Ma olen silmini tüdinud müüjatest, kes ei lase inimesel poes ringi liikuda. Kohe kui uksest sisse saad hakkab üks jama pihta. "Mida teile", "tere, saan teile abiks olla" jne. Krt saate küll, jätke mu hing rahule!

ma ei tea, ma vastan, et "hetkel ei soovi midagi" või "vaatan ise ringi" ja jätavad rahule

olen sama meelt, et iseseisva inimesena mulle pole vaja "aitajat".
aga saan ka aru, kuna Vainu-suguste koolitused ongi mõeldud tapma, mitte aitama.
ma ei pahanda selle neiukese peale - ega tegelikkuses tema ei tahagi mind "aidata". aga ta PEAB seda tegema, sest ülemus ja juhend nõuavad.

mulle meeldib siinsetes poodides käia (harvakäija olen), sest inimene on olemas, aga ei sega. seda "aitamist" ei saa õpetada, seda saab õppida.

eluaegse klienditeenindajana tajun ma ammu juba seda, kui inimene tahab omaette olla või vajab tõesti "abi".
aga see tuleb praktikaga.
ärge olge keskalõpetanute peale kurjad, nad ju proovivad ja teevad, mis neile öeldud on.
las inimene saab ametit ja elu õppima enne!

Tean, et nendele abipakkujatele ja "tere-kas-ma-saan-teile-midagi-näidata" tegelastele, kes sind poes jalust maha jooksevad, on ülesandeks tehtud MÜÜA. Müüa, ükskõik kuidas, aga müüa midagi kliendile maha. Tihti ei huvitagi neid, kas kliendil üldse on huvi midagi osta, vaid aina pakuvad ja suruvad kliendile oma tooteid peale. Või siis astud poodi sisse, vaatad ringi ja ühtäkki avastad, et mingi tegelane lihtsalt vantsib sul sabas. Jälitab sind, kuni sinuga jutule saab ja sulle midagi pähe hakkab määrima.

Mina olen jällegi nukker, kui müüjad mulle piisavalt aega ei pühenda. Kuna šoppamine on üks äärmiselt ebameeldiv tegevus, siis olen leidnud kauplused, kus on abivalmis müüjannad. Minu "töö" on ainult kabiinis oodata, kuni sobivad riided tuuakse. Sellist šoppamist võib aegajalt harrastada. Täpsustuseks: kui juba nii kaugele jõuan, et poodi lähen, siis ostan palju korraga ja pm maksan ka iga minuti eest, mis mulle personaalselt kulutatakse ja kõik on rahul!

Ok, aga kuidas käituksite järgmises situatsioonis:

Pakutakse abi, te vastate, et vaatate natuke ise ringi. Sellepeale jaurab müügimees oma müügijuttu edasi. Teil heliseb telefon, vastate kõnele ja pöörate müüjale selja, et märku anda oma soovimatusest temaga suhelda. Jalutate vaikselt eemale. Aga oh imet, müügimees järgneb teile truu penina 2 sammu tagapool.

Nägin sellist käitumist oma eelmises töökohas ja seda ootas ülemus ka minult. No sorry, kui mul endal niimoodi sabas jõlgutaks, põgeneksin nelja tuule poole ja seda enamus kliente ka tegi. Põgenesin ka mina, sest hea klienditeenindus ei tähenda minu meelest selga ronimist, vaid justnimelt kliendi kehakeelest lugemist, kas soovitakse müügiabi või mitte.

turul on hoopis hull lugu,ei saa möödagi minna letist,kui hakakvad pakkuma,minule see ka ei meeldi,eestlane tahab vaikselt ja rahulikult vaadta ja maad kuulata ja mitmes kohas käia enne kui otsustab,nii on võimalik ka pähe määrida seda msi parasjagu ei olegi kõige parem,olen mitmel korral teinud ebanormaasle ostu seetõttu,et müüja oskab seda lihtsalt pähe määrida või hüpnotiseerib ära,ei tea

Nojaa, aga kui küsitakse, et kas ma saan abiks olla ja sul parajasti abi vaja pole, siis nii ütlegi. Küsimus "kas ma saan teile abiks olla" ei ole liigne pealetükkivus kui sellele ei järgne pressimist ja parseldamist. Pigem on see "haudujuduu" stiilis tervitus, mis ei vaja pikemat arutelu, kas klient tõepoolest vajab abi, mis on tema külastuse eesmärk jne. Miks seda küsitakse.. Esiteks selleks, et klient teaks, et müüja on teda märganud. Kui klient ütleb, et ta abi ei vaja, saab müüja rahus omi asju edasi toimetada, näiteks kaupa otseks sättida vms. Vastasel juhul on müüja ju ülbe kui klient tuleb poodi ja müüja ei tee väljagi, sätib oma hilpe edasi.
Mina olen ka pigem Nipi stiilis shoppaja. Kui mul midagi vaja on, siis ma eeldan, et müüja tassib mulle erinevaid suurusi, soovitab mudeleid jne. Kui mul midagi vaja pole, siis ma ütlengi nii. Kui abist keeldumisest aru ei saada, vot see on pealetükkivus.

Selles see probleem ongi, et enamus kliente vastab küsimusele "Kas saan abiks olla?" eitavalt. Eriti, kui see küsimus on müüja poolt küsitud liiga vara. Mõistlikum oleks ju oodata kuni klient midagi konkreetselt uurima hakkab ja siis juttu teha stiilis "Näete, kašmiirkampsuneid/nahkdiivaneid/vms on meil siinpool veel. Kas teile sobiks just selline või ehk näitan teile ka teisi variante? Mis mõõtudes toode peaks olema?"

Ise tundsin klienditeenindajana küll siirast rõõmu inimeste aitamisest ja päheõpitud müügijutu asemel eelistasin vaba vestlust, millest koorusid välja kliendi soovid. Kuni selle hetkeni, mil uued ülemused pidevalt korrutama kukkusid, et meie eesmärk on ainult ja ainult MÜÜK, seega justnimelt sunniti asju pähe määrima. Ükskõik milliste vahenditega, peaasi, et klient ilma ostuta poest välja ei jalutaks.

olen ka ise selline klient,kes ei salli ümber minu sebimist. Mulle ei meeldi ostelda:).Kui ma juba pean poodi minema siis tahan täpsemalt ülevaadet saada, kas seal konkreetset soovile vastavat ka müügil on. Mu "kaitseülikond"on ilmselt ka selgelt näha, sest eriti külje alla ka ei poeta . Samas olen alati saanud asjakohast nõu kui olen küsinud. Aga üliagaratele teenindajatele lausa kutsub teravasti vastama, kuigi endal ka kehv tunne jääb.Tavaolukorras jalutan sellest poest minema ostu tegemata.

Ma ka eelistan ise küsida abi.

üldjuhul ma lähen poodi mingi konkreetse vajadusega, siis küsingi otse müüjalt, kas ja kus teil seda asja on. Kui lähen niisama vaatama, siis vaatan rahus, ei ole liigset müüjatepoolset pealetükkivust märganud. Ja vahel, kui märkan, et mõni konkreetselt läheneb, keeran teisele poole, nii et on aru saada, et ei vaja müüja abi, on aru saadud küll :)

Mul ei ole probleemi müüjatega sihtluse alustamisel ega ka viisakale küsimusele sama viisakalt "tänan, ei, vaatan niisama" vastamisega

Hehe, müüginumbrid müüginumbriteks. Mingi klientide ahistamisega neid numbreid ei tõsta ju! Ei saa aru poodidest, mis oma teenindajatelt sellist käitumist nõuavad. Mõnda poodi ei julge minnagi, tead, et kohe uksepeal lennatakse sulle vastu suure võltsi colgate naeratusega ja tahetakse teada millega saab abiks olla? Brrh.... Mida mina ootan teenindajalt? Ootan, et mind märgataks: tere ja silmside. Ootan, et kui pöördun müüja poole küsimusega, siis saan viisaka ja minu vajadusi rahuldava vastuse. Lisamüük ja täiendavad pakkumised on lubatud, kui ei muututa pealetükkivaks. Eemale tõukavad: silmade pööritamine, demonstratiivselt ohkamine, ära-sega näolime ja teisest äärmusest - sabas jooksmine lootuses müük kirja saada...

Abi pakkuvatele klienditeenindajatele vastan, et olge mureta aga kui abi peaks vaja minema siis saate sellest esimesena teada.

Ma väldin selliseid kohti kus väga abistama kiputakse ja olen kindel et pole ainuke sellise kiiksuga.

mind ajab hoopis tigedaks, kui tõesti abi vajan, siis müüjal on tuhat + 1 hoopis pakilisemat toimetust käsil. Olen korduvalt seisnud lausa leti ees kui tola ja lõpuks lihtsalt minema jalutanud ilma, et oleks saanudki oma palvet esitada. Teab, kas müüjad hindavad mind kui vähese ostujõuga klienti?

kas sul suud ei ole peas,et küsida? Nägin ise ükskord körvalt kui ka ostja vahtis müüjat nagu püüton hiirt ja kui müüja küsis,et palun, on teil soovi,siis ostja vastas,et ei ole,ma mötlen!

Mõlemad variandid peletavad poest eemale - nii ülemäärane võlts pealetükkivus ja abistamissoov kui ka see, kui müüja tegeleb oma asjadega, nii et temaga silmsidet üldse saavutada pole võimalik. Teenindajatele võiks väikese psühholoogilise koolituse teha, et nad pisut oskaksid klientide kehakeelt lugeda ja ei muudaks poe külastamist ebamugavaks. Inimesed on ju erinevad. Müüginumbrid tõuseksid kindlasti. Eestlastele tõesti enamasti ei sobi selline agressiivne müük, nagu koolitajad Ameerikast siia üle kannavad.

Ostjana ei salli ka mina, kui müüja nagu idamaa turukaupmees üritab mulle maja müüa, kui mina kõigest koerakuuti vaatama tulin;) Ja nõustun ka sellega, et erinevates kultuurides tuleb kasutada erinevaid müügitaktikaid ning meie eesti oludes ei ole hea müügivõte potentsiaalset klienti lausa ahistama hakata.
Aga teisalt häirib ka selline nähtus, kui ma juba tõesti pöördun müüja poole, et mõne kauba omadusi täpsustada, võrrelda erinevate firmade samalaadseid tooteid või lihtsalt vajan natuke konsultatsiooni, millist asja mul tasuks osta vastavalt oma vajadusele, ja siis ootamatult selgub, et müüja ei teagi oma müüdavast kaubast midagi. Mõni kokutab niisama, mõni üritab manuaale või etikette veerida (no tänan, seda suudan ma ise ka), mõni püüab teemast välja libiseda mingit väheolulist asjaolu kiites (aga see asi näeb ju nii ilus välja, kui mina näiteks uurin mingeid tehnilisi parameetreid). Arvake ära, kaupmehed, kas ma ostan sellisest ärist midagi, kus ma tegelikku kompetentset nõuannet ei saa? Kuigi müüja kasvõi uksele vastu jookseb oma "abi" pakkuma?

...kingapoes küsisin saaliteenindajalt konkreetset suurust. Tema vastas: "Küsige sealt... kelleltki." Täpselt nii ütles. Ju oli mitte-saaliteenindaja või mitte selle konkreetse osakonna oma, aga kust mina teadsin. Ütlesin talle, et "seda ma just praegu tegingi". Vahtisin veel veidi ringi, king näpus, aga kuna "seal.. kedagi" ei olnud, siis jätsingi ostmata.

Eriti hirmus on see, kui vastad eitavalt või "ma veel vaatan ise" ja müüja jääb su järgi käima. Maitea, mul on vist midagi viga, aga sellised olukorrad on minu jaoks äärmiselt ebameeldivad... tagurdan siis kohe poest välja ja ei suuda hästi head nägugi peas hoida. See lihtsalt on nii vastik. Esiteks ei talu ma võõraid inimesi endale väga lähedal, teiseks ei talu ma pidevat pilku mu kätel ja silmadel, nagu ma oleks mingi potentsiaalne varas või niisama tobuke..

Veel peab lisama, et selle abipakkumisega võiks ikka natuke oodata ka. Mitte tulla ligi alles siis kui ma poes tiiru teen, vaid siis kui ma hakkan midagi konkreetset vaatama, suurust otsima vms.

Tegelikult on mõnikord päris hea, kui müüja aitab. Eriti, kui lähed proovikabiini oma riietega, ja siis miski ei sobi, tahad minna ja müügisaalist midagi muud võtta - aga vahepeal pead ennast jälle riidesse toppima - pesuväel ju müügisaali ei roni. Näiteks kunagi Viru keskuse Reservedis oli kena müüjaneiu, kes mu äraproovitud teksad ilusti ära viis ja uusi asemele tõi - kusjuures ma ise polekski ilmselt märganud, kui ägedad ja soodsa hinnaga teksad neil seal olid - ja just minu number ka. Ostsi ära muidugi. Ise seal higistades oleks mul üsna ruttu see "shoppamine" üle visanud.

täpselt teemaalgatajaga sama meelt. eriti hulluks läheb siis, kui müüja tuleb mulle seletama, kui hästi üks või teine asi mulle sobib.
no tere hommikust, tean siiski ise, kuidas riietusesemed mulle sobivad. müüja on küll viimane, kelle arvamust mina küsin.

müüja olgu tagasihoidlik ja vagane ja vastaku siis, kui küsitakse.
ja rääkigu eesti keeles!

jep
see et müüja sind aitab asjade äratoomise ja viimisega, käibki tema töökohustuste hulka. seda nüüd küll mingiks eriliseks teeneks pidada ei saa.

ai kui hea kild siin ühes kommis oli - ostja vahtis müüjat, kui püüton hiirt...:))

mul on tegelikult müüjatest kahju, sest nad on nagu kahe tule vahel - ühelt poolt ostja, teiselt poolt loll ülemus, kel endalgi psühholoogiast ega käitumisest aimu pole.

tean näiteks inglismaal mob. poodi, mis alati inimtühi on. uksel seisavad kaks kutti, kes püüavad inimesi sisse meelitada, aga ostjad jooksevad sellist pealetükkivust nähes minema.
sama on ka soomes. nii et see pole mitte ainult meie probleem. olen vestelnud nii inglaste, kui sommidega ja kõik on sama meelt.
eriti "hästi" mõjus inglismaal räpases marketis olev kassavanamees, kes küsis igalt ostjalt, kuidas päev läks. inimesed ootasid mitmekümnemeetrises sabas....no ma tõesti "tahan" hakata selle kassapidajaga oma päevasündmusi arutama, eks ole...

eriti nõmedad on need kliendid, kes küsimuse peale "kas saan teid aidata", keeravad mulle selja ja ei tee teist nägugi. ole viisakas klient ja vasta "ei, ma küsin, kui soov tekib". kui ma kliendist välja ei tee ja oma müügilaua taga edasi istun, siis järgmine teema on sellest, et nõme mutt seal kaupluses!

Norras elades olen täheldanud hoopis teistsugust müügitaktikat. Müüjad ei tule koheselt ligi, vaid kui ostja on hakanud mingit eset veidi pikemalt vaatma, öeldakse, et see ese on väga ilus või väga stiilne ja siis näidatakse veel teisi samalaadseid asju või midagi, mis sellega kokku sobib. Ka letis makstes tuletatakse kliendile meelde, et ost on väga hea, et tegemist ikka ilusa esemega. Seda siis arvatavasti selle pärast, et klient oma ostu kahetsema ei hakkaks.

Norras elades olen täheldanud hoopis teistsugust müügitaktikat. Müüjad ei tule koheselt ligi, vaid kui ostja on hakanud mingit eset veidi pikemalt vaatma, öeldakse, et see ese on väga ilus või väga stiilne ja siis näidatakse veel teisi samalaadseid asju või midagi, mis sellega kokku sobib. Ka letis makstes tuletatakse kliendile meelde, et ost on väga hea, et tegemist ikka ilusa esemega. Seda siis arvatavasti selle pärast, et klient oma ostu kahetsema ei hakkaks.

Kui müüja kiidaks mesimagusel häälel valitud toodet, hakkaksin esemelt kõikvõimalikke defekte otsima ja kui ei suuda neid avastada, jätaksin kindluse mõttes ostu sooritama.

to: norra kass
Sama käitumist täheldanud, just välisriikides šopates. Minu arust on see meeldiv käitumine müüja poolt ja vastupidiselt Kortspõhjale, ma küll ei eeldaks, et kui müüja toodet kiidab, peab see tingimata midagi halba ja ebakvaliteetset olema..

müüjatar
ega ma müüjaid ei kadesta. aga mõni müüja oskab küsida nii et ei käi närvidele ja mõni ei oska. eks siin on suhtlemisoskus, kuues meel jne. mõni sobib müüjaks, mõni mitte.

mina olen proua Kortspõhjaga nõus. sihuke pealetükkiv kiitmine on nõme. inglismaal on ühes poes samuti - lähed maksma, siis ütleb müüja hästi kavalalt - see on tõesti nii ilus! - no jumal ega ma 5 aastane ole. ma poleks seda ju ostnud, kui asi poleks meeldinud. aga õnneks ei pressi seal müüjad kunagi midagi peale ja erilist hullumeelset abivalmidust pole samuti märganud.