Mul on väga suur huvi teada saada, kust on pärit nö "Mul on vaja, keegi ei anna"-mentaliteet.

Iga kord seda kuuldes või lugedes tekib mul küsimus, et "Kes peab selle sulle andma?" ja "Miks peaks keegi sulle midagi andma?"

Samuti häirib mind väga kui keegi väidab, et "Mina maksan makse aga riik pole mulle midagi andnud!"

Aga kust sa üldse kuuled ja loed pidevalt selliseid asju? Mina pole nagu märganud üleliia selliseid nõudmisi. Võib-olla on asi hoopis sinu valikulises tähelepanus.

Just sellest foorumist on kuidagi eriti palju sellise tooniga kommentaare silma jäänud.

On tõesti ja mitte selles foorumis, vaid kõikides kommentaariumites. Kõige rohem kisendavad seda laiskvorstid ja väiksepalgalised, kuidas nad on justkui tohutult makse maksnud.

Laiskvorstid: "Mina teen palehigis tööd ja nemad (olgu siis töötud, invaliidid, paljulapselised) topivad eimillegi eest raha tasku!"

Väiksepalgalised: "Ma olen aus maksumaksja, mille poolest on õpetaja (arsti, politsiniku, tuletõrjuja jne)töö kergem, et tema peab nii palju palka saama?

Lastetud: "Meie rahvus sureb välja, keegi ei hooli!" ja teise suupoolega: "Vorbivad lapsi teha, kellele seda karja vaja on?"

Rikkad: "Vaesed on oma vaesuses ise süüdi, eranditult ja alati!"

Vaesed: "Rikkad on oma rikkuse kokku varastanud, eranditult ja alati!"

Siin on pigem tegemist sellega, et ükskõik kuidas sa oma elu ka ei elaks, alati oled kellegi arvates milleski süüdi ja kellelegi midagi võlgu. Üheks põhjuseks on, et kiputakse liialt oma nina teiste ellu ja rahakotti toppima. Igaüks keskendugu rohkem oma elu võimalikult hästi ja mõttekalt elamisele.

taksosse istuvad sellised - mina tahan ja mis mõttes ei anna :)) Välja viskad, siis jäävad tänavale kriiskama...et kui kuulete öös koledaid kriiskeid, siis need ei ole mitte kummitused vaid rahuldamata keskealised koduperenaised