naistearsti vastuvõtul käimine ei kuulu nagunii väga meeldivate asjade hulka. viimati oli kabinetis õde vahetunud, sel ajal kui arst proove võttis, vaatas õde häbenemata teatud piirkonda. kas ta ikka peaks seda tegema? minu meelest mitte. eelmine õde (kes oli varem töötanud ämmaemandana) niimoodi küll ei vahtinud, tema pilk oli protseduuri ajal kõrvale suunatud.
loodan, et see praegune õde loeb seda teemat ja järgmine kord käitub taktitundelisemalt.

Eelmine õde oli nähtavasti arsti toiminguid juba aastaid näinud, uus aga veel noor ja kogenematu. Kuidas ilma vaatamata, siis kogemusi omandada? Silmad kinni kompides?

Mul tuleb kohe oma lugu meelde.Sellest on ikka juba palju aastaid möödas.Mul hakkasid ka need naiste päevad.Tilkus ikka juba nädalakese,siis teise takkapihta.Läksin oma naistearsti juurde.Ei saanud aru,kas päevad tembutavad voi jäävad need naisteasjad üldse ära,sest vanus oli selline.Minu arst ütles pikemalt motlemata,ethaiglasse ,kraapimisele(puhastus)Juhtus reedene päev olema.Peale minu oli seal veel moni naine.Arst vaatas ja oli jube vihane.Ta lausa karjus,et reedene päev ja miks need naised just reedel peavad tulema.Sa taevas ,kuidas ma kartsin,olin kuulnud kui kole see"kraapimine"on.Tuligi minu järjekord.Sihukesed polvikud tommati jalga.Kui ronisin sinna tooli peale,siis kukkus üks polvik jalast ära.Ode tahtis üles votta,aga aret käratas peale,et las vedeleb.Kui ma siis asendi sisse votsin ,jäi arst minu teatud kohta vahtima ja röögatas,et mis see on .Karjus korvalruumi,et tulge koik siia ja vaadake,mis mets see siin kasvab.Tähendab,ei olnud nii ilusasti siledaks ja puhtaks tehtud.No oli ikka jube küll,meesarst vihane,narkoosiga sel ajal ei tehtud.Igatahes ellu ma jäin.Loppes sellega,et kui koju sain ,siis ,veritses edasi ja kohutavalt valutas.Sain tuttava kaudu ühe Tallinna arsti juurde.Tuli välja,et mul oli mädane poletik ja miskit sodi oli ka veel sisse jäänud.Istusi roomsasti veel paar nädalat sees ja ravisin tagajärgi.

Kuidas see küll ometi võimalik on, et sellise suhtumisega arste leidub. Arsti elukutset omandades peaksid ju kõik tulevased arstid teadma, et nad on põhimõtteliselt andnud vande inimest, patsienti aidata nii palju kui vähegi võimalik. Jube kogemus.

Jah peavad arstid tasemel olema. Samas on ka arstid inimesed, mitte jumalad. On igasuguseid inimesi nii ka arste. Elu ei ole must ega valge.

Jah,sellest on aastaid möödas,aga tuleb aeg-ajalt meelde.Seda ei olegi voimaik unustada.Julgen välja öelda,et see juhtus Rakvere haiglas.

kas oli menopausieelne nurisünnitus või mis diagnoos

Hea ikka, et said oma rõveda kogemuse maailmaga ära jagada. Midagi intiimset ehk veel, mine tea, millal jälle võimalus tekib?

Nojah, ebameeldiv ehk seda niiviisi teadlikult võtta. Proovi lihtsalt....üle olla! ; P Pane näiteks silmad kinni. Siis ei näe ka, et kesse vahib ja mida. Ise nad seal siis toimetavad ja songivad.

Äkki sul polnud ilusti siledaks raseeritud

kusjuures mul ka viimastel kordadel on olnud samasugune tähelepanek, et õde tuleb ka, kael õieli, sirmi taha uurima. viimasel korral õde veel kommenteeris, et siin on kõik ilus. nagu oleks ise arst :) erakliinikus oli see. aga ei osanud selle peale nagu pahaseks ka saada, sest õhustik oli muidu väga sõbralik ja heatahtlik.

lugesin pahasti, pahasti kogemust ja kohe tuli silme ette Rakvere ja kae imet, oligi Rakvere juhtum.
Tegelikult oli nõuka ajal Rakveres kaks õudset günekoloogi, kellest üks su pikema sissejuhatuseta lihtsalt ropult läbi sõimas ja teine kes natuke vähem sõimas, aga oli lihtsalt julm eit. Üks neist ei tundnud 5-kuulist rasedustki ära- käskis patsiendil minna vähki ravima.

Üks sadistist meesarst töötas kaheksakümnendatel Kallavere haiglas. Peale (tuimestuseta) protseduuri järgmisel hommikul tuli visiidile, vaatas mind ja küsis, et kas ma polegi surnud ...

diagnoosiks oli pandud varajane rasedus.Aga sellises vanuses,ei tea.