On suuremaid ja väiksemaid söödikuid. Iseenesest ju kiiduväärne, kui keegi valimatult endale igasugust kraami näost sisse ei aja, vaid on valiv või omab maitseeelistusi.
Maitsed on seotud harjumuse, ehk siis harjutamisega. Sai kunagi kaugel elavale sugulasele meie mõistes parimaid eesti komme kingitud ja no ei meeldinud need talle, liiga võõra maitsega olid.
Harjutamisega saab ka liiale minna, liialt palju miskit tarbides tekib ühel hetkel küllastus. Mul juhtus nii kookosega, sestap Raffaello enam ei meeldi.
Kitsastes oludes või vanemate teadlikul valikul teatud söögikraamist hoidumise tingimustes üleskasvanud inimesed on üldjuhul kõigesööjad. Nii on see seni, kuni endale vaba voli andes küllastumiseni jõutakse ning taibatakse, et see niiöelda keelatud või kättesaamatu kraam ei mekigi nii hüvalt, kui kunagi näis.
Muidugi ei saa välistada ka snobismi või peen olla tahtmist, ehk siis tunda end ka valge inimesena. Sel juhul on teistele endast teatud mulje jätmine olulisem kui tegelikud soovid/eelistused.
On meil üks sugulane, kes turult uhkeid ja odavaid kommikarpe kinkimiseks ostab. Sisu ja vorm on olnud karjuvas vastuolus ja nii on tekkinud eelarvamus kõigi ta kingitavate maiustuste suhtes. Vahel aga pole karbisisul vigagi.
Võib aga ka nii olla, et maiustustest üldiselt tahetakse hoiduda (kaalu hoidmise või tervislikkuse pärast), kuid on teatud maiused (nt Geisha ja Raffaello), millest hoiduda ei suudeta.