Halb kogemus
murega üksi
Laila 24. aprill 2013, kl 14.16 |
d 24. aprill 2013, kl 14.37 |
seda 24. aprill 2013, kl 15.08 |
Jaga 24. aprill 2013, kl 15.15 |
arvamus 24. aprill 2013, kl 15.36 |
muska 24. aprill 2013, kl 17.02 |
vat ma maadlen siin ihuüksi murega, ei rutta keegi nõu ja jõuga abistama, kui räägin siis vaid kõik kiidavad mu oma sõnu takka, aga abi ei paku keegi ( ei vaja rahalist ega mat abi) olgu siinkohal öeldud, lihtsalt elulised probleemid natuke, aga olen saanud oma nõu ja jõuga üle koera, loodan et saba seljatamine laabub ka. aga lihtsalt sellejärgi võid oma sõprade listis korrektuurid teha:) niiongi
muskale 24. aprill 2013, kl 17.07 |
ei pea olema 24. aprill 2013, kl 17.24 |
muska 24. aprill 2013, kl 20.12 |
murega kahekesi 25. aprill 2013, kl 11.01 |
rmp 25. aprill 2013, kl 15.04 |
Eelkirjutaja- Sa oled kindlasti noor inimene, äkki suhtled oma lähedasega(ema, lapsed jne.). Mina olen vana, väidan alati, et olen siis õnnelik kui mu lastel ja lastelastel hästi läheb. Rohkem ei olegi õnneks tarvis, abistamise rõõm on suur. Teen aeg-ajalt neile üllatusi küll rahaülekannete näol ja riideid ostes. Elu on ilus...
elu-eluke 25. aprill 2013, kl 15.33 |
Murega ollaksegi enamasti üksi (või siis kahekesi, kui "murega kahekesi" mõtteviisi järgida). Ei taha ju murega koormata oma lähedasi, keda armastan. Eriti veel, kui nad aidata ka ei saa. Siis on ühe muretseva inimese asemel mitu. Nõuannetest tavaliselt suure mure puhul kasu ei ole. Kui on ikka väljapääs, siis enamasti leian isegi selle üles. Kui abi vaja, siis loomulikult küsin seda lähedastelt.
Lisa postitus