Terapeudi ülesanne ongi eelkõige märgata, mis inimnatuuriga on pistmist ja vastavalt sellele ka käituda. Kui ta on vaid teoreetik, kes ei oska teadmisi oma praktikas rakendada, siis istub ta vale koha peal.

NO krt!
Kas siin on paar eriti peenrasse kukkunud psühholoog(psühhopaati) kommima sattunud?
ahh, et inimene peab olema ise ja üksi ja tugev ja osav ja suutma ise lahendada ja ise hakkama saada ja ise sorry ka lolliks minna. Kui jalaluu murrate, siis ei saadeta teid ju koju ennast tühjaks nutma ja ise kipsi panema, et kui valu läinud, siis tulge ja vaatame, kas saame teid ka käima uuesti. Krt!
Eestlane! Ärka ometi! Kus on su kaastunne ja mõistmine! <<<<<<<<<<<<<<

Jah, täitsa jõhker 13. juuni 2013, kl 22.11, nii see on. Inimesele võib nõu anda, temaga koos arutleda, aga hakkama saama peab ta kahjuks ise. Oma elu tuleb elada inimesel ise. Seda ei saa keegi teine tema eest teha.

Kas see Inga ka peksab hädalisi neil seanssidel ?

Sellel terapeudil polnud ju isegi kuulamisoskust. Lugesite ju ise, et tal läks kõrvust mööda isegi see, et hädaline oli juba rääkinud endast, kus elab ja kas ja kuidas tööl käib. Küsib sedasaama uuesti seansi lõpus? Kurtide kõrvadega terapeut?

Mis sinna terapeudi juurde enam asja, kui oled wc ennast välja nutnud, maha rahustanud, endale kõik selgeks teinud ja hakanud ise ja hästi oma elu elama?

Kontrollküsimusi esitatakse ikka selleks, et aru saada, kas inimene on adekvaatne (nt. ka seansi lõpus)..
Kui ikka oma töö-, elukohta, nime jne. "ei tea", siis pole miskit nõustamist siin teha.. Tõenäoliselt.

Ärge nüüd oma kontrollküsimustega liiale ka minge. Inimesed ei ole teile mingid mänguasjad. Kas ta on shokis või mitte, peaks iga terapeut seda tunnetama juba alguses, mitte seansi lõpus seda "kontrollima" ja vahepeal oma kalapilguga tühjust vahtima.Järelikult oli ta adekvaatene, kuna mäletas kus elas ja töötas.

Klient kurdab oma rasket elu: mees joob, laamendab, tema ja lapsed ei saa öösiti magada, raha ei jätku, naine ja lapsed on stressis, ei jaksa enam edasi elada. Mehega räägitud korduvalt, mees ei näe probleemi ega ole huvitatud kanõustamisest.
Terapeut küsib siis, et millist lahendust klient asjal näeks.
Klient ei tea, aga niimoodi edasi ei taha.
Terapeut pakub, et kas ei tuleks kõne alla mehe juurest lahkumine.
Klient satub lausa hüsteeriasse: mis! kas tahate mu lapsed ilma isata jätta? Ja kuidas ma meheta elan! Ja kainena on ta hea mees.
Terapeut räägib, et kui ikka soovitakse jätkata kooselu, siis ainus võimalus on sellest olukorrast nö "mööda vaadata", mitte lasta end häirida jne.
Klient veel rohkem marus: no kuidas ma saan seda mitte tähele panna jne.
Mida siis soovite?
Selgub: klient soovib, et terapeut kutsuks mehe välja, teeks talle korraliku peapesu ja suunaks õigele rajale, et temast saaks eeskujulik pereisa ja hea mees. Ja kui terapeut seda ei suuda, siis milleks üleüldse terapeudid. Saamatu inimene see terapeut.

Loomulikult on siin kõik sõnavõtud esitatud kokkuvõtlikult ja must-valgelt. Tegelikult oli vestlus ikka pikem ja professionaalsem.

No comments.

Mis ajast saadik terapeudid lausa valmis lahendusi pakuvad?

Kas terapeudil selliste (näide elust) juhtumite puhul lastekaitsele teatamise kohustust polegi? Natuke ulme tundub see jutt, et terapeut ütleb, et siis peab mehe käitumisest mitte välja tegema. Selliste perede puhul peaks Eesti süsteemis olema nii, et terapeut teatab lastekaitsele, lastekaitse käib kodus asja uurimas, tõenäoliselt mõlemad vanemad suunatakse kohustuslikele nõustamistele ja edaspidi lastekaitsetöötaja vms käib regulaarselt kodus kontrollimas, kas kõik on ikka korras. See on ka loomulikult must-valgelt siin kirjas, kõik alati ei toimi süsteemi/seaduste järgi ja kõik oleneb juhtumi detailidest. Siiski, Eestis on keskused, kus lastekaitse poolt suunatud lapsevanematega tegeletakse ja kui vanemad nõustamisel kohal ei käi, siis võidakse neilt lapsed ära võtta. Osad siin kindlasti peavad seda ulme ähvardamiseks, et lastekaitse ja krt, sekkuvad igale poole jne, aga tegelikult on see väga-väga tõsine lugu, kui lapsed peavad pidevas stressis elama isa joomise ja laamendamise tõttu ning ema neid tema eest ei kaitse ka. See on laste väärkohtlemine. Kui terapeut sellesse nii lihtsameelselt suhtub, et oh, kannatage ära (professionaalsemalt öelduna), siis tõesti....
Loomulikult väga naiivne on terapeut (või üldse keegi inimene), kes loodab, et joodikuga koos elav naine pakub talle kohe esimesel korral ilusaid adekvaatseid lahendusi. Naine elab koos joodikust laamendajaga ja laseb oma lastel seda kõike välja kannatada - see naine kindlasti ei ole hetkel adekvaatne, pole mõtet lootagi, et midagi kaunist tema suust tuleb (va paar erandit). Sellised küsimused, et mis lahendusi sa välja pakud vm, on kliendi tundma õppimiseks ja teada saamiseks, kui kaugel ta on elutervest reaalsusest. Siis saab teada, kuidas edasi minema peaks, kas teatada kohe lastekaitsesse või saab enne veel midagi ära teha ja kliendi reaalsustaju natuke paremuse poole suunata.

Üks valusamaid ja mahategevamaid hetki oligi see, et mind ei lastud ei wc-sse ega koridori istuma ja maha rahunema, vaid hoiti ukse juures füüsiliselt kinni ja sunniti istuma.

Ma ei nuta eriti tavaelus üldse, ma ei saa aru mis seal toimus. Haav rebiti lahti ja loomulikult tuli esimese 5 minuti jooksul lootusetuse tunne. Eriti oma mehe ees - ma ei nuta, ma olen lihtsalt ennast kaitsnud. See oli eraolukord, kus oli kohal kolmas isik ja ma ütlen ausalt, ma ei tea, mis küsimus mind nutma ajas. Ilmselt mitte küsimus, vaid terve olukord ise. Räägitakse, et osad käivadki psühholoogi jne spetsialistide juures nutmas anonüümselt, sest päriselus ei näita ennast nõrgana.

Jah, Lastekaitsele ta peabki teatama kõigest. Sest Lastekaitsega nad teevadki koostööd. Ma helistasin ka sinna ja rääkisin juhtunust, minuspetsialist arvas, et teine ja leebem terapeut pakkuda meie valusa case'i puhul. Kui tema juba ütles "leebem", ju ta siis tunneb neid töötajaid seal ja ju selline "range šokiteraapia" minu puhul ei toiminud. Nagu keegi ütles, oli see minu jaoks legaalne sadismiform Eestis. Iga inimene on erinev, see tuleb välja kriisisituatsioonis eelkõige. Kes nutab, kes kaitseb ennast, kes muutub just tugevamaks ja julgemaks, kelle enesehinnang tõuseb, kellel langeb...

Sry - sadismivorm.

Ust hoiti kinni, sest sinu seisus klient võib otseteed trammi alla tormata. Ole õnnelik, et sulle kiirabi ei kutsutud, et rahustavat süsti teha.
Muus osas olen sinuga nõus ja tean, et 90% tegevpsühholoogidest on osavõtmatud, sest vastasel korral oleksid nad kuu ajaga ise hullumajas.
Kriisiabis töötavd siiski professionaalsed psühholoogid, Eluliini nõustamistelefonil aga vabatahtlikud, kel ei pea olema vastavat haridust, vaid nad on läbinud spetsiaalse koolituse.
Olen ise töötanud seal vabatahtlikuna ja pigem soovitan seda, kuigi sõltub väga, kelle otsa sa seal satud. Aga tean, et just nende hulgas on väga häid kuulajaid.

Kust sa tead, millises seisuses oli klient, et oskad selliseid järeldusi teha? Olid ise see psühholoog? Mis kuulamisoskusest saab rääkida, kui psühholoog läheb ise kaasa situatsiooniga ja lausa kätega kliendi kallale?

Ka mina leian, et psühholoog peab olema mõistev ja aitama maha rahuneda, kui inimene on kurb ja endast väljas! Mina ei kujuta seda nn ,,shokiteraapiat,, ettegi! See ei aita midagi, teeb asja hullemaks! Kui mina läheks elukaaslase halva käitumise tõttu psühholoogi juurde ja nutaks, enne rääkima algamist, siis mina ka eeldaks et mind aidataks ennekõike maha rahuneda, et oleksin võimeline rääkima! Ma ei salli selliseid, kes võtavad raha aga ise ei aitagi!

Ma oleks rahustava süstiga palju rohkem nõus muide olnud. Igastahes parem, kui selline suur trauma, mille tõttu kõik peapeal hetkel on ja lootus kuskilt abi saada on NULL.

Kui me lõpetasime tema aja täpsusega, voolasid mu pisarad samamoodi ma tuiskasin samamoodi uksest välja aega kinni panemata ja mehest eespool, et sealt majast välja saada, miks ta siis mind autoni jälitama ei tulnud, kartes, et viskun trammi alla?

Kas nüüd tõesti hoitakse vägisi kinni?
Miks õpetajad õpilasi puudutada ei tohi? Ma tean miks. Seadusega keelatud.
Aga miks mingi terapeut tohib kätega patsienti kinni hoida ja häält tõsta? Ta pole ju mu ihuarst ega mu isiklik rätsep.

Kuule inimene, kui laps ei saa seda lelu, mida tahab ja hakkab hüsteeritsema, siis loomulikult vanem hoiab ja peabki temast kinni hoidma.
Sinu sõnumit lugedes tekkis just selline pilt silme ette. Kasva suureks ja julge nutta enda jaoks oluliste inimeste ees - ehk siis mehe ees. Kust pagan tema peaks teadma, mis sinuga toimub, kui sa nt nuttu "kinni hoiad", varjad?
Võta vastutus ja tegutse, mitte ära hala nagu väike laps.. a la kõik teised on minu olukorras süüdi, mina ise olen vaene väike süütuke..

Minu meelest ei ole teemaalgataja laps, kellel mõni tahab vaat et veel ka püksid maha võtta ja vitsu anda. Kui inimene läheb abi otsima, siis on ta juba esimese sammu astunud oma olukorra parandamiseks. Koolitatud terapeudil peab olema eelkõige kuulamisoskust ning tema hääletämber peab olema rahustav. Kui seda ei ole, ei aita mingi väljavabandamine.

Mina ei lase tõepoolest oma hinge kallale ühtegi psühholoogi ega psühhiaatrit ega terapeuti, sest kust krd kohast peaks võõras inimene teadma, mis mulle raskel hetkel kõige vajalikum on?
Nagu näha, ajas ka käesoleval juhul terapeut asja hullemaks. Aga võib-olla andis just mingi tõuke tugevamaks saamisel...?
Kindlasti aitab probleemide sõnastamine, mina panen need asjad kirja, ka kõige sandimates olukordades on alati plusse, nende nägemiseks ei ole tingimata terapeuti vaja.
Jah, tõesti saab ainult inimene ise oma hinge aidata, aga enesehaletsusest ja ohvritundest tuleb kõigepealt vabaks rabeleda - selle tekitajad oleme ju ka ise. Elu muutub ju vaid sellestki, kuidas selle peale vaadata.
Minu meelest on sul selles küsimuses rohkem juristi abi vaja ja teiste inimeste kogemusi samas olukorras toimetulemise kohta - seda võib siitsamast delfistki küsida. Kui sa nutmisest poleks peamist teemat teinud, mis paljudel harja punaseks ajas, oleks sul ehk juba mõni päris asjalik praktiline nõuanne taskus.
PS kes mind jõhkardiks peab, see eksib, empaatiavõimet on üleliiagi, vahel segab elamistki, aga hädaolukorras tuleb süstemaatiliselt tegutseda ja oma õiguste eest tuleb võidelda, mitte nutta.

Kahjuks inge Taelaga väga halb kogems ka minul. Kolmandal kohtumisel korraldas etenduse moodi asja, kus osalejad olid transis. Põgenesin sealt ja ei soovita teda küll kellelegi.

ma mõoistan teemaalgatajat sajaprotsendiliselt. ma ka helistasin ükskord mingi kriisiabitelefonile (ei mäleta täpselt seda nime). Mul olid enesetapumõtted, nõustaja hakkas selle peale lõõpima ja ma ei saanud peaaegu üldse rääkida, vahepeal veel naeris ka pikalt. me kõne lõpes ruttu, kuna ma lihtsalt ei suutnud enam. tagantjärele meenutades täitsa uskumatu. seevastu usaldustelefonilt sain küll ükskord abi ja toetust, kui olid jälle surmamõtted.

Küsimus siis selline: kas mitte nutmine ei ole tugevate tunnus? Miks nutta ei tohi, see on emotsioon mis tuli mul just teraapias välja sest esitati väga valusaid küsimusi. Ma ei uskunud seda, läksin sinna vägagi enesekindlana ja pea püsti. 2 osapoolt siis: minu mees ja terapeut kiskusid mu nn. "alasti" millegipärast, sest mees mul ei hakka nutma niimoodi kunagi ja kasutades mu kaitsetut olukorda ära, suskis mind väga teravate küsimustega juba esimesel seansil ka terapeut, kuna nägi, et ma olen niigi haavatavas olekus.

Miks te küll arvate, et nutta ei tohi?
Ma ei ole lapsik, mul on ju probleem. Miks ma peaksin oma probleemi alla neelama ja tundeid varjama ning nagu ikka kombeks - esivanemate kombel seda isegi sõpradele/naabritele/tuttavatele varjama, üksi hakkama saama, eraldi kolima salaja (mida näevad ette meie seadused)? Ma oleks kuuse alla pidanud minema, ei mingeid kohtuid jne mis määraks lapsega suhted ja varalise seisu poolitamise)? Me ei ela enam sellisel ajastul.

Nutmine on emotsioon, et inimene vajab abi ja ei oska isegi enam midagi otsustada. Ja kodus ma polnud saanud niimoodi nutta, ju seal tuli kõik plahvatades välja šokiteraapia tagajärjel.
Paraku Eestis ei oskagi kaasa keegi tunda, inimesed on suhteliselt kalgid, siin jäävadki vaid tugevamad ellu ja need nn. psühholoogid on vaid asja võimedajad. Ma ütlen ausalt - mind ei pannud see käitumine ja käimine seal isegi millegi üle järele mõtlema, meest aga vist küll.

Tänan neid kes aru said minust.... Ega ma ei oodanudki midagi aga sain vaid negatiivsuse osaliseks aga mingeid edasi käitumise mustreid ei oska keegi soovitada... kahjuks. Kõik arutavad vaid mu käitumist.

Aga ok, minu süü, ma ei palunudki, et mis te arvate, kuidas edasi käituda, aga kas keegi teab: leidub ehk mõni professionaalsem terapeut kuskil või siis on kuskil tasuta juristi abi? Ette tänades.

Vabandust, mitte KÕIK!

:)

Mul ju nimigi selline, ära võta väga hinge. Mind ennast muudab nutmine nõrgaks, pärast on suur tegu eneseväärikust taastada. Ja ma tean, et eriti vaenlastele ei tasu pisaraid näidata. Sest tegelikult nutame sageli ju hoopis vihast ja sellepärast olengi enda peale vahel olnud väga tige, kui selle asemel, et oma parimaid argumente lauale laduda, tuleb hoopis solvumisest nutt kurku. Enamasti õnneks olen suutnud end kehtestada.
Aga nutt võib tulla ka üleväsimusest ja millest tahes. Mina ei saanud täpselt aru, miks seda istungit katki ei jäetud, kui üks osapooltest oli endast väljas? Kahjuks või õnneks ei tea ma, kuidas lahutusprotseduurid täpselt käivad, aga kuna vahel ei vea esimesel katsel, siis võiksid ju vaadata mõne, kelle kohta kiitvaid hinnanguid antakse, ja uuesti proovida.

Üks Harjumaa omavalitsus maksab kinni oma elanike seansid IT juurde. Tean mitut inimest, kes keelduvad sinna uuesti minemast, olgugi et tasuta saaks.

Olen ka saanud ebameeldivaid kogemusi ja psühholoogidesse suhtunud teatava eelarvamusega, aga pean tunnistama, et minu suhtumise muutis neisse Viktoria Saat. Oli aeg, kus tundsin ennast väljapääsmatus augus ja sattusin tema vastuvõtule. Samuti esimene seanss möödus ainult nuttes. Kuid sain temaga suurepärase klapi ja meie koostöö sujus. Uuri ja võta ühendust :)

Mul oli kunagi kogemus psühholoog Helgiga, mitte Tallinnas. Täpselt samuti mind üldse ei kuulanud, oli tüdinud, igavles.

Ära minnes oli mul väga paha tunne, nagu oleksin end lolliks teinud. Mingit nõu ja abi ei saanud, pigem jäi mulje, et psühholoog ei saanud mu murest aru, teda ei huvitanudki üldse.

Teemalgatajale
Ikka on vaja sisse tuua, et Eestis halb ja inimesed kalgid. Neid kalke leidub üle maakera, kujutan ette, kui oleksin teises riigis, oleks sealsetel minust sügavalt ükspuha tegelikult.