Mind häirivad KOHUTAVALT tegemata voodi(d) ja tolmust halliks läinud klaasid, riiulid, lauad.
Mu mees aga ei kannata, kui ajalehed ei ole virnas ja neid on igal pool.

Olen vist mingitsorti Monk, sest kardinavoldid peavad alati ühtlased olema, samuti ei suuda vaadata, kui kahe kardina vahel on pilu. Samas tolm, mida ma ei näe (nt. kapi otsas) mind ei häiri.

Kuidas teiega on?

Kardina vahel olev pilu on igatahes etem kui kapi otsas olev tolm :) Tolmu ma ei salli, aga muudmoodi monk ei ole - kardinavolte sättima ei kipu, taldrikuid kapis kindlasse rivisse ei lao jne. Pesu kuivama pannes peavad küll minu asjad olema ühel pool ja mehe omad teisel pool pesurestil ning sarnased asjad kõrvuti (st sokid alati paari kaupa ja kõik sokid rivis järjest, mitte nii, et teksade kõrval on nt sokid, siis rinnahoidja, siis pluus jne).
Vedelevaid asju ka ei salli, olgu need siis ajalehed, riided, mustad nõud vms.

Oma kodus häirib kõik, mis vähegi kisub ideaalsest korrast ja puhtusest kõrvale. Ka näpujäljed kappide ustel. Härib kui paljajalu kõndida ei saa, noh, kui mingi praht jääb talla alla. Samas, külas mulle meeldib käia seal, kus korrale erilist rõhku ei asetata, saab ennast mõnusalt tunda. Ei meeldi kui keegi sahmib ringi lapiga ja nii kui teetassi suu juurde tõstad, nii lapp tassi alt läbi käib. Sellisesse kohta eriti külla minna ei taha.

Aga kas sa oma kodus siis ennast mõnusalt ei tunne kui külas eelistad lõdvemat korda?Järelikult sinu ideaalselt korras kodu pole ideaalne paik ennast hästi tundmiseks.

kuna ma mõni aeg tagasi kolisin kahe toalisest ühe toalisse, siis paratamatult on neid asju uues elamises LIIGA palju ja need vedelevad koguaeg jalus. Vanas kohas ma üldse ei sallinud vedelevaid asju, aga siin uues elamises ei ole neid lihtsalt kuhugi panna. Samas võiks hakkata elama stiilis - mida vähem, seda parem, aga no ei tõuse käsi ära viskama ju nt täiesti töötavat elektriradikat või 5 köidet ENE-sid :D
Aga muidu ei talu eriti musti nõusid kraanikausis. Pesu panen küll jummala suvaliselt resti peale kuivama...
Ja veel on mul loll komme igast asju koguda ja siis 1 moment viskan need kõik korraga minema (nt. kilekotte, plastkarpe, ajakirju jne jne)

mina nt tunnen ennast ka "segamini" külas palju paremini, kui sellises, kus iga sammu järel peab vaatama, kas laua peale ei kukkunud mingit puru või vaibaserv läks kahekorra. Õnneks on minu sõbrannad kõik sellised vabakorraarmastajad :D
Ma mäletan küll ja küll, kuidas ema käskis koguaeg koristada, et kuidas sa julged oma klassiõdesid sellisesse seapessa kutsuda. Ja siis me igal laupäeva koristasime- kloppisime vaipu, pesime sektsioonkapis kristallpokaale ja peegleid, pesime põrandaid jne jne. Võib-olla mul sellest ajast ongi vastikus koristamise ees, et oma elamises ma sellele väga rõhku ei pane :D :D

Igasugune segadus on vastuvõtmatu. Kuna ma teatud põhjustel ei suuda kogu elamist hallata, siis mitte iial ei käi kodus paljajalu (ega ma seda külas ka teha taha), ikka mingid sussikaadsed asjad varba otsas, sest ma vist minestaksin ära, kui miski talla all krigiseks:)

Kõik muu ma kannatan vist laiskuse tõttu ära, aga sita pidurdusrada ma peldikupotis VIHKAN kogu südamest. Ma ei taha näha, mitu meetrit sekundis su junn kukkunud on ja kui pika maa selleks läbima pidi.

to heh

:D:D

Mul olid kunagi sellised korterikaaslsed (noor mees ja naine), kes enda järelt seda rada ära ei tahtnud koristada. Võtsin nõuks mainida, aga see ka erilist muutust ei toonud. Mis te arvate, milise õhkkonna see mainimine tekitas?? :D Appi kui tobe olukord see oli, hea, et läbi sai...

Mul peavad asjad olema kõik oma kindla koha peal ja korralikult, aga tolm mind ei häiri, hea kui kord nädalas selle ära koristatud saan.
Enne magamaminekut peab kraanikauss nõudest tühi olema.
Tegelikult sooviksin olla parem perenaine ja oma kodu ideaalses korras hoida, aga ei viitsi. Kuna elan üksinda, siis ukse peal vastu tulevad tolmurullid kedagi teist ei vihasta (peale minu enda).

Minu kodu on nii sätitud, et see on mõnus paik ainult mulle ja mu abikaasale. Kuulen pidevalt kedagi mainimas, et mööblit paigutab ta nii või naa, et aga külalistel mugavam oleks ja koristab, sest tulevad külalised, siis minu kodus tunneb külaline ennast tõesti vist ebamugavalt ( kusjuures ma ise naudin oma kodu täiega ) ja kauaks pidama ei jää ja jumal tänatud, sest ma ei armasta külalisi. Kõik tähtpäevad peame me kodust väljaspool. Aga kellelgi külas käia mulle väga meeldib. Paradoks! Mis teha, olen selline.

Eelistan elada nii, et ma ei näeks, mida sisse hingan. Üldse ei meeldi, kui keset tuba on mingid esemed või et laest ripuksid mingid esemed nagu pika juhtmega laelamp, sest aeg-ajalt tekib vajadus kõrgemaid hüppeid teha :) Pesemata nõud ei meeldi ja nõudepesumasinat pole, seepärast pesen kõik puhtaks juba söögitegemise käigus. Meeldib, kui valge on valge ja must on must ja ka kõik ülejäänud värvid on need, mis nad algselt on olnud - vähemalt püüan sinnapoole. Aga ülemäära aega koristamisele kulutada ei raatsi.
Kõige koledam elamus kellegi puhtusearmastusest on olnud see, kui peoperenaine kõik oma kallid külalised, minu sealhulgas, peale pikka perekondlikku peoõhtut päris varavalges maast üles lõi ja n-ö energilise rõõmsameelsusega koristama käsutas. See tädi sai küll minu käest eluksajaks sildi külge...

Mul on allergia igasuguse segaduse ja mustuse vastu, siis ei taha kuhugi vaadata, midagi puudutada, kõik ärritab ja tagatipuks tekib tunne, et olen ise ka räpane. Ja mida hullemaks läheb, seda halvem on tuju ja seda vähem viitsin koristada, sest ei tea kust alustada :p
Aga kui kord see segadus on tekkinud, siis algul ei saa kuidagi vedama ja pärast ei saa pidama- tekib selline kas "kõik või mitte midagi tunne". Ja see "kõik" tähendab ikka 10h jutti koristamist ja teine päev jutti kappide/sahtlite sisud. Ei meeldi kui peab ühte asja sada aastat otsima. :p
Sellepärast püüan suurt segadust igal võimalusel vältida ja olen üldiselt väga tihe koristaja.

Ja rohkem teemasse: siis väga häirib must või tolmurullides, purune põrand (kindlasti rohkem kui tolmukiht näiteks riiulil)
Mustad köögipinnad häirivad rohkem kui nt mõni vedelema jäänud asi vales (kuid puhtas) kohas jne

Tolmusse on mul kahetine suhtumine.Niikaua,kui pole seal tolmu sees näpuga tõmmatud triipe,tolm mind ei häiri,las ladestub ühtlase kihina.Niipea kui seal tekivad mingid jäljed ja asi pole enam ühtlane,pühin ära,sest pole enam harmooniline .Üldiselt olen laisk ja koristan rohkem nädalavahetusel või siis,kui tundub,et muidu järje peale saamine tundub juba ületamatu saavutusena.
Riided kipuvad ka igalpoole kuhjuma üksteise otsa,küll toolikorjule,voodisse,vannitoa põrandale.
Toidunõusid ei vedele,sest eriti kodus süüa ei teegi ja oma taldriku ja kruusi suudan ikka ära pesta.Lisaks on veel 1 pott (3L) ja musta värvi pann,mida ei peagi pesema.

Kõige rohkem häirib mustus, mida on võimalik endale toiduga koos sisse süüa (halvasti pestud nõud, räpane köök, määrdunud köögirätikud, kahtlaselt vana välimusega asjad külmkapis) ja teises järjekorras need asjad, mis vastu keha puutuvad (määrdunud riided, käterätikud, voodipesu).

tegemata voodi on õudukas jah.
aga kõige inetumaks "kaunistuseks" pean vedelevaid riideid ja segamini jalanõusid esikus.
ka loll komme lapsel oma tuppa arvuti juurde kogud tasse-taldrikuid ja kui mul siis enam köögis nõusid ei ole, tuuakse laeni virn pesta. selle viimase peale pole ma isegi viitsinud reageerida - omad kuivanud nõud pesed ise kohe, kui näiteks masin täis ja käimas.
kuna olen suitsetaja, siis ei talu üle kahe-kolme koni tuhatoosis ja rõdupealne istumispaik peab samamoodi alati puhas nagu toaski olema.
ahjaa, väga vastik on ka igasuguste pisiasjade toppimine selleks mitte ettenähtud kohta. no mingi pliiats, avaja, mõni üllatusmuna mänguasi, kirjaklamber vm. pannakse sibulakorvi, laua peale maitseainekorvi, suvalisse sahtlisse vm. kui sellega midagi teha ei oska, viska minema või moodusta kindel koht.
asjadel peab olema kindel koht, kui neid seal pole, siis ma saan ataki.

Minu jaoks igas kodus kõige olulisem asi, vaatan alati köögikraanikaussi, kui seal on pesemata nõud, siis on kõik selge, selles majas elavad laisad, lohakad ja mustad inimesed.
Teine sama oluline, mis lõhn on kogu korteris üleval-mustuse, suitsu, läpastanud või koitanud lõhn-sama arvamus. Rohkem muu mind ei huvita.

Mul ei olegi kodus kraanikaussi,ei köögis,ega vannitoas.

minujaoks on inimene, kes suitsetab niivõrd räpane loom, et tema läikiv korter kaotab igasuguse väärtuse mu silmis.
mulle meeldib, kui on selline mõnus korratus elamises, siis ikka nagu elatakse ka seal.
kõige hullem kogemus oli ühe töökaaslase juurde sattumine poolkogemata. liiga steriilne elamine oli. ma ei osanud isegi pakutud vahvleid seal nii süüa, et purukesi ei lennanud.. issver kui piinlik oli. võõrustaja jälgis igat pudenenud purukest.. põgenesin sealt kiirelt.. peale selle on tüüp ahelsuitsetaja.. väkk.

Tegemata voodi ning igal pool vedelevad riided mind ei häiri. Pesemata nõud on aga kõige vastikumad ja ebahügieenilisemad.

Ma olen olnud külas inimesel,kes enne lõikelaual lõikamist,asetas sinna paberi,et pärast kogu puru kätte saada ,lõikelauda mitte määrida ja vaip oli maas täpselt põrandalaua vagu pidi,narmad ükshaaval ritta seatud.See tundus ikka liig minu jaoks.

mind häirib kõige rohkem mustus selle sõna otseses mõttes - midagi on maha läinud ja seda ei koristatata ära!?
löga-läga või puru põrandal või laual, kappidel jne.
kui nõud on mustad - vii nad vähemalt kraanikaussi! aga ära jäta seda musta taldrikut põrandale kuhu sa kohe ise sisse astud või see ümber läheb.
kui rõivad põrandal, asjad pole omal kohal - las olla. vahel on kiire aga kui inimene ei suuda ümber läinud kohvi ära puhastada või toapörand on nagu liivakõrb - vastik!

ise olen ultrakorralik puhtuse ja korra hull aga töö on selline, et samas on üle kuu aja asjad toas laiale, tööd pooleli laudadel jne.
aga otsest mustust pole kodus vist kunagi.

eluks ajaks jääb meelde külaskäik meesaustaja koju. uhke maja, basseini, talveaia, nahkmööbliga jne. oli jõuluaeg, söögikorrad sõime köögis, kus sain pragada, kui saiapuru natuke lauale läks. piparkookide ja hõõgveiniga läksime elutuppa maiustama.
juba see tekitas hämmingut, et hirmkalli nahkdiivani peale oli laotatud miski puhas, aga aukudega pleed- selleks et nahka ära ei rikuks, aga kui naturaalsest materjalist( vist oli džuut) põrandakatte peale diivani ette põrandale laotati õhtuleht, et puru maha ei pudeneks, pani ikka õhku ahmima. no see, et esimese korruse vannituppa juhatati põhjendusega, et teise korruse vannituba ei kasutata, kuna seal plaate raske puhastada, ei võtnud ena isegi muigama.
ennast häirib kõige rohkem tolm, sest paraku mul on allergia. ja ka pilla-palla asjad ahistavad, aga seda ainult enda kodus.

Juuksekarvad kraanikausis - öäääkkk!!!

Suitsetaja inimene oma rõdul omameelset korda loomas - lahe ju! Mina ei suitseta, sõbranna küll, mõnus vaadata, kuidas ta seal (omas kodus!!) sätib ja säilitab, et MINUL parem oleks. Tuhatoos terassilaual on küll väikseim probleem mu elus. Keegi 17. aprill 2011, kl 20.36 läks nii endast välja, et vat see hakkabki tervisele, mitte suitsetamine kui niisugune ja suitsetavad tuttavad.
Take it easy!

mul lihtsalt peab alati midagi natuke sassis olema. ainult mitte köök ja voodi. põrandal peab saama ka paljajalu käia ja välisuksest peab ka buldooserita sisse pääsema. Peale paari erilise pedant-proua pole keegi mulle märkusi teinud, külalisi käib mitmeid iga päev- igal pereliikmel oma sõbrad vm.. ja õhutatud peab olema. talvel on elektriarved üüratud :)
Külas käies väldin põhimõtteliselt nn kataloogikodusid, kus iial ei tea, mida valesti teed. Markantseim näide- "ära selle vaiba peale astu, pärast jäävad jäljed" , köögis on kraanikausi kõrval paberrätikud, et roostevaba kraanikauss kohe kuivatada,( oma pere tarbeks on kraanikausi kohal kapis vana käterätt, ikka samal otstarbel) no ma ei julgenudki vett juua... Kui lapsed veel väikesed olid, kattis ämm alati meie külaskäigu puhuks pehme mööbli kogu korteris voodilinadega, tõstis kardinad aknalaudadele ja võttis koridorivaibad maast, et jumala eest midagi ei määriks. Ega lapsed sinna väga ei kippunudki minema.

Mul on mitmeid foobiaid - suvalises kohas vedelevad kokkukäkerdatud kilekotid, plastkarbid ja ajalehed, saiapuru köögilaual ja põrandal vedelevad riided ja see, kui pidevalt kasutatavad asjad minu teadmata asukohta vahetavad. Sirutad käe välja, et harjunud kohast asja võtta ja seda seal ei ole! vaat see teeb mind ülitigedaks. Aga seda ainult oma kodus. Teised tehku oma kodus, mis tahavad.

Tolmurullid hakkavad mind segama alles siis, kui nende otsa komistama hakkan. Üldiselt käivad mul hood peal ja siis koristan terve päev otsa, nühin ja pühin ja olen õudne perfektsionist ja võin mingi tühise pleki kallal tükk aega nokitseda. kaks päeva pärast seda ilget pingutust sõiman kõiki, kes midagi kusagile poetavad või tossudega tuppa tulevad. Lapsed juba irvitavad, et empsil on jälle hoog peal:D aga siis läheb leil tasapisi üle ja kõik kulgeb vanas vaimus edasi kuni järgmise korrani:)

Neid on palju alates mustadest nõudest kuni 'halvasti tehtud' voodini, aga need kehtivad kõik mu enda elamise kohta, ma ei lähe teise kodus diivanipatju kohendama või põrandalt prügi korjama. Selles mõttes olen monk küll, et ma ei saa rahulikult istuda arvuti taga, kui näiteks klaviatuur on tolmune või selle kõrval on tassi rant. Kõige vähem häirib mind asi, mida ma ei tea, ma võin ju oletada, et diivani all on tolmurullid, aga neid mitte nähes jääb ka teadvustamine nõrgaks.

ongi kohe selline proble, et vetsus käin pooleliitrise purgiga,voodipesu lihtsalt hallikspestud ja kuude kaupa vahetamata,köök alati selline must ja räämas.DDDDmilleks koristada.taarun ise ka ringi väljaveninud dressides, mis hästi ribadele lastavad.ise teate milleks.nendega ronin ka voodisse ja laptop on sumomaadleja kintsude vahel,sest nagunii ei maga.

Eelistan puhtust ja korda, kuid ei torma pidevalt selle nimel tegutsema. Taluvuse piir on vahel alateadvuslik. Näiteks telekast huvitavat saadet vaadates võin endalegi ootamatult püsti tõusta ja mingid vaateväljas olevad esemed, mida ma ju tegelikult ei vaata, paremini sättida või õigesse kohta panna. Samas olen neist päev läbi mööda käinud ja nad pole mind seganud.
Kõige rohkem häirivad mind (oma kodus neid pole) halvasti pestud lauanõud; kuidagi kleepuvad (ligased) pinnad, põrandad; lohakalt pestud köögirätikud, voodilinad; toitude pakkimiseks kasutatavad mitte esimeses nooruses olevad kilekotid, plasttopsid; kuid kui mitte aastaid korralikult küürimata wc-pott. Kusjuures toodud nähtused esinevad kodus, mille perenaine on uhke oma suure korraarmastuse üle. Tõsi, tal on asjad kõik õigetes kohtades ja igal hommikul käib lapiga pinnad üle, kuid lapi seisukorda arvestades hõõrub ta mustuse lihtsalt ühtlaselt laiali. Kui tal külas olles pead kohvitassi vargsi üle pühkima ja kui selleks võimalust ei teki, on sellest joomine ränk üleelamine. Sellest "ülikorraliku" perenaise kodust saadud õppetunnu tõttu ei häiri mind oluliselt üksikud tolmurullid, ajutiselt pilla-palla olevad asjad, kui kõigel muul kleepuvuse märke ei ole.