehakkamist; tööpakkumistes on tihti osad mainitud nõudmised eeliseks, aga pole hullu, kui sul nendega kogemust ei ole, sest need on õpitavad.

Isegi, kui oled ebakindel, suudad kindlasti end telefonis, kui kandideerimise peale reageeritakse, kindlana näidata, et tagada pääs vestlusele.

Soovin Sulle edu! :)

Kuidas sa oled siis siiani elanud? Kust sa raha oled saanud? Tundub nagu õpitud abitus. Ega sinuga polegi midagi teha enne kui sa oma mugavustsoonist välja ei tule. Ei saa need julged ja hakkajadki nii kergesti tööd. Töötukassa on küll üpris jõhker koht, olen korraliku erialaga spetsialist, aga mindki osati seal korralikult maatasa peedistada. Ise karjäärinõustaja juurde minek on vist üpris kallis? Ausalt, ma ei tunne kedagi sinusugust, raske juhus.

Karjäärinõustajast on küll kõvasti abi:D

ma ei saa ju elada töötuna ja sissetulekuta, sääste pole. Nii hakkasingi väga pika uurimise peale ühe võrkturunduse firma koostööpartneriks.
Alandav oli olla tööta ja rahata. Ei saa ju vargile minna.

Siin on aetud ikka väga jama. Otsemüük, võrkturundus- nimetage kuidas tahes- see on väärt tegemist. Ma ei hakka siin kellegagi vestlust arendama, aga soovitan mitte istuda kodus ja sattuda masendusse, soovitan teha seda tööd mida leida on.
Ja leida endale inimene kes õpetaks õigesti.
Ei saa ju elada eimillestki, hakake pihta.
Leib on mul laual ja või ka peal.

Vana oled ja mida üldse teha julged?

23 olen ja foorumis kurta julgen näiteks. Raha saan väikestest kodus arvutiga tehtavatest töödest, suurem enamus tuleb siiski vanematelt (võiks mõelda, et olen neil palgaline autojuht, koristaja, majahoidja ja mis kõik veel, aga tegelikult peetakse mind lihtsalt üleval), lisaks käin ühel vanainimesel abiks ja saan sealt ka veidi. Ma saan täiesti aru, et ma olen ise loll ja teised ei saa mind aidata, aga ma tunnen, et ma olen ennast lihtsalt nii auku kaevanud, et ma ei oska isegi mitte kuskilt alustada selle olukorra lahendamist. Nii, kui mõtlen, et no saadaks mõne CV, tuleb kohe "eieiei, sa ei oska mitte midagi" mõte pähe ja nii ta jääb. Ma ei oska seda lõpetada ka kuidagi, teistest iseennast saboteerivatest mõtetest olen pisitasa jagu saama hakanud, aga see kuramuse elama hakkamine läheb väga visalt. Kõige lollim on see, et ma tegelikult arvan, et kui mulle võimalus antaks, ma saaks enam-vähem hakkama. Jah, ma ei oska, aga ma usun, et oleksin võimeline õppima (lihttöid), aga ma ei julge endale seda võimalust küsida ja mitte keegi ei tule ju pakkuma, see on ilmselge. Õpitud abitus muidugi, aga kuidas nüüd ennast mitteabituks õppida?

Mu jutust jääb vist mulje, et ma kaastunnet või midagi otsin, absoluutselt mitte. Kõige rohkem sooviks ma veidi julgustust, et töötukassa või karjäärinõustamine (KHK juures peaks vist tasuta olema) on asjad, mida võiks proovida, et kuidagi järje peale saada. Töötukassa juures on ju koolituste võimalused ja äkki oleks sellest abi? Nad võivad tigetseda ja turtsuda, kui tahavad, see mind väga ei morjenda, aga häbi on küll, et sellises seisus olen.

Ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks sul peaks olema häbi töötukassasse minna. Katsu mõtelda siis nii, et nende töö on sind nõustada ja aidata. Nemad on kohustatud koos sinuga edasi liikuma. Nende asi ei ole kritiseerida, urgitseda põhjustes jne. Soovitaksin sulle, et kui lähed sinna, siis elimineeri ära kõik küsimused- Kuidas küll siis nii juhtus (kõik mis on minevikuga seotud). Vasta lihtsalt, et olukord on selline ja ma ei näe põhjust teha analüüsi ja selgitusi jagada. Katsume probeemiga edasi liikuda. Räägime tulevikust.
23 on siiski väga noor ja mina oma elukogemusega mõistan, et selles vanuses ei pea kõigil juba tööturul kogemusi olema. Kindlasti mõistavad nemadki. Julgust ja pealehakkamist!

Kuidas sa siia julgesid kirjutada,kui nii äpuks ennast pead?

Tegelikult oled sa ikka täitsa tubli, igatahes oled jumala õigel teel - ikka iseendast tuleb alustada. Ja sa ju tõesti nii noor, mis kuramuse kogemusi sul nii väga peaks seal CV-s ette näidata olema :)
Võta korraks rivitult ja vabalt! :)
Kui sa näost-näkku suhelda ei julge, siis kandideeri mõnda kõnekeskusse, kus saad suhelda telefoni teel või meilitsi. Olen ise kunagi töötanud infotelefonis, töö on väga intensiivne, aga enamasti väga arendav ja CV-s väga hea kogemus. Keeleoskust läheb muidugi vaja. Ja seal töötab inimesi seinast-seina, intelligentsel on lihtsam.
Üks suur pluss, mis sul näiteks on, on see, et kirjutad kirjavigadeta (uskumatu ehk, aga see on tänapäeval üldse mitte enesestmõistetav oskus, ja vajalik oskus!). See, et sa kodus arvutiga tööd teed, jälle SUPER - see näitab ju sinu ettevõtlikkust. Ära alahinda selliseid olulisi asju ega arvesta kõike teenitavate summade väiksuse järgi - raha on suhteline suurus, vaid tõsta esile, mis sul olemas on.
Ja kõige esimese asjana püüa mõelda, mida sa ISE TEHA TAHAKSID. Siis tuleb ka inspiratsioon ja usu mind, siis hakkad nägema juba ka lahtiseid uksi :)

Sinu vanuselt olin täpselt samasugune:meeletu argus,töötus,vanemate kulul.
Ega ma kuskilt abi ei saanudki,töötukassa rahakest tilkus nii kaua kui ette nähtud,vahel õnnestus kah mõni lühike ots saada(tollal oli nt.Varumehe kaudu võimalik puhkajaid või haigeid asendada,ega muidu poleks ajutisigi töid saanud),mõni aeg hiljem jäin vanavanaema hooldajaks,nii et vähemalt kindel taskuraha hakkas tiksuma ja tollal ei tundunudki 400 krooni väga väike summa,hiljem tuli juurde kui mutike põduramaks jäi.
Okei-isiklikult töötukassast abi ei saanud ja iga seal käik oli nagu hukkamiskambrisse minek(no tunne selline),ise nuuskisin välja mingi töötute nõustamise teraapia(tasuta)-käisin siis seal,ebakindlusest ja hirmudest lahti ei saanud aga vist natukegi aitas mõtlemist muuta.
Kuidas praeguse töö leidsin?Noh oli lihtsalt firma kes võttis iga vähegi sobivama inimese vastu,õpetas välja ja ise olin kah juba nii meeleheitel,et hirm tööotsimise ees jäi mingiks momendiks väiksemaks hirmu ees igavesti töötuks jääda.
Olen seal tööl siiamaani.

töötukassasse võiksid ikkagi minna, tõmba klapid tümpsuga pähe ja tassi oma kere kohale, ametnikule ütle kohe, et mul on sotsiaalfoobia tõttu raske suhelda, kui vaja kirjuta vastav lipik taskusse valmis ja anna see ametnikule.
Küsimused kirjuta kodus endale paberile valmis, et midagi olulist küsimata ei jääks, ära häbene välismälu kastuada, seda enam, et tegelikult on sul mäluga kõik korras, lihtsalt ebakindlus ja äraevus segavad.
http://kirka.hydra.ee/juhutood Uuri pakutavate tööde kohta, suhtled inimestega ja saad ehk ka enesekindlust juurde. Sama on foorumite ja jutukatega, harjuta suhtlemist võõrastega.
Tegelikult võiksid kaaluda ka psühhiaatri juurest läbi astumist niipea kui õnnestub selline võimalus leida.

Psühhiaatri juures käin ja see on palju aidanud, te oleks pidanud mind aasta tagasi kuulma ja nägema! Ehk õnnestub nüüd suve algusepoole psühholoogile ka lõpuks saada, kus ma vist juba pool aastat järjekorras istun, teraapiast oleks kindlasti ka palju abi.
Töötukassast ma rahalist toetust ei tahagi (ja vist ei saakski), tervisekindlustus kuluks küll ära, aga peamiselt loodaks sealt saada natukene juhendamist tööotsingutel ja mis kõige rohkem huvi pakub on töötukassa koolitused.
Väga lohutav on lugeda, et ma teiste silmis võib-olla kõige hullem ei olegi. Oma sõbrad-tuttavad on kõik väga aktiivsed ja kohati juba üsna edukad, neid vaadates ja end nendega võrreldes tuleb küll meeleheide peale, aga mõne algus ongi vast lihtsalt raskem.
Mis puudutab julgust siin kirjutada, siis ega ma kodus laua all siis oma hirmu pärast kogu aeg istu. Vahel satun õuegi ja ma ei liigitaks end päris sotsiaalfoobikuks, lihtsalt äärmiselt häbelik ja ebakindel ning kompleksides, kuid on olukordi, kus väga edukalt hakkama saan, paraku omale normaalse elu korraldamine ei ole (veel) üks nendest olukordadest, aga ehk on lootust.
Igastahes sain ma teie postitustest palju julgust juurde ja kui linna satun võtan kindlasti end kokku ja käin töötukassas ära. Kaotada pole eriti ju midagi. Raporteerin, kui tegu tehtud :)

Ära võrdle ennast teistega.

Mis haridus muidu? Tavaline ksk või midagi erialast ka?

kiida ennast!

kindlasti soovitan minna töötukassasse. praegu on võimalik saada tööalase motivatsioonikoolitust, küsi seda algatuseks. kui sul on vanainimese hooldamise kogemus vbl hooldaja koolitus aitaks ajutiselt hooldaja tööle, sealt juba saad klienditeenindaja oskusi ka juurde, julgust suhelda, vanakesed ei mõista hukka, neil elukogemus ;)
kui Tallinnas oled, mine suvel randa jäätist müüma, saad jällegi suhelda ja arendada klienditeenindaja oskusi :)
Töötukassas on ka karjääriinfotoad, mis on avatud külastamiseks kõigile inimestele, mitte ainult töötutele, alusta sealt, saad esmast infot, vbl ei peagi töötuna registreerima. või lihtsalt astu sellega esimese sammu.
Soovitan veel lugeda raamatuid NLP meetodist, see muutis minu elu :) Soovin sulle edu, ole tubli, sa saad kindlasti hakkama :)

Millises Eestimaa otsas elad?

Eriharidust ei ole ja elan Tartu kandis.

Olen sama vana kui teema autor ja täpselt samas seisus. Hästi ebakindel, terve rea kompleksidega. Tegelikult olen isegi hullem, sest minu ainus sissetulek on töötukassa toetus. Olen mingeid väikseid, lühiajalisi tööotsi (nt asendus) teinud ja arvan, et saan täitsa hakkama küll - olen korralik, kiire õppimisvõimega ja kohusetundlik.

Mis puutub töötukassasse, siis paaril korral lahkusin sealt väga positiivse ja inspireerituna, julge ja enesekindlana, samas enamus kordadel on sinna minek olnud nagu ülekuulamisele või siis lihtsalt tüütu olnud. Ma ei teagi, kas see mind aidanud on. Karjäärinõustaja juures käisin ka korduvalt. Mulle ta ütles ka, et peaksin psühholoogi juurde minema. Seda siis pärast isiksuseomaduste testi vaatamist (olen neurootiline ja erakordselt madala enesehinnanguga).

Ausalt öeldes on mul sellest olukorrast juba niivõrd kõrini, et viimased kuud olen hakanud sellest kohutavalt madalast enesehinnangust ja ebakindlusest üle saama. Tahaks lihtsalt juba üks kord ometi tööle minna. Kui aga vaatan kuulutusi, siis tuleb lihtsalt masendus peale. Seal ei ole midagi minu jaoks ja kõik, kuhu kandideerinud olen, on ka ainult CV saatmiseks jäänud - vastust pole tulnud. Tahaks sellist üksinda töötamise võimalust, sest sellised ametid, kus peab palju suhtlema, organiseerima ja vastutama, hirmutavad mind täiesti ära. Kas või nt sekretäri amet, ma pole nii ettevõtlik. Üldjuhul on kõik tööotsad, kuhu vähegi lootust saada oleks, niivõrd väikeste palkadega, et rusuv tunne tuleb peale. Olen terve elu elanud kehvalt ja vaeselt ning masendab väljavaade palgast, millest on võimalik maksta vaid toit ja üür...

Teemaalgatajale soovitan tegelikult kõige paremat varianti leida endale meeldiv töö - mõtle, mis tööd ja kus teha tahaksid ning võta vastavate firmadega ühendust. Paraku ise olen vaid mõne sellise ala peale tulnud, kuid pole veel motivatsioonikirja koostanud (lähipäevil kavas).

Kui keegi oskab soovitada põnevaid valdkondi ja firmasid, kus saaks noor ja õppimisvõimeline inimene alustada, oleksin väga tänulik:)

Masetsemisest on mul ka juba täitsa kõriauguni, kuid mugavusstoonist väljumine on jube raske, kui selle kütkesse juba kord langenud oled...

Kallis pikaaegsed töötud! Must masendus on see mis teile kallale kipub ja soovitan psühholoogi juurde mina kindlasti. Selles on väga palju abi enesekindluse tõstmisel, mis töö otsimisel väga oluline. Olen ise olnud samas olukorras: koolist tulin ära, elu oli masendav, midagi teha ei osanud, tööd ei olnud ja niimoodi ma masendusin kodus. Asi hakkas lõpuks arenema kui käisin psühholoogi juures ja sain sealt abi oma masendusest üle saamiseks.

Töödest mis te otsite. Te piirate ennast väga kitsastele aladele. Miks? Inimesed on väga erinevad ja erinevatele inimestele sobivad erinevad tööd. Kui te ei ole julge ja suur suhtleja, siis ärge otsige ka sellist tööd! On palju töid olemas, kus suhtlemist ja julgust ei ole eriti vaja. No tööle võiks ikka julgeda tulla:). Tootmine on see, mis teile sobib! Parim tootmistööline ongi selline, kes teeb rahulikult tööd ja ei sädista töö ajal nagu varblane. Neid ameteid on veel palju tegelikult, kus teilt ei oodata suhtlemist, otsige nad lihtsalt üles enda jaoks. Kasvõi labori tööline, kõige stressivabam amet maailmas muide:). Möllad oma purkide ja katseklaasidega ja kogu ülejäänud maailm võiks olemata olla :). Alustage lihtsalt. Küll edasi juba läheb kui esialgu ree pääle saada.

Võtke esialgu lihtsalt: isegi sitt töö on parem kui kodus masenduda. Võtkegi seda kui üleminekut ja ajutist. Panin minagi kunagi miinus 20 kraadiga valimisplakateid üles Tallinnas. Mõtlesin hambad ristis, et kui selle üle elan siis saan kõigega hakkama. Sealt edasi on olnud aeglaselt ent järjekindlalt ülesmäge.

Lisaks: Töö otsimine. CV saatmisest on kasu ainult siis kui te olete spetsialist keda otsitakse taga. Juhul kui te olete lihttööline, siis peate teie tööd taga otsima! Helistage sinna firmasse personalijuhile ja küsige selle töö kohta täpsustavaid küsimusi. Olge viisakas ja tutvustage ennast jne. Sellega te loote endast kolmemõõtmelise pildi ja teisse ei suhtuta enam kui CVsse paberil. Personalijuhid veedavad CVga tutvudes umbes 6 sekundit ja ongi kõik. Kui nad seal taga inimest ei näe siis nad oma väärtuslikku aega sellele rohkem ei kuluta. Punkt.

Leiad töökuulutuse mis sulle sobida võiks? Helista kontaktisikule, uuri selle töö kohta ja veendu kas see sulle sobib ikka. Kui jah, siis saada oma CV ja oledki loonud juba inimliku kontakti. Paari päeva pärast võid uuesti helistada ja uurida, kas nad on sinu CV jõudnud juba läbi vaadata ja kas neil on huvi sinu vastu. Pealetükkiv ei tohi olla aga tossike ka ei tohi olla. Kaotada ei ole ju teil midagi.

Mina otsisin tööd keset kõige suuremat kriisi ja sain selle ainult tänu sellele, et ma niimoodi käitusin. See oli mingi tehasetöö aga hoidis leiva laual kuni ma leidsin erialase töö.

Edu!

Võib-olla pole just parim soovitus, kuna endal pole kontakti olnud, aga ehk minna mingiks ajaks vabatahtlikuks välismaale?

https://www.google.com/maps/@58.9043374,24.4265859,3a,75y,320.96h,83.95t/data=!3m7!
1e1!3m5!1s4Pm1v3sym7-7bJLOB7voSg!2e0!6shttps:%2F%2Fstreetviewpixels-pa.googleapis.com%2Fv1%2Fthumbnail%3Fpanoid%3D4Pm1v3sym7-7bJLOB7voSg%26cb_client%3Dmaps_sv.tactile.gps%26w%3D203%26h%3D100%26yaw%
3D230.56332%26pitch%3D0%26thumbfov%3D100!7i16384!8i8192?entry=ttu

Ole vapper asu aga asja kallale ja palganumber sind ärgu mitte heidutagu