Huvitav, kas need, kes siin halvustavad teemaalgatajat ka kiruvad samas meie ühiskonna sallimatust ning külmust teiste suhtes mõne teise teema all või kommentaaruimis.
Üsna tüüpiline suhtumine/vingumine, seega ei imestaks üldse. Ka silmakirjalikus on tavaline nähtus. Aga see selleks. Ilmselt päris igaühe kohta see siiski ei kehtiks.

Kui pole teise rada käinud, ega saa ka teda kõiges hukka mõista. Muidugi on ka neid, kes satuvad mõningate väliste tegurite tõttu ka kuritegelikule teele, mida ei saa mingil juhul tolereerida ega heaks kiita (mõistmine ei võrdu heakskiitmisega), kuid selle konkreetse neiu puhul on eelkõige "kannataja" tema ise (ka ta vanemad, kes loodetavasti pigem tunnevad lihtsalt muret). Töö jms kohta kirjutasin juba oma esimeses vastuses. ;)

Praegusajal on hea elada, kõik on kenasti diagnoositud ja igaüks võib oma rappa läinud teod ja isegi terve elu ajada mingi puude või diagnoosi alla.

Kui mina kunagi koolis käisin, olin samamoodi vaikne laps, polnud mul sõpru ega midagi. Õppisin hästi ja kuna olid paralleelklassid, siis mul oli oma klassis igav, õppisin ka endast kaks aastat vanemate programmi, omaenda huvist, sest paralleelklassis olid kaks aastat vanemad lapsed.

Kehaliselt polnud ma mingi tublike ja sain alalõpmata kehka õpsilt mõnitada, et nii viletsad tulemused mul kõiges. Püüdsin palju püüdsin, aga midagi head selle kehalisega mul välja ei tulnud. Vahel sain lausa 2 tunnistusele, sest ei jaksanud normatiive täita. Olin hirmus õnnetu ja sulgusin aina enam endasse, tundsin, et olengi alaväärne äpu...

Ja praegu, kui loen seda teemat, mõtlen, et olin vist ka ja ilmselt olen siiani, kas asperger või lausa autist, ainult diagnoosita.
Kuigi mul pole teistesse inimestesse iial hoolimatut ja sallimatut tunnet olnud, aga jah, vali müra ja helid ajavad mind lausa pööraseks, seltskonnad väsitavad, tööl kindla režiimiga ma käia ei suuda, aina jään hiljaks, aina tahaks oma vaba graafikut, sest nii ajuvaba tundub passida terve päev seal paigal, kui suudan kogu oma töö hoopis kiiremini valmis saada... jne.
Mul on küll palju hobisid, mis algul väga huvitavad, aga veidi aja pärast tunduvad mõttetud lausa.

Aga jah, ega kerge pole sulanduda siia maailma, kui oled erinev, ei allu tavapärastele nõuetele ja samas tundub nii mõttetu selline elu, kus ärkad hommikul, kiirustad tööle, passid seal terve päeva, tuled koju, sööd, koristad, vahid telekat või arvutit, lähed magama. Täiesti mõttetu, arvan ma täna ja aina tihemini viimasel ajal. Kas selleks oli üldse mõtet sündidagi, nagu hall hiireke siia maailma sibama, et ühel hetkel lihtsalt surra... Pole ju mõttekas?

Ega kõik need haigused olid vanasti ka olemas siis lihtsalt ei osatud neile nime anda.

niisama 16. aprill 2013, kl 22.14 - sa kirjutad enam-vähem sellest, mida enamus inimesi mõtlevad ja tunnevad, aga välja kunagi ei näita, pole ju sobilik. Selline elu, mõtlemine ja suhtumine pole sugugi eriline, täitsa tavaline värk, aga lihtsalt trendikas on end teistsugusena näidata.

sotsiopaat sobiks ka mu meelest, kui juba nii valu on diagnoosi saada...

ja keegi ziidy siin kirjutas, et "kahjuks on ta aspergeri sugulane". Talle tunnen küll kaasa, küll see on ometi raske olla kellegi sugulane...
Ärgu ta jumala pärast mõelgu, mis tähendab olla aspergeri ema-isa. Mis tähendab ise olla asperger.

Teemaalgataja asperger ei ole.

to: õli tulle.
Millest selline sarkasm minu vastu?
Me kõik oleme kellegi sugulased ja sugulasi ei saa valida.
Ma ei peagi mõtlema, mis tähendab olla asberger või tema vanemad, sest ma olen seda kõike näinud alates poisi sünnist. Ta on mu õepoeg.
Tema vanaema oli minu ema. Ta oma ema ei saanud poisiga hakkama ja saatis vana ema juurde elama.
Matustel oli nägu nagu mask, ei ühtegi tunnet.
See polnudki ammu, eelmise aasta detsembris.
Minuga ära ülbitse, KEEGI "õli tulle".

ziidi esimesi postitusi lugedes käis nagu väike elektrilöök läbi kuna mulle tundus et vbl mõned asjad võisid natuke mind iseloomustada. aga vbl ka mitte. loodan et mitte.
ükskord üks auto keeras kurvis katuse peale (ei sõitnud teelt välja, jäi teeserva, seal polnud kraavi) olin ainus seal. kurvi taga oli ka mingi talu kuid sealt ei paistnud mingit liikumist. ma lihtsalt seisin ja mõtlesin et mida ma peaksin tegema, telefoni ka ei olnud kaasas. mäletan et mõtlesin et mida ma ikka seal teeksin ja mõtlesin et niikuinii tuleb keegi varsti sealt majast ja läheb sinna. siis ta andis signaali 2 korda. ma ei mäleta täpselt enam mida ma sele hetkel mõtlesin, vist mõtlesin et ah niikuinii tuleb keegi teine selle tuututamise peale sealt majast ja ma läksin edasi ja ei teinud mittemidagi. ma isegi ei mõelnud et kes võivad selles autos olla. ma lihtsalt ei julge. ma ei julge sekkuda, ei julge vastu öelda, ei julge kellegilt abi paluda, teen kõik asjad ise ära. kardan vahetevahel ühistransporti siseneda kui seal on palju inimesi sees, selverist väljudes ei mäleta kuhu auto pargiti, mõnikord unustan ära milline auto kellegil on ja närveerin kui keegi mind kuskil parklas autoga ootab ja kardan et ma võin autost lihsalt mööda minna ja pärast on teistel nalja kui palju. minu üle hakatakse tänaval või bussis või posabas lihtsalt naerma. mõnikord ma ei mäleta inimeste nägusid ja ammugi nende nimesid ja kui keegi kuskil poes tuleb juttu tegema siis on piinlik ja mõtlen et huvitav kes see on. poe turvamehed kipuvad mind tihtilugu kontrollima kuigi ma ei varasta midagi (ei julge lihtsalt). ainult kodus lukustatud ukse taga ja kardinad ees pimedas kõrvaklapid peas videomängu mängides tunnen end tõeliselt hästi, eriti siis kui on mingi hästi õudne mäng ja ma olen sellesse täielikult süvenenud.
ma käin tööl kuid ei suhtle seal kellegiga. mind ei huvita nende teemad autodest, naistest ja sellest kes millise vägiteoga nädalavahetusel purjuspeaga on hakkama saanud. olen parem omaette ja tavaliselt mind õnneks ei torgitagi eriti. lõunapausi ajal tööl ma ei julge teistega koos süüa ja söön ühes nurgakeses kus kedagi peale sattuda ei või. töölt selverisse sealt valmistoitu ja kohe koju videomängu mängima, arvutimängud mulle ei meeldi (jah ma tean mida te praegu mõtlete, mind eriti ei huvitagi, ma tean jah et olen, ja mis siis)

ja tahan öelda seda et ma tean väga hästi milline olen ja ma ei vaja kellegi abi (keegi pole sulle seda tehtnudki siin pakkuda!) jah aitäh. mul pole mõttes kellegile haiget teha, ma pole psühhopaat. ainult kardan siis kui teised inimesed on juures ja vaatavad ja kui kuhugile ära minna ei saa siis lähen näost punaseks ja hakkan hullult higistama. vihkan suve ja päikest võiks olla alati hämar talv (jajaa ma tean isegi- eks koli siis põhjanabale elama). ei koli kuhugi.
olen mõelnud et kui ma satun eluohtlikku olukorda näiteks jään kuhugile kinni vms siis ma olen mõelnud et ma vist ei julgeks appi hüüda. (küll sa julged ja karjud enda hääle kähedaks kui juba niikaugel oled, ära pabista) jah vbl tõesti aga ma olen lihtsalt mõelnud et ilmselt ma ei julge ja see mõte nagu hirmutab veidi.

ükskord öeldi minu kohta: siin aitab ainult giljotiin.
see kõik on mind nii imelikuks teinud aga õnneks oskan ma seda kõike üsna hästi varjata:)

ma tean küll mis jama ma siia praegu kirjutasin aga vahet pole ma ei vaata siia niikuinii enam kunagi.

Paljud inimesed ei mõista, et Aspergeri sündroomiga isikud erinevad üksteisest sama palju, nagu suvalised inimesed tänaval. Mõnel on spetsiaalsed huvid, teine ei oska suhelda, kolmas ei viitsi, neljandale meeldib just inimesi järgida ja elab emotsioone nt kirjanduse ja filmide kaudu välja jne. Neid ühendab vaid see, et nad ei taju teatud sotsiaalseid, varjatud vihjeid, kombeid, ütlemiste tähendust või ei taha neis osaleda, sest ei pea seda vajalikuks. Olenevalt raskuse astmest võib mõni tõesti mitte aru saada surma lõplikkusest, kuid see on juba raskem haigus. Nn erihuvid ei pea alati olema arvutid ja numbrid, vaid ka lugemine, asjade korras hoidmine, teatud viisil mõtlemine või üldse keskendumine millelegi muule, kui suhetele. kui viimasest aeg üle jääb, siis teedki seda, mida need suhtele ja seksuaalsusele keskendujad nimetavad erihuvideks.
Teiseks, tööl isegi väga edukas olemiseks või ettevõtjaks hakkamiseks pole see, et suhelda meeldib, kõige olulisem. Tegelikult on vajalik vaid oluline suhtlus, tagarääkijad ning niisama laterdajad ei saavuta eriti midagi. On teatud töid, kus on suhtlemine väga vajalik, nagu telefonimüük ja teenindus, kuid isegi need on tänapäeval asendatud interneti või iseteeninduspunktidega ning firmaomanik või juht peab 10 korda rohkem mõtlema, kui midagi välja ütleb. Isegi müügitöös on introvertsed, klienti kuulavad inimesed edukamad, kui äärmised ekstraverdid.
Samas ei tähenda introvertsus ehk suhtlemise mittemeeldimine häbelikkust, mis on eraldi asjad. Sisemine ekstravert, kes tahaks suhelda, aga ei julge, on palju halvemas situatsioonis, kui inimene, keda verbaalne suhtlus ei huvitagi. Viimasel ongi aega teistsuguste suhtlusliikide (nt foto, video, kirjutamine) või hobidega tegeleda.
CV-sse ei saa ka kirjutada sõpradega läbustamisi ja valdav osa suhtlejaid ei teegi midagi sellist, mida sinna kirjutada. Sa võiks otsida pigem mõttekaid kooliväliseid tegevusi, olla vabatahtlik, õppida midagi iseseisvalt, minna huviringi, mitte otsida rääkimist rääkimise enda pärast.

Mina ei loe küll teemaalgatajast halba iseloomu välja. Sõbrannade olemasolu oleneb peale suhtlemise meeldimise ka sellest, milliste inimeste ja jututeemadega kokku puutud. Kui räägitakse ainult poistest, kleitidest ning natuke ka koolist, aga mingeid huvialasid pole, siis miks peaks nendega suhtlema? Miks peab üldse suhtlema, kui pole otsest vajadust, selleks, et oleks linnuke täidetud? Paljud leiavadki enda esimesed õiged sõbrad alles täiskasvanuna, mingite hobide või tegevuste kaudu.
22aastane ja ülikoolis käiv inimene on väga tihti vanemate kulul elav, siin pole isegi depressiooni või autismiga pistmist. Kuid ka viimaste puhul oleks see vaimne haigus, mida tuleb ravida, mitte valehäbi ja ravimite vastaste ebateadlaste või posijate taha peitudes.
Need "tõbrikud" on just suhtlemise pealesurujad olukorras, kus see vähe suhtlevale inimesele endale probleeme ei valmista. Antud juhul teemaalgataja ema. Eriti nõme on hakata halvustama inimest, kellel pole sõpru, mida selline "kriitika" aitab? Et talle tekivad automaatselt sõbrad, kui keegi "imelikuks" sõimab? Minu meelest pole vaja tuttavaid lihtsalt tutvuse ja formaalse suhtluse pärast, selline tühi suhtlus ja püüd olla ekstravertne ei tee ka psühholoogide hinnangul kedagi õnnelikuks. Sõprus pole võimalikult palju mõttetu jutu rääkimine, vaid võib toimuda ka ühiste tegevuste kaudu, nt trenn, huviring, iseseisev hobi, koos söögi valmistamine, looduse pildistamine, reisimine, laulmine vms.

mnjahile Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mis ang valesti ütles? Minu arust väga õigesti vas
> tas teemaalgatajale. Sest teemaalgataja ei tunne o
> ma tõbriklikkuse pärast mitte muret, vaid lihtsalt
> otsib vabandust (diagnoosi), mille taha peituda,
> et samasugune edasi olla.

Tegelikult ma ei oskaks teemaalgatajale diagnoosi panna, arvan, et on lihtsalt introvert, kes on üles kasvanud seltskonnas, kus hinnatakse tühja loba. Kuigi osade tüdrukute puhul on kerge autism natuke erinev ja väljendub sageli unistamises, teistele mitte reageerimises, mitte (ainult) nohiklikes huvides.

Kõik aspergerid ei ole hullud geeniused, osad on ka normist madalama intellektiga.
Süüdistada aspergerit selles, et ta ei osutanud inimesele abi, on üsna jabur. Süüdi on ikka need inimesed, kes ei osanud apergeriga hakkama saada ja ei otsinud selleks hakkamasaamiseks abi. Eestis on autismiühingud ja googel on ka kõigile avatud.

Psühhiaatri poole võiks kindlasti pöörduda, saad spetsialisti hinnangu. Lähedased võivad igasugu jama ajada ja raamatust lugeda mida iganes ja seda sulle kaela määrida. Oma elu pead ikkagi ise elama.
Mulle ka ei meeldi koguaeg teiste inimestega koos olla, tegutsen meelsasti üksi. Sõbrannad on aga kohtun nendega umbes kord kvartalis, mis minu jaoks on täiesti piisav. Mõtlesin, et olen mingi imelik aga psühhiaater rahustas mind maha. Inimesed ongi erinevad, tuleb ainult oma erivajadustega arvestada, et oleks mugavam. Näiteks peaksid valima ameti, kus ei pea suhtlema vms. Ja kui teenid oma raha, hangid oma kodu ja oma teleka ja vaatad sealt, mida tahad on lõpuks ükskõik, mida vanemad su maitsest arvavad. Ja pole mõtet karta, et tööl püsimiseks peab hullult kõigiga sõbrustama. Mina ei sõbrusta, teen lihtsalt oma töö ära ja kuna tulemused on paremad kui mõnel seltskonnalõvil, siis olen nii mõnegi koondamise rahulikult üleelanud.

kuule su jutt lonkab kahte jalga korraga, paralleel klassis 2 aastat vanemad lapsed,mis moodi?
Paralleel klass tähendab teist sama ealiste klassikomplekti. paralleel klasse tehakse kuna normid ei luba üle 24 lapse (vist) ühele õpetajale.

kust pärineb mõte end värdjaks nimetada, enese halvustamine on üks viis nõuda tähelepanu. Ja kui nüüd mõelda,et oma jutu järgi väldid seltsielu, millest inimesed saavadki just oma tähelepanuvajaduse rahuldatud -normaalsel, mitte pealesurutud viisil- siis kas näed siin oma tegevuses konflikti. Sul on tõsised probleemid ja vajad ka spetsialisti abi aga ära ise endale diagnoosi pane. meile võib siin sõltuvalt OMA elukogemusest tunduda, et sul on see või teine häda aga mis sa selle teadmisega peale hakkad. Minu jaoks on kõige kõnekam emotsioonide puudumine ja maailma värvide ehk elurõõmu ja võimetus teiste tunnete ja soovidega arvestada. kui on tegu meeleoluhäirega ,siis ravimid on olemas. Siin ise ja tahtega ei muutu miski,sest ajukeemia on raskelt häiritud. ei tooda vajalikke hormoone. Veel kord otsi abi arstidelt.
arst.ee on lk kus saad kirjalikult spetsialistiga asja arutada ja soovitusi ehk ka heade tohrite kohta.

mis mõttes on teemaalgatajal probleem, kui teda ennast suhtlemise puudus ei häiri?

probleemsete isikutega on see lugu et nad ise ju seda ei taju, justkui probleemi polekski küll aga põhjustavad peavalu teistele oma käitumisega.
Nagu nudist, teda ei häiri tema enda ja teiste alstus, küll aga häirib tema teisi inimesi.
Tegu on ühiskonna ootuste ja normidega käitumises.
Kui teema algatajal oleks jumala suva, siis ta siin sõna ei võtaks, aga tal siiski väline sundus sobituda, aga isiklik vajadus puudub.

Mind hämmastab, kui paljud on nõus vanemaid hukka mõistma ja ütlema, mis nende käitumises valesti on ja kui vähesed saavad aru, et vanemad, nagu valdav enamus meist, ei ole psühholoogilise haridusega ning neil on mure. Mitte teemaalgataja sõbrannadepuuduses ei seisne vanemate mure, vaid tema üldises eluga mittehakkamasaamises. Kahtlemata on nad end valesti väljendanud, aga kui nad teistmoodi ei oska? Teemaalgatajast PEAB aru saama, tema vanematest mitte? Ja kui minnagi emale-isale ütlema, kuidas nad peaks sõnu valima - kas see aitaks kuidagigi kaasa probleemile, et teemaalgataja leiab, et vanemad teda millegi erilisega ei toetagi ja tööl ta niikuinii hakkama ei saakski ja peavari, riided ja söök pole midagi erilist? ON KÜLL. Me keegi, sündroomiga või ilma, ei käiks eriti tööl, kui need asjad midagi erilist ei oleks.
Allakirjutanu: ang, diagnoositud sündroomiga

19.aprill 00:52 "tõesti või"

Loe uuesti ja ma usun, et märkad, et lonkad sina, mitte teiste jutt.
Või uuri varasemaid aegu ja koole ja klasse ja põhiline, tunnista, et enne sind ka elasid inimesed, olid lapsed, kes koolis käisid ja seda ka, et igas koolis polnud isegi niipalju lapsi, et see 24-ne klassikomplekt täis saada, siis liidetigi kaks erivanuste lastega klassi ja tol ajal neid nimetati ka paralleelklassideks omavahel. Õigem oleks ehk olnud liitklassid, aga räägiti paralleelidest, kus muid paralleele polnud.
Niiet õpetaja andis tundi nt esimesele ja kolmandale klassile vaheldumisi ja teisele ja neljandale klassile vaheldumisi ühes ja samas tunnis ja nii võiski esimese klassi jumbu õppida ka selgeks kolmanda klassi materjali, kui ta selle vastu huvi tundis ja tahtis ja pea võttis.
Kas kõik said aru?

ma mõtlesin värdjas all normist kõrvale kalduvat, see oli lihtsalt ühes lauses öeldud, ei tasu sellest midagi erilist välja lugeda. Mu enesehinnang on normaalne, vaatamata sellele, et ma ei suuda püsivaid suhteid luua ja igasugune mõte sellest tekitab vastikust. Teiste vajadustega ei tahagi ma arvestada, sest miks ma peaksin kellelgi vastu tulema. Minu vajadused on mulle kõige tähtsamad, teised vaadaku ise kuidas hakkama saavad. Igasugune hoolimine on märk nõrkusest ja enesealandusest. Väljas tuleb küll viisakalt käituda, aga see on vaid etiketile vastav, et iseennast tsiviliseeritud kodanikuna tunda. Näiteks kui ma tean, et keegi tahab minuga lähedaseks saada või nii, siis ma kiuste ignoreerin teda (näiteks hiljuti lõi üks mees mulle külge ja üritas juttu alustada, mina meelega käitusin temaga võimalikult külmalt ja ei heitnud talle pilkugi). Pärast tunnen süümekaid, et veel jäigemalt temaga ei käitunud. Teiste tüdrukutega viisakalt käituda on lihtne, aga kui ma pean neist kellegagi niisama suhlema, ilma otsese vajaduseta, siis ma lihtslt käitun liiga jahedalt ja mida rohkem üritan sõbralik olla, seda suuremat külmust ja vastikust tunnen. Kuigi tüdrukutega ma suudan suhelda niipalju, et koolist ja õppimisest vahest rääkida. Inimesed on mulle koormaks. Ma ei üritagi kellegagi nii tuttavaks saada, et külla või koos välja minna jne ja viimasel ajal on see süvenenud. Aga kuna mulle tehakse märkusi sugulaste poolt, et miks mul pole oma poissi, mehelemineku aeg on varsti möödas ja ma ei suhtle eriti kellegagi, siis uurisin, kas sellist seisundit saab mingi diagnoosiga seostada. Igaühte huvitab ju see miks ta niimoodi käitub nagu käitub jne.
Psühhiaatri juurde ma ei lähe, vot siis, kui ma Seewaldisse läheksin, tunneksin ennast tõelise värdjana. Hullaris käivad ainult väärakad. Arsti ei saa iial usaldada ja ma ei saa oma nime ja nägu enda psüühika kirjeldusega kokku viia. Peale selle ma pole hull, kuna ma ei näe nägemusi ja ma oskan avalikus kohas normaalselt käituda, mul pole paanikahooge ja ma pole eneseleohtlik sõltlane. Kuna ema pakkus mulle aspergeri välja, siis hakkasin uurima ja sain ka kinnitust, et see ma pole. Sest tõesti seal palju asju ei klapi minu puhul. Kogu selle teema lõpetuseks ütlen, et mingit diagnoosi mul pole valu saada, lihtsalt uurisin maad, mis võib olla tahtmatusega mitteformaalseid suhteid moodustada taga ja mida teised minu olukorrast arvavad.

No sellise enesekirjelduse peale saaks sa mingi diagnoosi kindlasti, pole kahtlustki. Ma ei ole arst, seega ei ole mu arvamusel kaalu, aga psühhopaat tundub vähemalt õige kategooria olevat.

Psühhopaat on ikka hoopis midagi muud. Midagi palju hullemat kui teemaalgataja kirjeldatud. Ei tasu liialdada.

Ma ka mingi häire diagnoosija pole, aga niisama pakuks välja: F60.1 Skisoidne isiksushäire [eraldatus inimsuhetes, emotsioonide piiratud väljenduslaad]

Isiksushäire, mis vastab järgmistele kriteeriumidele:

(a) kui üldse rõõmu tuntakse, siis väga vähestest tegevustest;
(b) emotsionaalne külmus, jahedus või tuim emotsionaalsus;
(c) võimetus väljendada teiste suhtes nii sooje, õrnu tundeid kui ka viha;
(d) ükskõiksus nii kiituse kui kriitika suhtes;
(e) vähene huvi saada seksuaalseid elamusi teise inimese seltsis (arvestades vanust);
(f) üksildaste tegevuste ülekaalukas eelistamine;
(g) liigne enesessesüüvimine ja fantaseerimine;
(h) pole lähedasi sõpru või usaldussuhteid (või on ainult üks) ega soovi selliste suhete loomiseks;
(i) märkimisväärne tundetus üldtuntud sotsiaalsete normide ja tavade suhtes.

Skisoidsele isiksusele on kõige tähtsam isolatsioon ja autonoomsus - nende heaks ohverdab ta läheduse. Ta hindab liikumisvabadust, sõltumatust, üksi tegutsemist. Arvab, et teised on pealetükkivad, kasutavad lähedust ära. Skisoidne isiksus on veendunud, et olulistes elusündmustes on ta üksi, lähisuhted ei tasu ennast ära, kuna need takistavad tegevusvabadust ja on üldse mõttetud. Kui keegi nö ületab piiri ja läheneb, siis skisoidne isiksus tajub seda ähvardavana ja ta kaitseb ennast nii nagu oskab. Samas, pidev üksindus/üksildus tekitab aeg-ajalt kurbust.


Isiksushäireid tavaliselt vist ei diagnoosita (pole nagu mõtet), aga kui hakkad psühholoogi juures käima, siis ta arvestab sellega, et oled skisoidne isiksus ja vastavalt sellele aitab sul eluga toime tulla. Midagi erilist nagu polegi. Arvatavasti kui väga pingutada (pikemat aega üksi oma üksinduses mõtiskleda jne), siis igaüks meist saaks mingi isiksushäire kätte. Psühhiaatriakliinikusse sattuvad isiksushäirega inimesed tavaliselt siis, kui häire tulemusena on neil nt depressioon, ärevus, suitsidaalsus jms. Nii et selles mõttes oleks hea, kui otsiksid mõne psühholoogi, kes aitab suuremaid probleeme ennetada ja eluga toime tulla.

Kas sa tead, kes üldse psühhopaat on, millest siis selline diagnoos? Psühhopaadid tapavad ju...

Tegelikult kõik psühhid ei tapa aga sellegipoolest on teemaalgataja juhtum liiga lahja psühhopaadi diagnoosi jaoks.

Ai-ai, ilmselt õige diagnoosi saigi just siis, kui teema algataja nähtavasti lõpetas omalt poolt arutelu. Ilmselt sai vaid nii mõnegi kommentaari lugemisest veelgi vastikust tunda..
Samas "error remains", ehk siis peamise murekohana see, et kuna kogemused puuduvad ning pole ka tahtmist/pealehakkamist, et suudaks ehk mõnda töökohta tulevikus otsida, millest äraelada võiks (praegu tasuks küll ülikool esmalt lõpetada, kuid ega sellega elu otsa saa). Ega ka diagnoosi paneks probleemi ei tühista. Ka säärane isikuhäire (kui see üldse tähelepanu väärib) pole küllalt tõsine, et mingit toimetuleku toetust või pensioni riigilt selle eest saada.

sotsiopaat.

Mu eelmine kommentaar õige diagnoosi kohta oli vastuseks elis-ile (20. aprill 2013, kl 16.55).

M22, millest selline iroonia, sa ei jaga ju naiste psüühikast tuhkagi. teemas on selgelt kirjutatud ju et see tehtud sellepärast, et kui ta oleks asperger, siis ta saaks riigilt abiraha taotleda. Minu arvates niisama psühholoogi uksi pole kellegil mõtet kulutada, see rohkem neile soolapuhujatele kukru täitmiseks. Mul ka depressioon kohati, aga olen sellest ise jagu saanud. Ravimifirmasid nuumama ei hakka.

meeste ignoreerimine ja nendega külm käitumine on jah meestele nagu härjale punane lipp, sellest ka nähtavasti M22 selline reaktsioon. irw. Ise meelega keeran ka meestele käru, no ei salli neid m..unniga mõtlevaid isendeid. Ja mulle pole mingit diagnoosi vaja, lihtsalt hea meel, kui saan mõne mehe lootusi mind läbi tõmmata alt vedada. Selles suhtes on teemaalgataja tubli, mehi tulebki alt vedada ja ära kasutada. Paras neile.

Tegelt, kui nüüd päriselt mõelda :D, siis skisoidne isiksus tõenäoliselt ei taha minna psühholoogi juurde, sest psühholoogi juures käimine eeldab mingisugust eneseavamist ja usaldust, teatud tüüpi lähedust - see kõik ju skisoidse isiksuse jaoks pigem vastuvõetamatu. Need skisoidsed isiksused, kes lõpuks psühholoogiga/psühhiaatriga kokku sattuvad, on juba depressioonis või muud moodi häiritud ja siis nad saavad depressiooni diagnoosi ja nii see elu läheb.
Äkki on mõni hea raamat/netileht, mis õpetab, kuidas oma isiksushäirega toime tulla?
Riigi abirahad on ju suht väiksed (?) ja kui õnnestubki midagi saada, siis ma arvan, et see süvendab olukorda veelgi ja lõpuks ikkagi sattutakse hullumajja. Parem siis tõesti natuke mingeid eneseabi raamatuid lugeda ja proovida hakkama saada, mingi tööots otsida jne. Teemaalgataja on ju alles 22, keegi ei ootagi, et tal mingi pikk cv ette näidata on. Nt andmesisestajaid otsitakse pidevalt, see töö on paindliku graafikuga ja üksi oma nurgas tegemine, kusjuures paljud ei saagi sellega tööga hakkama, kuna on hullud suhtlejad ja ei talu pidevat üksi töötamist/olemist.